Aeg läheb lennates.

Sellest hetkest, kui inimene tööinimeseks hakkab, muutub ka aeg. See ei ole enam selline veniv, aeglaselt kulgev. Sellest hetkest lähevad kõige paremad asjad tuhinal mööda ja vähem paremad asjad ka samuti. Varasemalt mulle jaanuarikuud üldse ei meeldinud, sest noh enamasti on see kuu pikk, aeglaselt kulgev, külm, kõle ja hall. Sellel ajal tekib tunne, et kevad on miljonaastate kaugusel alles.

Nüüd on mul tunne, nagu ma oleksin endiselt omadega novembrikuus, mitte veebruaris. Ma ei jõua selle ajaga kaasas käia enam ja veel vähem kohaneda. Nüüd märkan töö tõttu, kuidas päevad muutuvad vaikselt pikemaks - üksikud õhtusöögid ei ole enam pimeduses ja hommikuti tean, et nüüd on õige aeg ärgata, sest siis on väljas valge. Vastasel juhul ma arvaks, et november on endiselt. 

Mõned nädalad tagasi ma arvutasin oma vanust kalkulaatoril, sest ma ei suutnud uskuda, et aeg on nii kaugele jõudnud. Aga, mis ma ikka jauran, terve elu on endiselt ees. Minu valikud on veel muudetavad ja mul ei ole veel hilja õppida uusi asju, seega kõik on korras. 

Kuna jaanuarikuu läks silmapilkselt mööda, siis toimus sellel ajal paar meeldejäävat üritust kah. Mõlemateks on firmapidu. Üks siis minu firma, kus ma käisin üksi ja teiseks kaasa pidu, kus me käisime koos. Neid kahte ei saa üldse võrrelda omavahel, täiesti erinevast puust tehtud. Lõbus oli siiski mõlematel, sest nautida tuleb kõike ju maksimaalselt, onju. :)

Aga samas on need kuud sisustatud aruteludega, plaanidega, muredega, vaidlustega ja rõõmustavate asjaoludega. Need ongi just need plaanid, mis vajavadki kõiki neid emotsioone, sest lõpptulemus on elumuutev. Loodetavasti selliseks, nagu me endale ette kujutame - killukesed päiksekiired igapäevaselt, kes naerutavad meid koguaeg ning teevad elu palju-palju ilusamaks. 

Rohkem uudiseid polegi. Igapäev on midagi uut ja huvitavat. Üldine elutempo on kiire. Ja ma naudin neid hetkes 100%. Üritan märgata ümbritsevat keskkonda ja lihtsalt nautida seda kõike. 

Päikest!