Pisi-pisi soolaleivapidu.

Minu elus on toimunud pöördelised muutused. Alguse sai see kaks nädalat enne jaanipäevi. Nimelt läks kaaslasega teema kokkukolimisele ja siis ta ütles, et varsti peaks üüriturul ringi vaatama hakkama, et tal ei ole enam Tallinnas midagi, mis teda kinni hoiaks. Minu küsimuse peale: "Ehk siis sa võiksid kasvõi homnepäev ära tulla või?", vastas ta nii: "No mitte päris, aga jahm". Sellepeale ma muidugi sattusin kohati paanikasse. See mõte, et ta varsti on Tartus, tundus justkui maailma imelikuna asjana - midagi uskumatut.

Nädal hiljem, kui tal puhkus oli ja Tartus aega veetis, hakkasime helistama erinevatele kinnisvara ametnikele, et uurida korterite kohta ning saime lõpuks jaole ühele korterivaatamisele. Enne minekut ütles kaasa: "Kas sa seda tead, et kui see korter meile enamvähem sobib, siis me peame kohe ära võtma, muidu jääme ilma?". Sel hetkel oli see mõte nii veider ja korraga tekkis küsimus: JUBA? 


Ma tegelikult ei oodanud seda, et korter meile meeldib. Tundus piltidel, et paras peldik ta on ja ee, ilmselt ei meeldi meile. Maakler ei tundunud ka just kõige sõbralikum telefonitsi. Noh igatahes olid negatiivsed emotsioonid keerlemas. 

Kohale jõudsime, tuli maakler ka mõne minuti pärast. Ta tundus reaalis palju sõbralikum, kui telefonitsi. Saime aru, et tal ongi telefoniga rääkides veider hääletoon, aga muidu oli hästi vahva naisterahvas. Korterisse astusime mõlemad üllatunult ja käisime toast tuppa, et otsida neid eemaletõukavaid vigu. Otseselt neid polnud ja endalegi üllatuseks meeldis meile sealne elamine. Lubasime õhtuks ära otsustada ja läksime pikale jalutuskäigule.

Jalutuskäigu ajal siis kaalusime miinuseid ja plusse, unistasime natukene ja siis jälle tõime kõik miinused välja. Või nuh, mina olin natukene endiselt kriitiline mõningate detailide suhtes, kaaslane muudkui surus neid positiivseid omadusi peale. Helistasime õhtul maaklerile jaatava vastusega. Paar päeva enne jaane oli meil leping tehtud ja korterivõtmed käes.


Seda seedisime mõlemad paar päeva. See kõik tundus uskumatuna ja mitte reaalsena. Kaaslane ei saanud elumuutuse tõttu esimene öö magadagi ja mõlemad suhtlesime omavahel minimaalselt. Me mõistsime ses osas üksteist, see oli meie jaoks väga suur samm tulevikku.


Tänaseks? Me oleme sisse kolinud, elanud paar nädalat ja teate, mis? MA ARMASTAN SEDA KORTERIT! See on asukohalt ülimalt mõnus! Selle sisustus ja olemine on ülimalt mõnus. Meil on kõik mugavused olemas, mida me tahtsime ja meil on kasvamas 3 taime ka. Kaks soolaleiva kingituseks saadud ja ühe sain eile kallilt kaasalt ühe suurepärase uudise eest. 


Vanaema on ka rahul praegu. Alguses oli ta emotsionaalne ja mõtles enda jaoks asjad hullemaks. Praegu on ta rahul sellega, et ma ööbin ta juures kaks korda nädalas ja üritan peaaegu igapäev külas käia. Harjutan siin seda rutiini sisse ja tundub, et toimib. Kass on ka üllatavalt rahulik sellega, et näeb mind üsna tihti. Aga näis, mis edasi saama hakkab. Praegu toimib.

WIIIIIIIIIIIIIIIIIII, ma olen maailma õnnelikum inimene!
Pakaah!

Aastapäev, jaanid ja sünna.

Need kaks nädalat möödusid megamõnusalt. Kõik päevad olid naeru, armastust ja funny täis. Hiiumaa reis oli natukene pettumust valmistav, kuna majutus ei olnud kõige parem. Pererahvas oli ka väga varajase magamaminekuga. Hea söök ja trippimised mööda Hiiumaad kompenseerisid selle. Jaaniusse otsisime hoopis minu sünnipäeval ja leidsime neid tervelt neli tükki. 


















Aastapäevaks saime maailma suurima kingituse, millest kirjutan kindlasti järgmises postituses. Samuti kinkisime kallikesega üksteisele sama mõttega meisterdatud kingitusi. Saime taaskord kinnituse, et meie mõtted liiguvad endiselt ühes suunas. Ma ei oska tegelikult väljendada seda rõõmu, mis minus keeb. Ma olen maailma õnnelikum inimene, et mul on selline imetore kaaslane ja temaga on megamõnus olla. Kõik need olesklemised mööduvad justkui teises dimensioonis, kus puudub aeg, puuduvad teised inimesed ja muud välitegurid. Sel hetkel oleme me ainult meie kaks ja ei miski muu. Kõik päevad mööduvad enamasti naerulsui ja lollitades. Vastastikune mõistmine ja armastus on meil läbi aastate ainult kasvanud. Me teame, mida me teineteiselt ootame ja mis meid õnnelikuks teeb. Me püüamegi päevast-päeva teha teineteist õnnelikuks. Ma olengi õnnelik! Aitähh Sulle, mu kallis! Ma armastan sind kuradima palju!