Kuidas läheb.

Mul läheb üsna hästi. Hetkel on puhkus ja kui aus olla, siis ma olen puhkusest natukene väsinud. :)
Enamjaolt tegelen loomadega, sest nende toas jooksutamine võtab päris palju aega ja tähelepanu. Korraga jooksevad nad keskmiselt kaks tundi, mõnikord vähem ja teinekord jällegi rohkem. Oleneb täiesti, millal me välja laseme. Nendel päeval, kui ma üksi kodus olen, lasen ma enamasti peale hommikusööki jooksma ja jooksevad 2-3 tundi. Nädalavahetuseti kaasaga kodus olles laseme natukene vähem joosta, sest ilusate ilmade puhul on soov enamasti kuskile minna ja väljas olla. Terve see aeg, kui nad jooksevad, tegelen ma ka enamasti nendega - keelan ja utsitan. Vahepeal toimetan niisama nende puuri kallal või teen midagi põrandal olles. Neile see meeldib, sest siis on mõlemad platsis uudistamas ja ronivad süles. Alles eile õppis üks uue triki selgeks. Nimelt on hea inimest kasutada ronimiseks laua peale. Kallis kaasa oli lõpus pisut tüdinenud, et ei tahetagi teda rahule jätta.. ainult mõllaks laua peal ja jookseks pidevalt sülle - lauale - sülle - lauale. :) Eks iga uus asi vajab läbi kordamist. 

Arglikum loomake kombib ka vaikselt piire. Nüüd tahab ka sülle tulla puurist ja korra julgeb ka põrandalt sülle turnima tulla. Tema hea meelega siiski nuusiks kaugelt ja veenduks oma ohutuses pikema ajaga. Samas on tema see kaval, kes saab alati igale poole, kuhu minna ei tohiks. Selleks on tal omad trikid, mida teine teha ei oska. :) 



Igapäevaga õpivad nad asju juurde või muutuvad julgemaks, millega nad teevad mu elu iga korraga raskemaks. Algselt polnud neid nii palju vaja jälgida, siis nüüd ainult üks jälgimine ole. Näiteks meeldib mulle võtta puurist sülle ja neid natukene enda peal ringi jooksutada ning siis puuri tagasi panna. See tegevus justkui arendaks minu ja looma omavahelisi suhteid ning muudaks neid tunduvalt julgemaks. Algselt tegi seda ainult üks, siis oli eriti lihtne. Võtad sülle ja tegeled temaga, teine vaatab pealt ning ei pressi end kuskile. Nüüd tahavad mõlemad korraga välja tulla ja see on ohtlik, sest mõni neist võib kõrgelt alla lennata. Nad on üsna väledad ja hüppavad päris hästi ning ehmatuste korral on vaja neid pigem hoida nii, et nad saaksid põue pugeda jms. Püüan neid kordamööda võtta, aga kui üks on süles, siis teine pressib ka puurist välja ja selle vastu ei aita midagi, kui puhumine. See aitab neid tagasi hoida ja nad lähevad ratta peale jooksma või ootavad kannatlikult, kuni nende kord on. Arglikum on jälle tark ja saab aru, et ma vaheldumisi võtan neid sülle ja seetõttu sai teine temalt pragada, kui vahele üritas pressida. Kaklemist on vahest väga palju. Kõige suurem tüliallikas on sarapuupähkel koorega. Mõlemad tahavad ahnitseda ja siis söövad erinevatel aegadel ning nii kaua, kui on pähklit lammutatakse, ei sallita üldse üksteist. Pähklikoore närimine kulutab jällegi hambaid, nii et võta näpust. :)

Mis puutub muusse eluolusse, siis erilist midagi siin pole. Aiamaal sai taaskord pandud hunniku asju maha ja eks nüüd edaspidi näis, kui palju on mul aega seal käia. Lisaks loomadele ja kodule käin tihti ka vanaema juures. Sealgi toimetan igasuguste asjadega ja tegelen kassiga. Loomad siin ja seal, aga tähelepanu vajavad nad kõik.


Kaasa on mul ka siin igatepidi tore. Puhkuse ajal püüan ikka siin koduse olemise eest ka hoolitseda ja igapäevaselt sooja toitu tekitada, siis tal on ainult hea meel olnud koju tulla. Saab sooja toitu ja tihti ka magustoitu, mis saaks veel parem olla. Üritan siin hoolitseda puhtuse eest ka, aga seda on loomade tõttu raskem teha. Oksad vedelevad maas närimiseks, loomad pilluvad toitu laiali ja paar asja siin-seal, mis on topitud selleks, et nad kuskile ei saaks. Igakord ka ei viitsi koristada, lihtsam oleks asjad sinnapaika jätta ja siis ei pea hiljem jälle tagasi toppima neid. Ja, mis okstesse puutub, siis enamasti arglikum loom veab neid igale poole nurka ära, et närimine oleks tal alati kättesaadav. :)

Üldiselt püüame nii palju, kui võimalik, kaasaga jalutamas käia. Esialgu ei pruugi meie soovid ühilduda, kuid alati kuskile me jõuame. Minu jaoks on need alati mõnusad olnud. Päike paistab ja keset linna jalutad metsas. Viimane kord jalutasime Emajõe kallastel ja avastasime, et seal on nii palju kohti, kuhu saaks lihtsalt istuda ja ümbrust nautida.

Viimasel ajal olen ma saanud ka mitmete filmielamuste osaliseks, millest tahtsin ka siia kirjutada. Noh endale, et ehk tahan kunagi uuesti vaadata, sest neid vaataks küll. 

Kiidaks järgmisi filme: 

"Wild" - tekitas ka minus tahtmise võtta miskit hullumeelset ette, et end proovile panna. Antud filmis  peaosatäitja teeb läbi 1600 kilomeetrise matka, et endas selgusele jõuda. 

"Gone Girl" - ma ootasin sellest filmist tõesti tüüpilist "tüdruk kadus ja teda leiti surnuna kuskilt metsast"  ja selle põnevat lahendusekäiku. Tegelikult suutis film mind üllatada ja ma pole tõesti ammu niimoodi üllatunud olnud. Filmi keskelt pöördub stoori teiseks ja lõpptulemus on üsna wtf. 

"The Theory of Everything" - ütleks, et üsna positiivne lugu tegelikult. Film ise on tõestisündinud ja antud tegelane on tänagi elus ning suuri saavutusi korda saatnud. Wikit uurides, siis peaks filmi sisu enamvähem sama olema, mis antud isiku elu. 

"Begin Again" - noh, see film kirjeldas ka hästi minu suhteid muusikaga ja üldse muusikalise kohapealt oli see väga nauditav film. 

"The Age of Adaline" - neist lemmikum ja ehk üldse lemmik. Mulle meeldib peaosas olev näitleja nii väga, et terve filmi aeg ma nautisin ta võrratud ilu. Filmis jättis ta endast ülimalt haritud, lugupeetud ja kõrgest soost naise mulje. See etendus kukkus tal ülihästi välja ja stoori oli minu jaoks väga mõnus. Mulle meeldivadki sellised dramaatilised ja ulmelised filmid.

Aga päikest!


Kuu aega armastust!

Meie piigad said mõned päevad tagasi kahekuuseks ja mõne päeva pärast on olnud nad meie juures kuu aega. See aeg on nii kiiresti mööda läinud ja nad tunduvad suured loomad juba. Selle aja jooksul oli kallis kaasa poolteist nädalat kodust ära õppustel ja mina tegelesin loomade arenguga. Selle ajaga suutsin päris palju korda saata. Vahepeal istusingi nendega koos põrandal tund aega lihtsalt sellepärast, et nad ära harjuksid minu kohalolekuga ja saaksid minuga sõbraks. 

Enne, kui kaasa õppustele läks, ei julgenud Polli üldse puurist välja jalutama tulla ega meie peopesale. Noh, ega ta praegugi ei armasta peopesas olemist, kuid väljas jalutab ta päris julgelt. Temaga oligi kõige rohkem tegemist, sest tema usalduse võitmine tähendab väga pikka tööd. Tegeleme sellega praegugi.













Piia on lihtsalt uudishimulik loom, kes poeb igale poole, kuhu saab. Samuti turnib meie otsas ja tunneb huvi meie tegemiste vastu. Näiteks, kui ma juukseid parajasti kammin, siis tuleb loom sülle ja läheb tagajalgadele ning sirutab end püsti justkui selle ilmega: "Ae, mis sa seal teed, näita mulle ka." Noh, siis ma olen kammi talle andnud, millepeale ta proovib, et kas see söögiks ka kõlbab. Aru saades, et ei kõlba, siis läheb toimetab oma deeguasjadega edasi.

Esimest korda, kui üritasin mõlemaid puuri saada, oli paras peavalu. Väljas päike paistis ja pidin vanaema juurde minema. Ei saanud maiustega ega ilusate sõnadega. Piiat on lihtne saada puuri, aga see on mõttetu üritus, kui Pollit ei saa. No, kujutage ette, et loom, kes kardab inimesi ja on leidnud endale diivanialusest mõnusa peidupaiga. On täitsa loomulik, et tema kuskile ei liigu. Lõpuks tund aega hiljem sai haaratud pooleldi magava looma diivanikastist ja puuri pistetud. Õhtul proovisime uuesti, aga siis läks Piia esimesena puuri ja mina jäin Polliga tutvuma. Tutvumine kestis rohkem, kui pool tundi. Nii palju saime tuttavaks, et loom julges maiust näppude vahelt võtta. Järgmistel päevadel polnud enam raske teda lähedale meelitada. :)



Mõned päevad tagasi ma suisa ehmatasin ära, kui mu peale ronis käppadega Polli. Ajasin nad omavahel korra sassi, aga nentides, et Piia askeldab mu kõrval siiski, oli üllatus suur. 

Üldiselt jah, me oleme nendega väga rahul. Me valisime enda eluviisile sobivaid loomi tükk aega ja nemad tundusid kõige paremini sobivat meile. Eile arutasime kaasaga, et nad on täpselt kõike seda, mida me ootasime. Puhtad, vaiksed ja tublid loomad. Sotsiaalsed ka samuti ning vahepeal otsivad ise tähelepanu. 
Ma olen seda blogi kirjutanud pea kaks tundi, sest loomad taas jooksevad toa peal ringi. Selle aja jooksul suutis üks magamistuppa saada ja akna peale, teine juhtmete sisse elama ja radika otsa trippima. Nende kavalus on väga hea tasemega. Targad loomad, mis ma ikka oskan õelda. Ma olen omast arust arvanud, et ma olen suutnud kõik kohad ilusti ära korraldada, et nemad sinna ei pääse. No ilmselgelt jääb minu mõistus neile alla. :)



Me eristame neid peamiselt iseloomude järgi. See on neil nii selgesti eristatav, sest nad on üksteisest väga erinevad. Välimus on lausa vapustavalt sarnane, kuid ühe erinevuse leidsime siiski lõpuks. Nimelt hoiab Polli kõrvu rohkem külgedele, Piia püstiselt. See ei olnud alguses üldse märgatav, aga mida rohkem me nüüd seda jälgime, seda erinevamaks nad muutuvad ka välimuselt. 

Aga heaküll, kõike hääd ikka.