Hammas katki!

Ma avastasin eile, et ühel piigal on üks hammas pooleks. Ilmselt lendas kuskilt alla või ehmatusest jooksis peaga otsa millelegi. Igatahes, nüüd oleme kaasaga ekstra valves, et jälgida loomi. Eks see poolik hammas kasvab tagasi, kuid me muretseme kõrval oleva pika ja terve hamba pärast. Kas Piia jõuab ikka seda ära kulutada või hakkab hoopis mugavusest närima pisikese hambaga? Kui nii, siis see tähendab loomaarstile minekut ja looma narkoosi alla panemist. Hambaid on üsna raske lõigata siis, kui loomad ärkvel on. Mure on siis suurem, kuna deegud taastuvad narkoosist vaevaliselt. Loodame, et kõik läheb siiski hästi. :)

Pisike tahab igatahes meie tähelepanu ja hommikumantli sees elaks ka hea meelega. Praegu naudib pisikesi paisid ka, muidu see neile üldse ei meeldi. Ilmselgelt on tal on pooliku hambaga paha. Muidu on sama aktiivne, närib oksi ja maiuseid sööb ka ära ilusti. 


Välja saavad nad nüüd harvem, kuna meie ajakava on üsna tihe. Ma jõuan mitmel päeval hilja koju ja siis hakkan koduseid toimetusi tegema. Viimasel ajal olen õppimisele ka keskendunud õhtuti, kuna teha on palju. Tahan ju ette ka ära teha kõik, seega tekitan ma omale ekstra pinget. Kursusekaaslased on rääkinud, et nad küll ei tunne, et palju õppida oleks ja võiks isegi rohkem olla. Noh, minu viga, sest ma teen varakult asju ära (isegi kuu aega varem) ja loetlen pidevalt endale, et mida on vaja ära teha. Seetõttu tekibki selline tunne, et teha on, issakene, NIIIIII PALJU. Minu plaan on pigem jätta eksamite ajaks võimalikult palju vaba aega, et raamatuid lugeda ja tuupida jõuaks. Ma pole kindel oma plaani toimimisse, kuid seda näitab tulevik. :)

Lisaks otsime kaasaga tegelikult üsna ammu omale päris oma kodu. Me täitsa leidsime lõpuks sellise koha, kus meeldiks meile mõlemale elada. Mingi aeg tegime nimekirja ka tingimustest, mis võiks kodus olemas olla. Eks hindade kohapealt vaatame pigem kortereid, kuid headest pakkumistest poole majade ja majade puhul ka ära ei ütleks, kuid see ei ole eesmärk. Eesmärk on leida omale kodu, kus saaks elada, lapsi kasvatada ja õnnelik olla. Niisiis see koht, mis meile meeldis, vastas kõikidele tingimustele ja oli üldse selline VAU. No, kuna see oli esimene koht, siis me ei osanud midagi teha, kui nõu küsida kõikidelt. Tahtsime igast eksperte kutsuda vaatama, sest me oleme nii võhikud ja natukene uskumatu tundus, et mõni koht võiks ka hea olla. Paraku oli maakleriga halbu kogemusi mitmel korral nii mööda rääkimise pärast, kui ka muudel põhjustel. Päris närviliseks muutus olukord siis, kui selgus, et peale meie on veel üks ostja olemas, kes on juba pakkumisi teinud. Tahtsime ka oma pakkumise teha, kuid halbade asjade kokkulangemisel ei saanud seda teha ning siis lõime käega. Halbade asjade kokkulangemine tundus justkui mingi märk -  halb enne. Samas, kui antud ostja ei peaks saama laenu ja korter peaks tulema uuesti müüki, siis proovime uuesti. See oleks meie jaoks uus positiivne märk. Eks siis paistab, aga see kogemus on meid palju õpetanud. Nüüd vaatame kinnisvaraturul rahulikult ringi, kuni tuleb taaskord äge pakkumine. :)

Sügis on praegu väljas võrratult ilus ja värviline. Jonnin kodus, et tahan soo peale matkama ja Elistvere loomaparki. Kaasal ju load käes, seega on kodus hea jonnida, et lähme sinna ja tänna. Paraku tulevad igasugused muud plaanid vahele, milleks on õppimine, sünnipäevad ja küllaminekud. Jonnida on ikkagi hea ja kahju, et nädalavahetused nii lühikesed on. Jahedamad ja vihmased ilmad on mõnusad kodus olesklemiseks. Sööd kooki, vaatad filme, jood teed/kakaod ja istud vannis küünlavalgusel ning kuulad muusikat. Nii see elu käib koos oma murede ja rõõmudega.

Hääküll, ilusat sügist! :)

Oktoober.

Emotsioonid

Esimene kuu ülikoolis on mööda läinud. Ma olen selle aja jooksul palju juurde õppinud. Ma olen hakkanud aru saama sellest, et milliseid vigu ma olen teinud. Need ei ole üldse väikesed vead. Ma olen nende tõttu kaotanud olulisi inimesi, kuna olen arvanud, et ma teen õigesti. 

Ei, absoluutselt mitte. Ma olen aru saanud, et kus kohas ma olen eksinud ja kuidas ma olen oma vale käitumisega asjadele vee peale tõmmanud. See teeb mind pisut nukraks, et ma varem ei osanud sellise pilguga vaadata, nagu ma nüüd neid asju näen. Paraku ei sünni keegi meist targa inimesena, vaid selleks saadakse ja õpitakse aja jooksul. Mul on veel pikk tee minna selle minani, kes ma olla tahaksin.

Samuti olen ma aru saama hakkanud sellest, et mida ma teha sooviksin. Mulle meeldib enda eriala ja mul on sellega seoses mitmeid mõtteid tekkinud, et mida ma veel teha tahaksin. Ma olen hakkanud enesele eesmärke püstitama. Lõpuks ometi on mul midagi, mis mulle reaalselt ka meeldib. Ma olen leidnud oma koha ja tunnen, et mu eriala on piisavalt suure tähtsusega. Ma tunnen, et see on midagi suurt. 

Ma tean, et sellel teel tuleb teha mitmeid ja mitmeid eneseületamisi, kuid see on kõike seda väärt. Ma olen praegugi ennast ületanud mitmes asjas ja kurat, kui hea tunne on. 

Ma loodan, et need emotsioonid jäävad kestma.


Mälestused ja tegemised

Esimene kuu on pisut tormiline olnud. Ma ei teadnud, et esimesel nädalal algavad loengud, seega mul tuli oma elu kiirelt ümber korraldada. Segadust oli paras ports ja esimene nädal möödus enamasti enda kurssi viimisega. Kodutööd tulid üsna kiirelt, et esimese nädala lõpus tegin ehk? neljas aines kodutööd. Vahepeal on pisut raskem olnud ja siis jälle pisut kergem. Kindel on see, et selleks ma valmis ei olnud. Ootasin pigem seda, et esimene aasta on kergem ja siis läheb raskeks. Hetkel olen veel omadega graafikus ja ehk isegi natukene ees, kuna püüan ette ära õppida kõiki aineid, et vahepeal natukene kergem oleks. Suuremad tööd ja eksamid on alles ees, seega tundub tark mõte ette ära teha. Saab paremini keskenduda suurematele töödele ja pingevabamalt. 

Esimese kuu jooksul olen ära eksinud ka rebasepidudele. Esimesel päeval oli õhtul kogunemine, tutvusime ülikoolilinnakuga ja Pirogovis tutvusime kursakaaslastega. Mulle meeldis käia hunniku rahvaga mööda tänavat ning vaadata inimeste pilke, et mis nüüd toimub. Eriti vahva oli vaadata klienditeenindajate ehmatust, kui me 50 inimesega miniRimisse marssisime ja joogipoolist ostsime. Hetkega oli järjekord poe teises otsas. 

Rebasepeod on ka möödunud üsna toredalt. Esimene pidu koosnes mängudest ja viktoriiniküsimuste lahendamisest. Sai päris palju huvitavaid inimesi üle kaetud ja tutvutud vanemate kursuste inimestega. Stiilikas oli ka omal kohal. Teisel peol sai pisut vähem oldud, kuid ka seal ei puudunud stiilikas ja mängud. Sulatasime külmunud t-särki ja vaatasime riideketti. Kuna rebastepeol oli enamik siiski teisest erialast, siis tundsime kursakaaslastega pisut kõrvaleheidetuna ning läksime hoopis linna peale. Olime Illegaardis poole ööni ning tutvusime üksteise eludega pikalt ja laialt. :)


Täna on mul 2 EAP käes, kuna üks eksam sai juba ära tehtud. Sellele lisandub õige varsti veel 3 EAP, kui hästi läheb (ilmselt ikka läheb, sest teisiti see võimalik ei ole :)). 

Pakaah! :)


Minisünna!

Heiii, tulin ja piilusin blogisse ning mõtlesin, et peaks iseendale midagi kirjutama. Ma ei ole kirjutanud peaaegu neli kuud. Oeh, kirjutada on palju.. :)

Kokkuvõte suvest! 

Suvi oli enamjaolt külm ja töine. Ilusatel ilmadel olin millegipärast peaaegu alati tööl. Mäletan üsna hästi just seda, et kuidas sai töökaaslastega koguaeg kirutud aknast välja vaadates: "Näed, ilus ilm on siis, kui me oleme tööl." 



Igatahes jaanipühadeks läksime viimasel hetkel mere äärde telkima kambakesi. Koht oli väga äge. Seal võtsid meid vastu igasugused kutsad. Kolm neist olid väga suured, kohe väga suured, et ma ei julgenud alguses autoski välja tulla. Kaks tükkid olid Iiri lambakoerad ja üks Saksa dogi. Lisaks neile oli veel kaks pisikest kutsat, kes meenutasid ka peenikest dogi? Igatahes minid nad olid ja see lisas omakorda suurde koerte kõrvale humoorika vaatepildi. Maalapikesel oli ainult saun ja lõkkekoht. Mere äärde oli püstitatud jaanitule tarbeks suur lõkkematerjal ka. Õhtu möödus üsna meeldivalt, kuid minu ja kaasa kahjuks oli seekordne kamp jälle varajase unega (iga aasta lähevad kõik jaanidel varakult tudile). Me ootasime päiksetõusu ära ja siis alles läksime tudile. Nii kaua jutustasime ühe noormehe surnuks ja rääkisime, et milline see elu tegelikult on. :) Minul jalad külmetasid, seega seisin baleriinidega enamjaolt lõkkes (sooja süte peal) ning hommikul oli, oi kui tore, nende samuste jalatsitega linna tagasi liikuda. 



Suve jooksul võtsin ühe pisikese matka ka ette sõbrannaga. See meeldis mulle nii hirmsasti, et ma tahaks neid veel teha, aga ajast või inimestest jääb puudust. Ilmad ei olnud ka just suvel ilusad. Augustikuus pistis suvi oma nina välja, kuid seda lõbu ei kestnud eriti pikalt.

Kõige parem asi, mis ma suve jooksul tegin - viisin oma kaasa puhkama. Ma tegelikult kartsin, et ta ei ole sellest ideest eriti vaimustuses, kuna laristame hunniku raha asjale, mis ei ole üldse praktiline. Igatahes ta vaatas spapaketi üle, et mida pakutakse ja kostis, et tundub täitsa huvitav ja miks ka mitte. Talle meeldis pakutavad protsetuurid ja niisiis sai ära broneeritud kohe esimene aja, mis oli meil mõlemal vaba. Mina igatahes armusin Viljandisse ja kaasasse. Ma poleks arvanud, et Viljandi võib nii-nii ilus olla. 

Uuhh, see rohelisus, kõrgelt vaated järvele ja lossivaremed. Päev otsa trippisime linna peal ringi ja käisime kõik soovitatud kohad läbi. Mulle meeldis, et hotelli/villa perenaine andis meile kaardi kaasa, kirjutas taksonumbrid ja protsetuuride kellajad peale. Samuti joonistas meile hoolega sinna, et kuhu me kindlasti minema peame. Meile jättis see unustamatu mulje ja absoluutselt tekkis soov tagasi sinna minna. Saunaprotsetuur oli üsna raske pigem. Pärast esimest ringi me vedelesime seal peaaegu, et oimetutena. Ei olnud jaksu isegi üleval püsida. Otsustasime, et lähme supleme siis privaatses basseinis ja vaatame edasi. Väga õige otsus oli, energia tuli tagasi ja külm vesi virgutas üldse üles. Suplesime natukene ja siis läksime tegime veel kaks saunaringi (kogu protsetuuri kestus oli 3 tundi koos suplusega). Pärast suplust ei olnud enam üldse hull olla ja sai inimese moodi oldud. Vahepaladeks sõime puuvilju ja jõime veini ka. Õhtusöök oli kella 12 paiku öösel. Saime prae ja magustoidu. Mängisime söömise kõrval vahepalaks piljarditoas piljardit ning vaatasime rõdult äikest. Pärast seda sai tudule mindud ja järgmisel päeval koju sõidetud.


Augustikuus sai ülemusele teatatud, et ma lähen järgmisest kuust ülikooli ja nüüd toon lahkumisavalduse ka sisse. See protsess oli üsna närvesööv. Ma ei saanud korralikult magada ja enesetunne oli täpselt selline, nagu ma oleksin külma saanud. See kestis nii kaua, kuni andsin sellest muutusest töökaaslastele ja ülemustele teada. Ma teadsin seda plaani juba pikemalt ette, kuid pidin vaikima. Ma ei oska vaikida, salatseda või valetada, seetõttu ka kehv enesetunne tekkis. Töökaaslased väljendasid oma kurbust erineval moel, kuid kahju oli kõigil ja minul ka. Nendega sai õpitud terve aasta aega töötama. Töökeskkond oli nii tore ja vahva, et ma tõsimeeli naersin seal aegaajalt kõhu valusaks. Stressiolukordades peabki tuju üleval hoidma ja eks meil töö oligi üks suur stress, tempo koguaeg taga. 

Kokkuvõte ülikoolist!

See otsus tuli ühtepidi äkiliselt, kuid teistpidi jällegi mitte. Ma tegelikult ei plaaninud kõrgharidust omandama minna ja lootsin saada kogemusi pigem praktilisel teel ja õppida töökeskkonnas. Elu keerdkäigud on hoopis teissugused ning see on juhatanud mind teise suunda. Ma alustasin oma ülikooli uurimisega jõulude paiku ning vaatasin oma võimalusi. Leidsin paar eriala, mis tundusid huvitavad ning kuhu võiks proovida. Jätsin need brauseri tabidesse alles, et kevade poole uurin uuesti. Mais-juunis võtsingi asja tõsisemalt kätte ning uurisin kõik kohad uuesti läbi. Valisin kolm ala välja ja jäin ootama kandideerimisaega. Kandideerimisel tegin avalduse kahele erialale, kuid ühe ma kustutasin üsna pea ära, kuna kuupäevad ei klappinud mu tööajaga ja kaine mõistusega sain aru, et eelmisest koolist on väga pikka aega möödas ning ma ei mäleta matemaatikast mitte midagi. 


Nüüd ma siis olen ja õpin oma eriala, mida ma algusest peale uurisin ja mille vastu huvi tundsin. Ma leian, et see on minu ala, kuna vestlusel sain ma järjest enam aru, et just see on minu tassike teed. Minu kogemused ja tahe õppida näitab seda. 

Ma olen hetkel teine versioon minast. Motivatsioon on kõrge ja selle tõestuseks ma teen varakult kõik kodutööd ära ning imelikul kombel ootan suuremaid töid. Puhtalt sellepärast, et näha, kuidas ma nendega hakkama saan. Hetkel on tööd teostavad ja arusaadavad, aga samas on neid üsna suur hulk juba kogunud. Kardan lausa pisut tulevikku, et äkki mu päevad koosnevadki ainult hommikust õhtuni õppimisest. Aga, aga seda näitab ainult aeg, niisiis tuleb olla optimistlik! :)

Kokkuvõte piigadest! 

Minu piigadel on täna minisünnipäev. Nende vanuseks on umbes-täpselt POOL AASTAT! Õeldakse, et laste pealt näed ära, kuhu aeg lippab. Mina näen seda loomade pealt ka. Alles ma võtsin nad ja tõin koju. Alles olid nad veelgi tillukesemad, kui nüüd. Nüüd on nad pubekad, just nii! Lugesid õigesti! Puberteet annab sellega tunda, et nad tülitsevad natukene nüüd ja norivad meiega ka tüli. Oma tahtmisi peab saama ja segada ei tohi, muidu saad üle tahi. Mul on paar sõjahaava igatahes olemas! :)

Üldiselt elavad nad ilusti, meie meelest küll. Nad said neli korda suurema puuri, mille meisterdas algusest lõpuni valmis mu kallis kaasa. Tubli poiss, eks! :) 
Puuri esimene korrus on mängimise-jooksmise ala. Teine korrus on mõeldud söömiseks, joomiseks ja hädade tegemiseks. Nii nagu elu on näidanud, siis nad teevad ikka sinna, kuhu juhtub. :)

Polli on endiselt arglik piiga ja armastab kohutavalt asju vedada. Vedamiseks lähevad kõik - sallid, oksad, riided, sokid, paberid, mis iganes kuskil vedeleb. Tema on ka see, kes julgeb kohe korralikult näksama tulla ja siis vaadata suurte silmadega, et mis nüüd juhtus? Enamasti on see minu süü, sest ma ei viitsi käsi ära pesta ning ta arvabki, et on midagi söödavat tulnud. Samuti meeldib mulle aegajalt mõlemaid torkida näpuga ja see neile ei meeldi :).



Piia on endiselt seltskonna hing. Ta võib isegi külalisele sülle ronida ja uudistada. Pahandusteotsija on ta endiselt ning hulljulgus on ka alles. Turnib ja ronib igale poole, kuhu vähegi saab. Samuti armastab ta lihtsalt suhelda inimestega. Temaga jutustama minnes lippab ta kohe ligi ja kuulatab hoolega seda, mida sul parasjagu õelda on ja vastutasuks ootab paremaid maiuspalasid. :)

Selline on igapäevane elu! Kindlasti jäi midagi mainimata ja kindlasti sai üle ka kirjutatud! 
Pakaahh!

Kuidas läheb.

Mul läheb üsna hästi. Hetkel on puhkus ja kui aus olla, siis ma olen puhkusest natukene väsinud. :)
Enamjaolt tegelen loomadega, sest nende toas jooksutamine võtab päris palju aega ja tähelepanu. Korraga jooksevad nad keskmiselt kaks tundi, mõnikord vähem ja teinekord jällegi rohkem. Oleneb täiesti, millal me välja laseme. Nendel päeval, kui ma üksi kodus olen, lasen ma enamasti peale hommikusööki jooksma ja jooksevad 2-3 tundi. Nädalavahetuseti kaasaga kodus olles laseme natukene vähem joosta, sest ilusate ilmade puhul on soov enamasti kuskile minna ja väljas olla. Terve see aeg, kui nad jooksevad, tegelen ma ka enamasti nendega - keelan ja utsitan. Vahepeal toimetan niisama nende puuri kallal või teen midagi põrandal olles. Neile see meeldib, sest siis on mõlemad platsis uudistamas ja ronivad süles. Alles eile õppis üks uue triki selgeks. Nimelt on hea inimest kasutada ronimiseks laua peale. Kallis kaasa oli lõpus pisut tüdinenud, et ei tahetagi teda rahule jätta.. ainult mõllaks laua peal ja jookseks pidevalt sülle - lauale - sülle - lauale. :) Eks iga uus asi vajab läbi kordamist. 

Arglikum loomake kombib ka vaikselt piire. Nüüd tahab ka sülle tulla puurist ja korra julgeb ka põrandalt sülle turnima tulla. Tema hea meelega siiski nuusiks kaugelt ja veenduks oma ohutuses pikema ajaga. Samas on tema see kaval, kes saab alati igale poole, kuhu minna ei tohiks. Selleks on tal omad trikid, mida teine teha ei oska. :) 



Igapäevaga õpivad nad asju juurde või muutuvad julgemaks, millega nad teevad mu elu iga korraga raskemaks. Algselt polnud neid nii palju vaja jälgida, siis nüüd ainult üks jälgimine ole. Näiteks meeldib mulle võtta puurist sülle ja neid natukene enda peal ringi jooksutada ning siis puuri tagasi panna. See tegevus justkui arendaks minu ja looma omavahelisi suhteid ning muudaks neid tunduvalt julgemaks. Algselt tegi seda ainult üks, siis oli eriti lihtne. Võtad sülle ja tegeled temaga, teine vaatab pealt ning ei pressi end kuskile. Nüüd tahavad mõlemad korraga välja tulla ja see on ohtlik, sest mõni neist võib kõrgelt alla lennata. Nad on üsna väledad ja hüppavad päris hästi ning ehmatuste korral on vaja neid pigem hoida nii, et nad saaksid põue pugeda jms. Püüan neid kordamööda võtta, aga kui üks on süles, siis teine pressib ka puurist välja ja selle vastu ei aita midagi, kui puhumine. See aitab neid tagasi hoida ja nad lähevad ratta peale jooksma või ootavad kannatlikult, kuni nende kord on. Arglikum on jälle tark ja saab aru, et ma vaheldumisi võtan neid sülle ja seetõttu sai teine temalt pragada, kui vahele üritas pressida. Kaklemist on vahest väga palju. Kõige suurem tüliallikas on sarapuupähkel koorega. Mõlemad tahavad ahnitseda ja siis söövad erinevatel aegadel ning nii kaua, kui on pähklit lammutatakse, ei sallita üldse üksteist. Pähklikoore närimine kulutab jällegi hambaid, nii et võta näpust. :)

Mis puutub muusse eluolusse, siis erilist midagi siin pole. Aiamaal sai taaskord pandud hunniku asju maha ja eks nüüd edaspidi näis, kui palju on mul aega seal käia. Lisaks loomadele ja kodule käin tihti ka vanaema juures. Sealgi toimetan igasuguste asjadega ja tegelen kassiga. Loomad siin ja seal, aga tähelepanu vajavad nad kõik.


Kaasa on mul ka siin igatepidi tore. Puhkuse ajal püüan ikka siin koduse olemise eest ka hoolitseda ja igapäevaselt sooja toitu tekitada, siis tal on ainult hea meel olnud koju tulla. Saab sooja toitu ja tihti ka magustoitu, mis saaks veel parem olla. Üritan siin hoolitseda puhtuse eest ka, aga seda on loomade tõttu raskem teha. Oksad vedelevad maas närimiseks, loomad pilluvad toitu laiali ja paar asja siin-seal, mis on topitud selleks, et nad kuskile ei saaks. Igakord ka ei viitsi koristada, lihtsam oleks asjad sinnapaika jätta ja siis ei pea hiljem jälle tagasi toppima neid. Ja, mis okstesse puutub, siis enamasti arglikum loom veab neid igale poole nurka ära, et närimine oleks tal alati kättesaadav. :)

Üldiselt püüame nii palju, kui võimalik, kaasaga jalutamas käia. Esialgu ei pruugi meie soovid ühilduda, kuid alati kuskile me jõuame. Minu jaoks on need alati mõnusad olnud. Päike paistab ja keset linna jalutad metsas. Viimane kord jalutasime Emajõe kallastel ja avastasime, et seal on nii palju kohti, kuhu saaks lihtsalt istuda ja ümbrust nautida.

Viimasel ajal olen ma saanud ka mitmete filmielamuste osaliseks, millest tahtsin ka siia kirjutada. Noh endale, et ehk tahan kunagi uuesti vaadata, sest neid vaataks küll. 

Kiidaks järgmisi filme: 

"Wild" - tekitas ka minus tahtmise võtta miskit hullumeelset ette, et end proovile panna. Antud filmis  peaosatäitja teeb läbi 1600 kilomeetrise matka, et endas selgusele jõuda. 

"Gone Girl" - ma ootasin sellest filmist tõesti tüüpilist "tüdruk kadus ja teda leiti surnuna kuskilt metsast"  ja selle põnevat lahendusekäiku. Tegelikult suutis film mind üllatada ja ma pole tõesti ammu niimoodi üllatunud olnud. Filmi keskelt pöördub stoori teiseks ja lõpptulemus on üsna wtf. 

"The Theory of Everything" - ütleks, et üsna positiivne lugu tegelikult. Film ise on tõestisündinud ja antud tegelane on tänagi elus ning suuri saavutusi korda saatnud. Wikit uurides, siis peaks filmi sisu enamvähem sama olema, mis antud isiku elu. 

"Begin Again" - noh, see film kirjeldas ka hästi minu suhteid muusikaga ja üldse muusikalise kohapealt oli see väga nauditav film. 

"The Age of Adaline" - neist lemmikum ja ehk üldse lemmik. Mulle meeldib peaosas olev näitleja nii väga, et terve filmi aeg ma nautisin ta võrratud ilu. Filmis jättis ta endast ülimalt haritud, lugupeetud ja kõrgest soost naise mulje. See etendus kukkus tal ülihästi välja ja stoori oli minu jaoks väga mõnus. Mulle meeldivadki sellised dramaatilised ja ulmelised filmid.

Aga päikest!


Kuu aega armastust!

Meie piigad said mõned päevad tagasi kahekuuseks ja mõne päeva pärast on olnud nad meie juures kuu aega. See aeg on nii kiiresti mööda läinud ja nad tunduvad suured loomad juba. Selle aja jooksul oli kallis kaasa poolteist nädalat kodust ära õppustel ja mina tegelesin loomade arenguga. Selle ajaga suutsin päris palju korda saata. Vahepeal istusingi nendega koos põrandal tund aega lihtsalt sellepärast, et nad ära harjuksid minu kohalolekuga ja saaksid minuga sõbraks. 

Enne, kui kaasa õppustele läks, ei julgenud Polli üldse puurist välja jalutama tulla ega meie peopesale. Noh, ega ta praegugi ei armasta peopesas olemist, kuid väljas jalutab ta päris julgelt. Temaga oligi kõige rohkem tegemist, sest tema usalduse võitmine tähendab väga pikka tööd. Tegeleme sellega praegugi.













Piia on lihtsalt uudishimulik loom, kes poeb igale poole, kuhu saab. Samuti turnib meie otsas ja tunneb huvi meie tegemiste vastu. Näiteks, kui ma juukseid parajasti kammin, siis tuleb loom sülle ja läheb tagajalgadele ning sirutab end püsti justkui selle ilmega: "Ae, mis sa seal teed, näita mulle ka." Noh, siis ma olen kammi talle andnud, millepeale ta proovib, et kas see söögiks ka kõlbab. Aru saades, et ei kõlba, siis läheb toimetab oma deeguasjadega edasi.

Esimest korda, kui üritasin mõlemaid puuri saada, oli paras peavalu. Väljas päike paistis ja pidin vanaema juurde minema. Ei saanud maiustega ega ilusate sõnadega. Piiat on lihtne saada puuri, aga see on mõttetu üritus, kui Pollit ei saa. No, kujutage ette, et loom, kes kardab inimesi ja on leidnud endale diivanialusest mõnusa peidupaiga. On täitsa loomulik, et tema kuskile ei liigu. Lõpuks tund aega hiljem sai haaratud pooleldi magava looma diivanikastist ja puuri pistetud. Õhtul proovisime uuesti, aga siis läks Piia esimesena puuri ja mina jäin Polliga tutvuma. Tutvumine kestis rohkem, kui pool tundi. Nii palju saime tuttavaks, et loom julges maiust näppude vahelt võtta. Järgmistel päevadel polnud enam raske teda lähedale meelitada. :)



Mõned päevad tagasi ma suisa ehmatasin ära, kui mu peale ronis käppadega Polli. Ajasin nad omavahel korra sassi, aga nentides, et Piia askeldab mu kõrval siiski, oli üllatus suur. 

Üldiselt jah, me oleme nendega väga rahul. Me valisime enda eluviisile sobivaid loomi tükk aega ja nemad tundusid kõige paremini sobivat meile. Eile arutasime kaasaga, et nad on täpselt kõike seda, mida me ootasime. Puhtad, vaiksed ja tublid loomad. Sotsiaalsed ka samuti ning vahepeal otsivad ise tähelepanu. 
Ma olen seda blogi kirjutanud pea kaks tundi, sest loomad taas jooksevad toa peal ringi. Selle aja jooksul suutis üks magamistuppa saada ja akna peale, teine juhtmete sisse elama ja radika otsa trippima. Nende kavalus on väga hea tasemega. Targad loomad, mis ma ikka oskan õelda. Ma olen omast arust arvanud, et ma olen suutnud kõik kohad ilusti ära korraldada, et nemad sinna ei pääse. No ilmselgelt jääb minu mõistus neile alla. :)



Me eristame neid peamiselt iseloomude järgi. See on neil nii selgesti eristatav, sest nad on üksteisest väga erinevad. Välimus on lausa vapustavalt sarnane, kuid ühe erinevuse leidsime siiski lõpuks. Nimelt hoiab Polli kõrvu rohkem külgedele, Piia püstiselt. See ei olnud alguses üldse märgatav, aga mida rohkem me nüüd seda jälgime, seda erinevamaks nad muutuvad ka välimuselt. 

Aga heaküll, kõike hääd ikka.


Polli ja Piia!

Saage tuttavaks, need kaks looma on deeguplikad Polli ja Piia. Tulid nad neli päeva tagasi meie juurde. Esimene päev, kui nad saabusid, enamjaolt kartsid ja peitsid. Igatepidi loomulik käik, sest koju tulemine oli juba väga õudne nende jaoks. Istusid nad ju karbis ja  taksosõit oli väga lärmakas ning rappuv. Puuri pistmine oli lihtne, sest nende hirmutase oli kõrgeks aetud ja nad ei osanud midagi enam teha, kui vagusi olla. Puuris oli nad esimese hooga ähmi täis, liikusid suured silmad pärani, ringi, et kuhu nad nüüd sattunud on. Natukene tutvumist veel ja siis hakkas juba vaikselt trall ja jooksmine pihta. Nad käitusid, nagu oleksid aastaid juba seal elanud, aga siis kui tõdesid, et ma olen ka seal ja igatepidi liikuv ja rääkiv inimene, muutusid arglikuks tagasi ja pugesid peitu. Kaasa töölt saabudes elasid nad nii kaua, kunii meie askeldasime, peidukas. Tekkis tunne, et loomi justkui poleks.

Ise vaikseks jäime, julgesid nemad välja tulla. Seetõttu käisime esimene päev ka kikivarvukil, et neid ikka näeks ja pidevalt ära ei


hirmutaks. Mina julgesin natukene rohkem kolistada, sest nad peavad ära harjuma ju. Kaasa käis vahepeal pahandas, et võtku ma vaiksemalt. :)

Iga järgnev päev on täis olnud edusamme. Nüüd me võime kolistada, ilma, et nad paanikas peitu jookseksid. Samuti on nad aru saanud, et me ei soovi neile liiga teha, seega julgevad magada ka ülemisel korrusel, mis on täiesti avar.

Nende päevakava koosneb paarist-kolmest powernapist, mis toimub enamasti lõuna ajal 12 paiku. Järgmine õhtupoolikul 16-17 paiku ja kolmas on enne ööund 22 paiku. Eile oli vähemalt nii ja tänane lõunauinak on samal ajal. Muul ajal söövad, sädistavad omavahel, närivad oksi ja lammutavad niisama ringi. Vahepeal kaklevad ka, sest eks nad panevad suhted paika omal, sest neil peab eksisteerima boss, kellel on kõiges eesõigus ja keda peab järgima. Need suhted pannakse riidlemistega paika. Õhtuti armastab üks neist pikalt rattas joosta.


Mis puutub nende olemisse, siis nii palju teeme vahet, et üks neist on aktiivsem ja julgem. Teine on arglikum ja pigem peidukas koguaeg. Julgem jooksebki koguaeg rattas ja lunib käest maiuspalasid. Tuleb isegi käe peale nuhkima. Arg pigem võtab kuskilt eemalt oma maiuspala ja vaatab toimuvat kaugemalt.. vahepeal tuleb nuusutab ka, aga siis on jälle peidukas tagasi. Meie jaoks on siis arg plika Piia ja julgem Polli. Me veel üritame kuidagi vahet teha välimusel, et kutsuda neid õige nimega. Praegu on nad meie jaoks lihtsalt beebid. Ühekuused lapsed ju.

Maiuspaladest korjasime pakitoidu seest välja värvilised tükid, mis neile väga meeldivad. Aru saime selle järgi, et üks neist lausa vihaselt kaapis toidukausist toidu välja, otsides justkui midagi head. Võtsin kausi enda juurde ja kallasin samal ajal pakisisu peopessa, et aru saada, et mida nad otsivad. Jah, värvilised asjad olid läinud. Sellepeale sai pakk ära sorteeritud, et need värvilised asjad läksid eraldi karpi, mida kutsume maiuspaladeks. Nüüd nad lausa lunivad häid asju. :)

Magamisase on neil majakeses, kuhu nad ehitasid ise pesakese. Seda tegid nad esimesel õhtul enne magamaminekut. Uni tuli õuele kell 23 ja magasid ilusti. Meie käisime kikivarvukil jälle, et loomi üles ei ajaks. Powernappide ajal magavad nad seal, kus nad parasjagu juhtuvad olema - kõige ülemisel korrusel, peidukas, majakatusel jms.


Meie oleme igatahes siin armunud nendesse ja õnnelikud. :)
Päikest!

Ma tahan.

Jälle on hulk aega mööda läinud ja need on olnud ühed väga mõnusad ajad. Ma olen tohutult palju õppinud iseenda kohta ja elu kohta. See elu ei väsi mind üllatamast ja palke sihtimast mu teele. Ma ei ole kindlasti täna see, kes ma olin eile. Ma ei ole ka homme see, kes ma olen täna. Ma olen pidevas progressis, et hea inimene olla saaksin.



Ma tahan olla hea naine oma kaasale. Selleks ma annan endast parima, et teda märgata ja hinnata. Avaldada austust ja leida aega, et nautida tema rahulolu ja õnnelikkust. See on nii hea tunne, kui oled suutnud nii teha, et teinepool suudab tunda vaid rõõmu elust. Seetõttu ei ole mul kahju ise teda deidile viia või sööma ning maksta kogu kupatuse kinni. Miks ei võiks naisterahvas olla ise see algataja ja mehele ise viia näiteks ühe lilleõie, andes märku sellega, et sa hindad tema olemasolu.
Toidukino
Ma tahan olla hea lapselaps oma vanaemale. Ma tahan, et ta saaks kõik, mida ta ihaldab. Ta vanusele lisanduvad iga aasta uued numbrid ja aina kõrgemaks see number läheb. Sellele vaatamata on ta päris krapsakas endiselt ja suudab endiselt närvi ajada. See on positiivne, sest see näitab seda, et ta on olemas, samas seisukorras, kui paar aastad tagasi. Vahel ilmutab ta tervis erinevaid muremärke, kuid siiani oleme jagu saanud neist. 

Ma tahan olla hea loomaomanik. Mu kiisu, mu kullapai kiisukene ei saa küll nüüd olla igapäevaselt minuga, kuid see aeg, kui ma temaga olen, saab ta minu jäägitut tähelepanu. Sel ajal me suhtleme omavahel, mina uurin tema eluolu ja tema vastab mulle näugutustega. Tundub, et vaesekene igatseb vahepeal mind päris palju. Samuti tahan ma olla hea loomaomanik tulevastele loomadele. Ma olen nii palju ettevalmistusi teinud ja mitu kuud järjest. Ma loodan, et nad tunnevad ka ennast, nagu kuninga kassid palees - armastatult ja õnnelikuna.

Ma tahan olla hea töötaja. Ma tahan teha oma tööd võimalikult hästi ja kiirelt. Ma tahan olla hea meeskonna liige, kelle peale saab loota ja usaldada. Ma tunnen, et ma olen osa neist saavutanud, kuid saavutada on veel palju. Ma tahan teha igasugust tööd, olgugi, mis see on, armastusega. Igast olukorrast tuleb võtta maksimaalselt ja nautida. Ka pingeolukordadest võib midagi head tulla. Ma märkasin täna, et mul on tegelikult võrratu graafik selles osas, et mis kell ma tööle minema pean ja koju saabun. Kellaajad on ideaalsed, sest ma armastan magamist, kuid liiga pikk uni tekitab vaevusi. Samuti armastan õhtuid, kus päike loojub. Hetk enne päikse loojumist on ideaalne aeg, mil nautida looduse võrratut ilu ja ülimõnusat pisut niisket jahedat õhustikku.
Ma tahan olla hea inimene ühiskonnale. Ma tunnen, et ma olen oma eluga jõudnud sihtpunkti, kus elu tundub stabiilne ja rahulik. Ei ole otseselt muremõtteid ja ma saan hakkama. Samas ma tean, et ühiskonnal on palju valupunkte, mida on vaja parandada ühel või teisel viisil. Ma tunnen, et minu kohus on panustada omalt poolt, et ühiskonna elu edeneks. Selleks ma püüan oma panuseid anda.

Viimaseks ma tahan olla inimene, kes on iseendaga rahul. Kõiki neid punkte täites suudan ma olla rahul iseendaga, sest ma olen vaeva näinud ja panustanud oma ümbruskonnale. Kõik asjad, mis meil olemas on, vajab tööd ja hoolitsust. Õhust ja tuulest ei tule midagi ega püsi miski. Samuti tuleb iseennast tundma õppida ja oma vajadustest aru saada. Seda kõike hoides ei suuda mind miski murda. Ma suudan püstipäi astuda kõikidele raskustele naerulsui, sest mis ei tapa, teeb tugevamaks. 


Selliselt, ideaalselt, on möödunud veebruar ja minu pikk mõnus puhkus.
Pakaa!

Aeg läheb lennates.

Sellest hetkest, kui inimene tööinimeseks hakkab, muutub ka aeg. See ei ole enam selline veniv, aeglaselt kulgev. Sellest hetkest lähevad kõige paremad asjad tuhinal mööda ja vähem paremad asjad ka samuti. Varasemalt mulle jaanuarikuud üldse ei meeldinud, sest noh enamasti on see kuu pikk, aeglaselt kulgev, külm, kõle ja hall. Sellel ajal tekib tunne, et kevad on miljonaastate kaugusel alles.

Nüüd on mul tunne, nagu ma oleksin endiselt omadega novembrikuus, mitte veebruaris. Ma ei jõua selle ajaga kaasas käia enam ja veel vähem kohaneda. Nüüd märkan töö tõttu, kuidas päevad muutuvad vaikselt pikemaks - üksikud õhtusöögid ei ole enam pimeduses ja hommikuti tean, et nüüd on õige aeg ärgata, sest siis on väljas valge. Vastasel juhul ma arvaks, et november on endiselt. 

Mõned nädalad tagasi ma arvutasin oma vanust kalkulaatoril, sest ma ei suutnud uskuda, et aeg on nii kaugele jõudnud. Aga, mis ma ikka jauran, terve elu on endiselt ees. Minu valikud on veel muudetavad ja mul ei ole veel hilja õppida uusi asju, seega kõik on korras. 

Kuna jaanuarikuu läks silmapilkselt mööda, siis toimus sellel ajal paar meeldejäävat üritust kah. Mõlemateks on firmapidu. Üks siis minu firma, kus ma käisin üksi ja teiseks kaasa pidu, kus me käisime koos. Neid kahte ei saa üldse võrrelda omavahel, täiesti erinevast puust tehtud. Lõbus oli siiski mõlematel, sest nautida tuleb kõike ju maksimaalselt, onju. :)

Aga samas on need kuud sisustatud aruteludega, plaanidega, muredega, vaidlustega ja rõõmustavate asjaoludega. Need ongi just need plaanid, mis vajavadki kõiki neid emotsioone, sest lõpptulemus on elumuutev. Loodetavasti selliseks, nagu me endale ette kujutame - killukesed päiksekiired igapäevaselt, kes naerutavad meid koguaeg ning teevad elu palju-palju ilusamaks. 

Rohkem uudiseid polegi. Igapäev on midagi uut ja huvitavat. Üldine elutempo on kiire. Ja ma naudin neid hetkes 100%. Üritan märgata ümbritsevat keskkonda ja lihtsalt nautida seda kõike. 

Päikest!