Projekt.

Jess, see projekt sõitis seenele. Okei, mitte päris. Masendav oli, kui sain eitava vastuse. See projekt on mulle südame lähedane. Jah, selle ma võtsin endale südamesse ja tahtsin tõesti midagi ära teha. Mu motivatsioon oli esmakordselt suur ja tõesti oli tahe nö poliitikat teha. Effuga veel öösiti istusime köögis ja planeerisime kõike suure õhinaga. 

Kes mind teab, see teab. Ma olen raskem isik, kellel on koguaeg motivatsioonipuudus. Ma ei leia mitte milleski väga armastavat. Alati on asjadel negatiivsed küljed, mis mulle peale ei lähe. Lisaks ma ei tea kunagi, mis põhjusel ma midagi teen või miks ma teen. Ma lihtsalt teen asju ilma, et ma neid armastaks otseselt. Projekt oli esimene, mis andis tõuke "armastavate tegevuste" juurde. Sealt hakkas tulema trennis käimine, tuleviku plaanid jne. Ma järjest hakkasin avastama iseennast. Sellele tõukele andis väga palju kaasa minu kallis kaasa ja Effu. Kallis kaasa motiveeris sõnadega mind: "Samas sa võiksid projekti kirjutada ja midagi ära teha, see toob kõvasti kasu sulle hiljem." Ülejäänud aja on Effu mu kõrval olnud. Ta on  suunanud mind juttudega ja tegutsemisega väga palju. 

Aitähh Teile kallikesed!

Enivei, päris pekkis see olukord ei ole. Väike lootuskiir on alles ja vaatab, mis sealt tulema hakkab. Saatsin uued küsimused teele ära.  

Elame edasi ja hoiame põialt! :)

Musidkallidpaid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar