Kuidas meil siis läheb.

Kuidas meil siis läheb? Hästi, veidral kombel on siiski kõik hästi!

Tänaseks oleme kaasaga elanud peaaegu viis kuud koos ja see on olnud siiani imeilus. Noh, tema on koos oma vigadega ideaalne, nagu mulle meeldib õelda. Ja mina püüan ka olla oma kombel.

Ta võtab mind sellisena, nagu ma olen ja ei püüagi üldse muuta mind kuidagi. Näiteks vaatab ta minu vahel esinevast laiskusest aegajalt mööda ja elab edasi rahulikult seapesas. Teinekord hakkab ise koristama ja mina ei liiguta endiselt sõrmegi. 

Noh, erinevalt temast, ei ole mina nii leplik. Ikka üritan teist õpetada enda tagant ja ka minu tagant koristama, mis siis, et mina seda koguaeg ei tee. Samuti näen vaeva, et ta ikka romantilisem oleks, nagu filmides mehed on. Vahest kuulen ärritunud lauset: "Naistele tuleks romantilised filmid ära keelata!"

Üks hommik äratas mind üles ja kutsus sööma. Kaasa oli teinud ise hurmava hommikusöögi valmis, sel ajal, kui mina hambad laiali põõnasin. Eelnevalt olin talle muidugi mitu kuud vihjanud, et sooviks sellist romantikat ka ja kui selle sain, siis pärast õgimist pidin muidugi kobisema: "Kui sa täna poleks hommikusööki teinud, oleksin ma sulle küpsetanud pannkooke!" Ilmselgelt ei ole mul mõtet enam oodata järgmisi hommikuüllatusi. :)  

Iga kord, kui õhtuti hilja töölt tulen, on enamasti soe söök ootamas mind. Näete, kui tubli inimene, vaaritab naise jaoks süüa. Mina ootan ikka sedasamust küünlade ja laiali pillutud roosilehtedega, vahet pole, et ma pärast ei viitsiks neid roosilehti koristada ja tegelikult olen ma tihtilugu üsna väsinud õhtuti. Aga noh, mis sa ära teed, naise tahtmised ju, geenius. 

Nüüd, kui ma olen tõbine, hellitab kallis kaasa mind üldse ära. Noh, kui koju tulin, oli tal mitme päeva raviv teematerjal koju toodud, igast pugimismaterjali kah ja noh, peale selle valmistas uhke õhtusöögi ka (vahet pole, et mainisin, et pole vaja, isu puudub). Järgmisel päeval sain oma uhkesse lillekollektsiooni veel ühe potilille ja võiks ju õelda, et ma peaksin maailma õnnelikum naine olema. Ei, mulle sellest ei piisa, mees peab veel õhtu otsa mind hellitama ka (rääkima, nunnutama jms), et mul enesetunne parem oleks. 

Hoolimata sellest, et ma jonnin koguaeg, nõuan koguaeg kutsikaid ja kassipoegi, teinekord ei püüagi teise pingutusi tähele panna, õgin kaasast rohkem ja aegajalt laiskvorst olen ning sunnin seapesas elama, armastab ta mind siiski väga palju ja ei üritagi mind muuta. Oeh!

Aitähh kallis, ma armastan sind ka väga palju! Ma annan endast parima, et sindki mitte muuta ja armastada sind sellisena, nagu sa oled! Minu puhul sa teed ju igasuguseid erandeid!

PS! Lugeda läbi huumoriprisma, nii hullud asjad ka siin majas ei ole, vist.