Aasta 2014.

Paari aasta jooksul on mul kombeks saanud kokkuvõte kirjutada aastast ja õppetundidest.

See aasta oli tervikuna ilus aasta. Üks parimaid aastaid mu elus ja ma ei ole kunagi niiiiii õnnelik olnud, kui sel aastal. 

Sel aastal olen tegelenud pidevalt muutustega. Alguse sai toitumisharjumiste muutmisest ja see pall muudkui veeres ja veeres. 

Kõige positiivsemad muutused on: 

* suitsetamise mahajätt

* juuste heledaks värvimine (kõvasti enesekindlust toonud)

* kokkukolimine

* aparaatide saamine (just-just, sain positiivse vastuse ja nüüd harjutan kandmist)

* tervislik toitumine

* tööinimene

* näha kõigis ja kõikides head

Ma olen nende muutuste tõttu leidnud endas sisemise rahu. Ma oskan nüüd väärtustada ilusaid hetki. Ma naudin muusikat kogu südamest, looduses imesid ja kaasa kallistust. Pole paremat tunnet, kui tulla koju ja maanduda kaaslase kaissu ning kogu väsimus kaob hetkega õnnetunde alla. Ma olen õppinud isegi osaliselt armastama oma tööd ka, kuigi vahest vihkan seda kogu südamest. See on vahepeal nii koormav ja väsitav ning tekitab mulle vahest kehva enesetunnet.. aga vahepeal on kõik hästi, kõik sujub kenasti ning koos nalja tegevate töökaaslastega moodustab see mõnusa keskkonna.

Mis töösse puutub, siis seegi on õpetanud mind väga palju. See on mind inimeseks teinud ja tegelikult peaks iga inimene kord elus lihttööd tegema. Ma alguses arvasin, et ma olen üsna kannatlik ja tugev (füüsiliselt) inimene. Talun raskusi ikka ja mis seal ikka ära ole, eks. See kogemus on näidanud mulle, kuidas ma enne olin üsna ära hellitatud inimene. Ma ajasin tööriietuse peale näo krimpsu ja hädaldasin selle üle, kui koledad nad on. Mu füüsiline tugevus oli pea olematu ja kannatlikkus oli ka tegelikult olematu. Ma kippusin ikka ja jälle hädaldama, kui halb ja raske see töö on ning kuidas ma ei taha sinna minna. Ma üritasin raskemaid töid vältida ja ikka lihtsamat teed pidi. Mõned kuud on nii palju õpetanud, et ma ei vingugi enam millegi kallal. Raskemad tööd võtan nüüd hea meelega enda kanda ja ei hädalda enam - töö vajab tegemist ju. Mu füüsiline tugevus on ka arenenud ja lihased enam ei valuta ning jõuan raskusi tõsta. Täna olen ma uhke oma arengu üle. 

Järgmisse aastasse võtan ma kaasa täpselt need õppetunnid:

* Sul on alati arenguruumi, püksirihma ei tohiks kunagi lõdvaks lasta enda kohapealt!

*Positiivsus on hea! Inimesed on head ja ilusad, kui sa seda usud, siis seda nad ongi!

* Kui sa tahad saada tipptasemel teenindust/toitu/viisakust(siia sobivad väga paljud asjad), siis paku sina ka seda.

Imederohkeid jõule ja vana-aasta lõppu!

Kuidas meil siis läheb.

Kuidas meil siis läheb? Hästi, veidral kombel on siiski kõik hästi!

Tänaseks oleme kaasaga elanud peaaegu viis kuud koos ja see on olnud siiani imeilus. Noh, tema on koos oma vigadega ideaalne, nagu mulle meeldib õelda. Ja mina püüan ka olla oma kombel.

Ta võtab mind sellisena, nagu ma olen ja ei püüagi üldse muuta mind kuidagi. Näiteks vaatab ta minu vahel esinevast laiskusest aegajalt mööda ja elab edasi rahulikult seapesas. Teinekord hakkab ise koristama ja mina ei liiguta endiselt sõrmegi. 

Noh, erinevalt temast, ei ole mina nii leplik. Ikka üritan teist õpetada enda tagant ja ka minu tagant koristama, mis siis, et mina seda koguaeg ei tee. Samuti näen vaeva, et ta ikka romantilisem oleks, nagu filmides mehed on. Vahest kuulen ärritunud lauset: "Naistele tuleks romantilised filmid ära keelata!"

Üks hommik äratas mind üles ja kutsus sööma. Kaasa oli teinud ise hurmava hommikusöögi valmis, sel ajal, kui mina hambad laiali põõnasin. Eelnevalt olin talle muidugi mitu kuud vihjanud, et sooviks sellist romantikat ka ja kui selle sain, siis pärast õgimist pidin muidugi kobisema: "Kui sa täna poleks hommikusööki teinud, oleksin ma sulle küpsetanud pannkooke!" Ilmselgelt ei ole mul mõtet enam oodata järgmisi hommikuüllatusi. :)  

Iga kord, kui õhtuti hilja töölt tulen, on enamasti soe söök ootamas mind. Näete, kui tubli inimene, vaaritab naise jaoks süüa. Mina ootan ikka sedasamust küünlade ja laiali pillutud roosilehtedega, vahet pole, et ma pärast ei viitsiks neid roosilehti koristada ja tegelikult olen ma tihtilugu üsna väsinud õhtuti. Aga noh, mis sa ära teed, naise tahtmised ju, geenius. 

Nüüd, kui ma olen tõbine, hellitab kallis kaasa mind üldse ära. Noh, kui koju tulin, oli tal mitme päeva raviv teematerjal koju toodud, igast pugimismaterjali kah ja noh, peale selle valmistas uhke õhtusöögi ka (vahet pole, et mainisin, et pole vaja, isu puudub). Järgmisel päeval sain oma uhkesse lillekollektsiooni veel ühe potilille ja võiks ju õelda, et ma peaksin maailma õnnelikum naine olema. Ei, mulle sellest ei piisa, mees peab veel õhtu otsa mind hellitama ka (rääkima, nunnutama jms), et mul enesetunne parem oleks. 

Hoolimata sellest, et ma jonnin koguaeg, nõuan koguaeg kutsikaid ja kassipoegi, teinekord ei püüagi teise pingutusi tähele panna, õgin kaasast rohkem ja aegajalt laiskvorst olen ning sunnin seapesas elama, armastab ta mind siiski väga palju ja ei üritagi mind muuta. Oeh!

Aitähh kallis, ma armastan sind ka väga palju! Ma annan endast parima, et sindki mitte muuta ja armastada sind sellisena, nagu sa oled! Minu puhul sa teed ju igasuguseid erandeid!

PS! Lugeda läbi huumoriprisma, nii hullud asjad ka siin majas ei ole, vist.

Oktoober.

Oeh, ma pole aega saanud selleks, et siia lipata ja kirjutada midagi.. peamiselt siiski endale. 

Mu elu käib nüüd stabiilset radapidi, nagu see ikka käib, kui kolid kallimaga kokku ja hakkad normaalse inimese kombel tööl käima. Mu graafik on enamjaolt hullumeelne, seega juhtub päris palju nii, et tulen koju ja lähen magama ning hommikul uuesti tööle. Vabadel päevadel on alati palju asju, mida tegema pean. Töö on üsna aktiivne, seega, kui mul midagi teha ei ole, siis ma ise tekitan tegevusi juurde, sest teate mis? Ma ei oska enam lihtsalt olla. Ma ei oska puhata, ma tüdinen sellest nii kiiresti ära ja mul hakkab igav.



Aga jah, see on stabiilne, sest mu elu kulgeb rahulikult ja ühtlaselt.

Ma armastan loodust. 

Arutasime kaasaga Tema kontori aknavaadetest, kui järsku hõikasin mina: "Mul on ka ilus vaade".
Kaasa: "Sein jah."

Just, seetõttu ma armastan praegust ilma ja loodust. Ka siis, kui lehed on värvi kaotanud, kuid ma üritan kõigest sellest ilust-olemusest võtta maksimaalse. Vahepeal tekitan omale hommikuti ekstra jalutuskäiku, et kõike seda võimalikult maksimaalselt nautida. Ükskord nägin muide rebast ja jänest aiamaal, samal ajal. Ilmselgelt segasin jahtimisele vahele, sest mind nähes panid kahes suunas plagama. 

Õhtud mööduvad stabiilselt jäätist või kohupiima pugides filmide ja sarjade lainel. Jäätise kõrval käivad alati ahjus küpsetatud õunad, banaanid või kõik korraga. Jahedatel sügisõhtutel on see vaieldamatu lemmik magustoit.

Päeviti jooksen enamasti ringi linna-dokumentide ametiasutuste-vanaema-poodide jms vahet. Ametiasutused - minu abiahendi paberid on õigesse kohta jõudnud ning mingi aeg tulevad eksperdid koju olukorda vaatama. Siis otsustavad. Oeh. 

Ja, ja ma olen hakkanud harrastama vannis käimist ja selle all ma ei mõtle pesemist, vaid vedelemist-olesklemist. Noh, väljas on külm, tööl on külm pluss füüsiline töö. Vann on soe ja lõõgastav. Enamasti harrastan seda siis, kui graafik on hullumeelne - enne ja pärast seda. Veekeskuses käiks ka meeleldi rohkem ujumas, aga teinepool kardab, et siis muutub koht nii igavaks, kui tihedalt käia.

Aga, leidsin pisikese hetke siinse jaoks, kuid nüüd haigutan hoolega. Unemati tuli külla ja eks ma pöördun oma elu juurde tagasi. Kunagi ehk trehvame. :)
Pakaah!

Pisi-pisi soolaleivapidu.

Minu elus on toimunud pöördelised muutused. Alguse sai see kaks nädalat enne jaanipäevi. Nimelt läks kaaslasega teema kokkukolimisele ja siis ta ütles, et varsti peaks üüriturul ringi vaatama hakkama, et tal ei ole enam Tallinnas midagi, mis teda kinni hoiaks. Minu küsimuse peale: "Ehk siis sa võiksid kasvõi homnepäev ära tulla või?", vastas ta nii: "No mitte päris, aga jahm". Sellepeale ma muidugi sattusin kohati paanikasse. See mõte, et ta varsti on Tartus, tundus justkui maailma imelikuna asjana - midagi uskumatut.

Nädal hiljem, kui tal puhkus oli ja Tartus aega veetis, hakkasime helistama erinevatele kinnisvara ametnikele, et uurida korterite kohta ning saime lõpuks jaole ühele korterivaatamisele. Enne minekut ütles kaasa: "Kas sa seda tead, et kui see korter meile enamvähem sobib, siis me peame kohe ära võtma, muidu jääme ilma?". Sel hetkel oli see mõte nii veider ja korraga tekkis küsimus: JUBA? 

Ma tegelikult ei oodanud seda, et korter meile meeldib. Tundus piltidel, et paras peldik ta on ja ee, ilmselt ei meeldi meile. Maakler ei tundunud ka just kõige sõbralikum telefonitsi. Noh igatahes olid negatiivsed emotsioonid keerlemas. 

Kohale jõudsime, tuli maakler ka mõne minuti pärast. Ta tundus reaalis palju sõbralikum, kui telefonitsi. Saime aru, et tal ongi telefoniga rääkides veider hääletoon, aga muidu oli hästi vahva naisterahvas. Korterisse astusime mõlemad üllatunult ja käisime toast tuppa, et otsida neid eemaletõukavaid vigu. Otseselt neid polnud ja endalegi üllatuseks meeldis meile sealne elamine. Lubasime õhtuks ära otsustada ja läksime pikale jalutuskäigule.

Jalutuskäigu ajal siis kaalusime miinuseid ja plusse, unistasime natukene ja siis jälle tõime kõik miinused välja. Või nuh, mina olin natukene endiselt kriitiline mõningate detailide suhtes, kaaslane muudkui surus neid positiivseid omadusi peale. Helistasime õhtul maaklerile jaatava vastusega. Paar päeva enne jaane oli meil leping tehtud ja korterivõtmed käes.

Seda seedisime mõlemad paar päeva. See kõik tundus uskumatuna ja mitte reaalsena. Kaaslane ei saanud elumuutuse tõttu esimene öö magadagi ja mõlemad suhtlesime omavahel minimaalselt. Me mõistsime ses osas üksteist, see oli meie jaoks väga suur samm tulevikku.

Tänaseks? Me oleme sisse kolinud, elanud paar nädalat ja teate, mis? MA ARMASTAN SEDA KORTERIT! See on asukohalt ülimalt mõnus! Selle sisustus ja olemine on ülimalt mõnus. Meil on kõik mugavused olemas, mida me tahtsime ja meil on kasvamas 3 taime ka. Kaks soolaleiva kingituseks saadud ja ühe sain eile kallilt kaasalt ühe suurepärase uudise eest. 

Vanaema on ka rahul praegu. Alguses oli ta emotsionaalne ja mõtles enda jaoks asjad hullemaks. Praegu on ta rahul sellega, et ma ööbin ta juures kaks korda nädalas ja üritan peaaegu igapäev külas käia. Harjutan siin seda rutiini sisse ja tundub, et toimib. Kass on ka üllatavalt rahulik sellega, et näeb mind üsna tihti. Aga näis, mis edasi saama hakkab. Praegu toimib.

WIIIIIIIIIIIIIIIIIII, ma olen maailma õnnelikum inimene!
Pakaah!

Aastapäev, jaanid ja sünna.

Need kaks nädalat möödusid megamõnusalt. Kõik päevad olid naeru, armastust ja funny täis. Hiiumaa reis oli natukene pettumust valmistav, kuna majutus ei olnud kõige parem. Pererahvas oli ka väga varajase magamaminekuga. Hea söök ja trippimised mööda Hiiumaad kompenseerisid selle. Jaaniusse otsisime hoopis minu sünnipäeval ja leidsime neid tervelt neli tükki. 

Aastapäevaks saime maailma suurima kingituse, millest kirjutan kindlasti järgmises postituses. Samuti kinkisime kallikesega üksteisele sama mõttega meisterdatud kingitusi. Saime taaskord kinnituse, et meie mõtted liiguvad endiselt ühes suunas. Ma ei oska tegelikult väljendada seda rõõmu, mis minus keeb. Ma olen maailma õnnelikum inimene, et mul on selline imetore kaaslane ja temaga on megamõnus olla. Kõik need olesklemised mööduvad justkui teises dimensioonis, kus puudub aeg, puuduvad teised inimesed ja muud välitegurid. Sel hetkel oleme me ainult meie kaks ja ei miski muu. Kõik päevad mööduvad enamasti naerulsui ja lollitades. Vastastikune mõistmine ja armastus on meil läbi aastate ainult kasvanud. Me teame, mida me teineteiselt ootame ja mis meid õnnelikuks teeb. Me püüamegi päevast-päeva teha teineteist õnnelikuks. Ma olengi õnnelik! Aitähh Sulle, mu kallis! Ma armastan sind kuradima palju!

Tantsulaagrid

Vahepeal möödus paar nädalavahetust, mis olid sisustatud laagritega. Need olid ühed parimad sündmused, mis viimasel ajal toimus. Laagrid möödusid muretult ja lapsiku lollitamise saatel, kuid eks meil on aegajalt vaja välja lülitada ennast argipäevadest ja ning olla täiesti vabalt. 

Esimene laager toimus Jõelähtmel. See oli proove täis ja neid tegime nii hullusti lausa, et pärast laagrit lonkasin kolm päeva. Säärelihas oli korralikult retsida saanud, kuna uus naistetants andis korralikult vatti säärtele. Õhtul sai grilli ja süüa ning Jägala juga vaatamas käidud. Öösel tantsisime edasi, kuna tantsuõpetajal hakkasid igasuguseid vahvad ideed tekkima, et kuidas mitu erinevat tantsu ühte tantsu sokutada ning teha sellest ülipika versiooni. Selle versiooni saimegi kokku ja tervelt 15 minutit (või 12 minutit?). Noh, tõdema peab, et tantsu lõpus olime väsinud. Proove tegime ka hullult, sest filmi oli ka vaja toppida neid. Filmivõtted käisid pea terve päeva, kuniks me kostsime, et aitab - tahame poodi minna. Tagantjärele võiks tänada filmivõtteid, kuna me saime oma tantse korralikult lihvida. Vastasel juhul oleks ilmselt rohkem puhanud ja niisama uimerdanud ehk. :)
Filmist siin: https://www.youtube.com/watch?v=09wLfRJC5nU

Teine laager toimus Pärnus. Elasime terve nädalavahetuse ühes ilusas majas, mida renditakse ainult suvel välja, kuid talvel elavad omanikud sees. Küsimuse peale, et kuidas nad viitsivad koguaeg kolida, vastati, et siis nad saavad oma asju kraamida ja suurkoristust teha korralikult.
Igatahes, õhtud sisustasime söömise ja laulmisega. Päevad olid sisustatud esinemistega, mida tegime 2-3 korda päevas erinevatel aegadel ja erinevates kohtades. Saime kätte ka oma ilusad ning puhvis uued seelikud, kuniks õhtu teema oli kleidi õmblustöö maksumus. Ülla-ülla, aga ainult õmblemisteenuse eest taheti üle 90 euro. Noh, tänaseks püütakse seda vaidlustada ja on summaga igasuguste spetsialistide jutul käidud. 

Igatahes esinemised läksid hästi. Viimane esinemine kukkus minu poolt natukene pekki, kuna ma olin tohutult väsinud - igal öösel kell 3 magama ja iga hommik kell 9 üles. Seltskond oli nii hea, et magada ei saanud ei hommikult, ega õhtul. Korra käisime ilutulestikku ka vaatamas ja mööda promenaadi jalutamas. Sel hetkel veendusin, et Pärnu rannad on nii-nii ilusad, et paradiisi otsimiseks ei ole vaja minna Türgi kuuorti. Seda paradiisi leidub meie väikses armsas riigis ka. Esimesel päeval sai varba pistetud merevette ka ja ma ei liialda, kui ma ütlen, et see oli peaaegu supp. Nii soe, kuid ujumisriided puudusid - järgnevatel päevadel oli ilm liiga tuuline ja külm.  Esimene ujumine on siiamaani tegemata. Jõuame veel, suvi on veel ees. 



Eile sadas lund. 17 juunil sadas lund!

Igatahes,
kallid!

Yassou Maria.

Heiippa! 

Minu elus on nii palju asju toimunud, nagu ikka. Need kõik on olnud sellised pisikesed asjad, mis teevad kokku ühe suure terviku. Aga, mis ma siis kõik teinud olen? :)

Minu praeguseks prioriteediks on tantsimine. Taaskord on tulemas üks suuremat sorti esinemine, mis ei ole just kuskil paarikümnele inimesele, vaid hoopis korralikumale rahvamassile. Sellele mõeldes lähevad mu jalad nõrgaks. Sellega seoses on veel ees ootamas tantsulaagrite maratonid ka, mida ma lausa põnevusega ootan. Esimene laager on muidugi tantsimist täis ja niisamuti ka teine, aga teine on rohkem meelelahutuslikum. Teisel toimub pisikene sünnipäeva pidu, mis on mulle ka pühendatud. Üllatuseks avastasin ma samuti, et mulle meeldib tantsida paaristantsu rohkem, kui üksinda kindla kava järgi. Hoopis teine teema - partneriga tekib mingi side ja siis koos üritate üksteist õpetada ning sammudele pihta saada. Hetkel on mu lemmikuks valss - just just! :)

Ma olen käinud juba mõnda aega jooksmas ka. Avastasin eelmine nädal ,et metsas on palju-palju parem joosta. Sügisel tahan maratonile ka ilmselt minna. Praegu kulgen aeglaselt, et saada hingamine selgeks ja tempo, kuid minu saavutus on umbes tunni ajaga 6 kilomeetrit. Wiiii! Minu kevad on olnud tõesti sportlik - jooksmine ja tantsimine. Muide, millegipärast võtab valss kõige rohkem läbi.

Vahepeal sattusin ajalehte ka. See tuli nii äkitselt ja võistluse peale, mille suhtes mul elevust ei olnud. Tahtsingi lihtsalt teada, et kuidas see võistlus välja näeb ja palju mina aru saan, aga muu mind väga ei huvitanud - ehk siis olin üsna ükskõikne. Hiljem kommenteerisin ühele inimesele: "Pealtnäha nii tavaline asi, kuid meedia jaoks on see uudne ja huvitav - teissugune." Ja nii oligi!
 Intervjuu küsimustele vastasin emailis terve kojusõidu aja Tallinnast Tartu - konkreetselt 2,5 tundi. Kohtumine kestis maksimaalselt pool tundi, mille käigus tegime fotosid ja siis jutustasin natukene ajakirjanikuga. See kohtumine oli konkreetselt sellepärast, et ta tahtis teada, et mis tunne on, kui mina ta huuli jälgin. Ja nii ilmuski artikkel ka ülejärgmisel päeval. Anoh, lubati, et meediakära tuleb veel, aga teistel teemadel. Minu suhtumine on sellesse, kui tavalisse asjasse, sest ma olen kõige hullema läbi elanud - otse-eetris olnud. See kogemus on siiani hullem olnud, seega intervjuud ja muud asjad on käkitegu.

Ainuke asi, mille üle kurta, on ilmad. Need võiksid olla stabiilsed ja normaalsed. Hullumeelselt kõigub koguaeg. 
Toimetan aiamaal ka juba. Igast taimed on juba üleval ja eile rohisin kõik vaod puhtaks. See aasta on köögiviljade kasvatamine täies hoos - s.h. kasvatan melonit ja arbuusi ka. Muide, need on ka ülesse tulnud ja kasvavad hoolega. Samuti kõrvetasin oma selja ära rohimise ajal, olgugi, et ma ei saanud aru, et ma nii palju päikest sain. Pool ajast oli päike pilvede taga, aga nii ta läks. Ma pole ammu-ammu selja ära kõrvetanud punaseks, seega minu jaoks on see suur uudis. :)

Oeh, ma olen vist palju juba kirjutanud. Praeguseks siis kõik! 
Tsauhkipakaaa! 

Blond.

Heiiiippaaaa päiksekiired!

Nagu pealkirjast ja pildist järeldada võite, siis ma olen jah vahepeal blondeerunud. :) Nüüd peaks juustega peaaegu kõik olema, vahepeal toonin plaatinablondi palsamiga, et liigselt kollasust vähemaks tõmmata. Edaspidi värvin ilmselt juuri ja vahepeal lasen otsi ka blondeerida, et heledamaks natukene läheks. Paremat pilti pole hetkel, kuna ei ole viitsinud/leidnud aega, et teha korralikke fotosid endast. 

Eelmine nädalavahetus oli teguderohke. No, peaaegu igapäev on midagi teha. Reedel oli munapühad ja selle veetsin ma üldse sünnipäeval käies. Õelapsel oli juubel - sai kümne aastaseks ja kuidas ma oleks saanud minemata jätta, eks. Laupäeval ärkasin varakult üles, et maale minna.. bussipeatuses põrkasin naabripoisiga kokku, kes oli üsna suvine. Lobisedes selgus, et meil mõlemal on sama marsruut ja lähme mõlemad ämmadele külla. Teekond möödus lõbusalt lobisedes. Vahepeatuses hüppasin teise inimese autosse ja seegi möödus kiirelt lobades. Maal oli ka täitsa suvi väljas, hästi mõnusalt soe. Käisime särgi väel ringi ja tegime tööd - värvisime laelauad ära ning pühapäeval püüdsime lakke paigutada. See töö jäi pooleni ja ootab järgmist külastuskäiku. :)

Järgmiseks uudiseks kostaks, et ma olen hakanud jooksmas käima õega. Esimene kord sai joostud 3 km, teisel korral juba 4 km. Näis, palju ma homme hommikul suudan, sest taheti vahelduseks hommikul ka joosta. Minu jaoks on õudne, sest ma pean vara ärkama. Pole eriti minu teema, vahet pole, et ma viimasel ajal varajasem. Silmad teen lahti juba 8-9-10 aegu hommikul. Igatahes, näis, mis selle jooksmisega saab. Minu eesmärk on lihtsalt kunagi 10 kilomeetrit ära joosta, kuid selleks läheb aega. Otseselt mingit kaalulangetusega seotuid eesmärke pole ja pikaajalisemaid ka mitte.

Viimaseks.. ma plaanin siin uut projekti. Seekord siis rahvusvahelist, kuna tahaks reisida jälle. Hetkel käib siis koostöö ühe vahva neiuga, kellega koos uurime ja meisterdame vaikselt projekti. Näis siis, mis sellest välja kukub.

Oh, elu on lihtsalt vapustav. Ma olen õnnelik! :)
Hästi, aitab küll, pakaah!

Pall.

Sellel aastal on ilm olnud küll superluks, enamasti soe ja lumeta. Lõpuks jõudis nii kalendriliselt, kui ka päiksega kevad kohale. Ilmad on küll pisut külmad, kuid pole hullu. Tuleb natukene soojemalt riides käia ja pole sellel ilmal häda midagi. Kevad on muutuste aeg ka, eks? Noh, minul käib see siin sajaprotsendiliselt. Seetõttu pole ka eriti blogi kirjutanud, kuna olen keskendunud endale. Nii palju on teha ja mõelda, kuid ajast jääb justkui puudu. Seetõttu on ka minu hommikud alanud järjest varem ja õnneks aitab kass ka palju kaasa. Kell 9 hüpatakse minu voodis ja nõutakse tähelepanu. Igaljuhul, mis ma siis teinud olen seni?

Mäletate, et kirjutasin toitumisharjumustest, et muutsin seda kardinaalselt. Sealt läks see pallikene veerema ja lõpptulemus selgub ilmselt suve keskpaigas. Mul on tekkinud mõtteid, mida ma oma eluga peale hakkan ja need on minu jaoks vaimustavad. Edasine tegevus sõltub ainult minust ja oludes, aga nii või naa ei saa midagi kehvasti minna ning see on positiivne. Ma lähemalt kirjutama ei hakka, kuna ei taha ära sõnuda. Igaljuhul hoidke põialt!

Tervisliku toitumisega olen muutunud samuti tervislikumaks. Sel aastal on liikumisaasta ja seda ma olen ka hoolega teinud. Tantsutrennis käin endiselt, pikkadel jalutuskäikudel samuti ilusate ilmade tõttu. Vahepeal treenin kodus ennast ka natukene. Plaan hakata varsti jooksmas käima, kui ilmad natukene soojemad ja mina natukene tervem. Just, tervis tegi väikse restardi, kuna külmetasin end ära.. aga see oli lühiajaline ning kerge.

Kolmandaks, ma ei suitseta enam. Lihtsalt suvalisel päeval ütlesin endale, et aitab ja tegin viimase ära. Eks paar murdepunkti oli, kuid need olid alguses ja mingi asja mõjul, kuid see andis juurde. Tundsin, et see paberisse keeratud tubakas ei anna mitte midagi ja täiesti null emotsiooni. Pikemaks ma sinna peatuda ei tahtnud ja viskasin paki koheselt minema ka. Ütleme nii, et sõltuvusnähtude käes ma ei piinlenud eriti ja mahajätmine läks kuidagi liiga kergelt. Tänaseks tuleb aegajalt meelde nii palju, et "vaoo, ma ei ole enam nii kaua teinud" ja see on kõik. Isud vahest harva käivad üle, kuid pähklite/seemnete söömine aitab ja vee joomine samuti.  

Tegelikult ma mõtlen selle üle, et kuidas mittesuitsetajad taluvad suitsetajaid. Kuidas minu tuttavad mind talusid? See on ikka väga jube lehk, mis üle käib ja see ulatub nii kaugele. Inimesel lähedal olles hakkavad silmad vett jooksma vängest haisust ja nina tõmbub krimpsu. Andke andeks, et ma teid kannatama panin.

Viimaseks - ma tegelen oma juustega ka hoolega. Lõpptulemus on varsti käes ja ma võin rõõmus olla oma tahtmise üle. Lähedasemad elavad ka hoogsalt kaasa sellele. Wiii. 

Ühesõnaga, ma olen maailma õnnelikum inimene! Mul läheb hästi ja emotsioonid on laes, et tahaks sellest õnnetundest pooleks plahvatada. Siia lisatud pildid iseloomustavad minu päevi. 

Olulisemaks sündmuseks pean kaasa sünnipäeva. Tähistasime seda lausa tervelt 4 päeva. Algas see üllatusega, et ma kuskil kohvikus ootan teda ja jõudsin tunnike tagasi Tallinna. Kohale jõudis, siis sõime praadi ja magustoitu, rüüpasime veini peale. Tundub tavalisena, jah, seda see oligi. Lihtsalt süüa serveeriti nagu kallis restoranis. Järgnevatel päevadel sai jälle väljas söömas käidud ning korteriski kokkasin hoolega nii süüa, kui ka magustoitu. Me veetsime kogu selle aja nö rutiinist väljas ja tegime natukene teissuguseid asju, mida me muidu ei tee, vaid kulgeme enamasti omas rutiinis. 

Me oleme tegelikult nüüd vähe näinud üksteist, sest ajaliselt ja rahaliselt ei ole mõtet olnud. Aga kuna meil on viimasel ajal koguaeg ülipöörfektid nädalavahetused olnud, siis pole sellest hullu. Nädalavahetused teevad kõik tasa ja siis möödub aeg justkui paradiisis.

Hästi!

Ilusat kevadet.

Tegutsemine.

Mul vahepeal seisis elu paigal sõna otseses mõttes. Ootasin tööandja taga ja käisin koosolekutel koguaeg ning jälle ootasin. Mis tänaseks saanud on? Ei midagi, sõna otseses mõttes. Viimane kord helistasin ja uurisin, et mis värk on, pidi asi seisma ja nemadki ei tea, mis toimub. Igal juhul ma olen oma eluga edasi läinud. Sellest hetkest, kui ma lasin ootamisest lahti, muutus mu eluke eriti kiireks. 

Mul on järsku miljon asja, millega ma tegeleda tahan. Mu märkmik, mis enamasti seisis tühjana, on täis kritseldatud asju, et ma jumala eest ära ei unustaks midagi. :)

Igatahes, hetkel on tõesti plaane palju ja tahaks neid kõiki teha, aga füüsiliselt ja vaimselt ma ei jõua neid kõike teha. Näiteks toon, et mul on käsil üks raamat, mis räägib nö elu muutmisest. Seal on hästi vahvaid ideid, mis tekitab minus tahtmist proovida neid. Samal ajal loen ma erialaseid lugemismaterjale, mille suurus ei ole ka just väike. Peale selle tahan ma laenutada veel neli raamatut, mis on seotud erialaga. Oeh. :)

Noh, siis on mul veel uue telefoni valimine, aparaadiga seoses mässamine ja muude pisiasjadega tegelemine. Samas ma ei kurda, mulle meeldib see. Lihtsalt neid asju on nii palju, mida ma tahan ja ma pean lihtsalt kannatust varuma, et tasapisi kõike teha. 

Viimase aja sündmused:
1. Tantsimine - Grupp on väga armas ja vahva. Nalja nabani ja tantsimisel on tempo korralik. Esinemised on taas jälle ees. Kummalised lihasvalud tekivad ka nende tempokate tantsudega.
2. Projektikohtumine - hästi kihvt seltskond sattus lauda. Nalja visati hulganisti ja peaaegu kõigiga sai suheldud sunniviisil. :) Reisikaaslane oli asja juures mega ja tegi selle päeva lausa võrratuks, vahet pole, et ta kogemata reisis ilma rahakotita ja paanika kippus peale tulema. :) Itaalia restoran oli ka ilus ja söögid maitsesid head. Superluks.
3. Pihiisa sünnipäev - võõrustaja oli tubli, ladus ühised teemad ette ja terve seltskond hakkas omavahel suhtlema. Minu meelest tasuks temast õppust võtta, vastasel juhul on ebamugav inimese elu uurida nii kaua, kuni ühise keele leiad. Uued tutvused on alati põnevad ja seekord oli küll põnevus laes. Põnevad inimesed olid noh. Natukene hispaania keelt, natukene inglise keelt, natukene emakeelt ka - mina, kes ma keeli väga ei valda peale emakeele, oli põnev lihtsalt jälgida inimesi. Ahjaa, koduvein oli siiski vist õhtu halvim otsus. :)
4. Koosolek - noortegrupi peale oskasin õelda vaid, et see ei edene üldse ja see on puhtalt minu süü. :)

Olgu, aitab. Põhilised asjad sai välja toodud ja aasta pärast on hea meenutada seda. Ma kirjutangi ju neid asju siia üles omale mälestuseks.

Heaküll, lisan lõpetuseks pildi kassist, kes hirmsasti poeb, et ei taha läpparis ka lasta istuda mul. Pressitakse korralikult ette, et tegelegu ma nüüd ainult temaga ja silitagu ma hästi kaua-kaua. Eks ta sellepärast, et ma alles olin pikalt kodust ära. :)


Tsauhkiii!

Täielik koer.

Uue aasta algus.

Heiii!

Uus aasta on sujunud siiamaani hästi! Olen vastu võtnud uusi väljakutseid ja samuti täiel rinnal elu nautinud. Kalli kaasaga oleme tekitanud selleks aastaks hunniku plaane, et näis palju me neist suudame ära teha. Üldpildis tundub aasta tegukas tulema, aga näis siis, mis tegelikult välja kukub. Halbu eelaimdusi hetkel ei ole.






Aga räägime siis nendest asjadest, mis me tänaseks oleme suutnud korda saata. Kaasaga võtsime vastu otsuse muuta elustiili. Sinna kuulub toitumisharjumused ja trenn. Toitumisharjumustele oleme teinud täielikke muudatusi. See pole olnud raske, pigem uudne ja põnev. Keha on natukene shokeeritud ning kohaneb ümber. Isusid otseselt ei ole, vahepeal tundub, et jääks puudu millegist.. kuid enamasti saab keha oma puuduoleva aine kätte kindlaid asju süües. Praeguseks on järsust muutusest peaaegu kaks nädalat möödas ja nädalavahetusel sai õrnalt patustatud. Halb mõte, ma vaevlesin kehva enesetunde käes peaaegu terve päev.

Mis kõige olulisem on. Me teeme seda koos kaaslasega. See on meid veelgi lähedasemaks muutnud, mitte et enne ei olnud. Olime, aga praegu on veelgi suurem side - eks ikka seetõttu, et me teeme midagi ühiselt. Jagame omavahel retsepte ja räägime oma headest leidudest. Harime koguaeg üksteist ja see on lausa lõbus. Kahekesi on poole lihtsam ja lõbusam seda teekonda käia. :)

Kuna meil on selleks aastaks eesmärgiks hästi palju, palju, palju lõbutseda, siis käisime nädalavahetusel sõda pidamas. Noh, poisid käisid, mina jalutasin ringi fotokaga. Ei taha väga üüberpaksude riietega ringi joosta - palav ja vastik hakkab. Koht oli iseenesest pildistamiseks ideaalne, igasuguseid huvitavaid asju leidus. Pidin lihtsalt ettevaatlik olema veidi, et kuskile auku või miskit ei kukuks.. neid ei olnud seal just vähe. :)

Täna on päev natukene halvasti möödunud. Pidin oma arvet vaadates südamerabanduse saama. Ilmselgelt on elektrimõõdik katki, sest kui eelmise kuu arve oli 10x suurem, siis selle kuu oma tuleks 30x suurem. Vahet pole, et mul ahiküte ja elektrit väga palju ei kasuta. Kokkuvõttes käis esimees mul külas pilte tegemas ja lubas mõne inimesega ühendust võtta. Minu ülesandeks jääb mõõdik välja vahetada. 








Aga jahm, mis siin ikka. Pöördun oma elu peale tagasi.
Lõbutsege! :)

Pisike hetk

Skype vestlus:

Mina: "Tere hommikust kallis, ma olen nii solvunud sinu peale."
Matu: "Miks?"
Mina: "Ma nägin unes, et sa ütlesid mulle, et ma olen nii mõttetu inimene. Minust pole tolku ja ma ei oska midagi teha."
Matu: "Anna mulle andeks, et ma unenäos nii tõbras olin."