Iga uus päev on väljakutse.

Heihei! 

Ma olen siin mõnda aega kadunud olnud, aga eks blogi ei ole minu jaoks enam sama asi, nagu varasematel aastatel. Enam ei taha oma elust killukesi lisada kuskile, aga samas tahaks kunagi lugeda neid ridu ja meenutada. Aga noh, suures osas täidab seda funktsiooni minu jaoks instagram, kuhu ma saan videosid ja pilte lisada igapäev tegevustest, mis mulle mingit laadi emotsioone tekitab.

Minu elu on muutunud väljakutsete rohkeks, kuna võtan koguaeg midagi uut ette või pakub elu omaette raskusi, et ma nendega toime tuleks. Suures osas on õnneks siiski positiivseid väljakutseid.

No näiteks olen praktikal ja asendan päris palju juhendajat. Seetõttu olen sunnitud vastama telefonitele ja võtma inimesi vastu ning teenindama neid. Alguses tundus see mõte hirmus, et kuidas ma hakkama saan tähtsate inimestega, nii et kogu teenindus jätaks endast hea mulje. 

Eks inimene õpib terve elu ja kuigi, iga inimene pakub eraldiseisvat väljakutset mulle, siis õnneks on siiani kõik hästi läinud ja mina muudkui kohanen.

Hetk tagasi võtsin vastu otsuse, et osalen Tartu jooksumaratonil ning läbin 23. kilomeetrilise kepikõnni. Ei, ma ei tegele selle alaga, aga mulle lihtsalt pakuti seda võimalust, kuna inimene, kes pidi minema sinna, ei saa osaleda.

Väljakutsed :).

Muus osas on meil endiselt õdus kodune elukene koos loomadega. See on fantastiline tunne, kui nad vaatavad sulle otsa nii, et nägu peegeldab tänulikkust ja rõõmu. Kass on meil kolepalju jutustama hakkanud, vahepeal võib lausa terve päeva meiega rääkida. :)

Koju tulen, siis ma uurin kassilt, et kuidas tal päev läks ja kas pahandusi ka korda saatis. Nagu ikka, vastab ta eitavalt ja jutustab päevastest seiklustest. Ma arvan, et ta on selle komme võtnud piigadelt, kuna nemad ka vahel jutustavad meiega, aga teisel eesmärgil. Nemad jutustavad siis, kui nad on ehmunud või ärritunud, et me magada ei lase neil. Sellisel juhul lohutame meie vastu häälega, kuniks nad rahule jäävad. :)

Aga üldiselt on nad fantastiliselt tublid meil. Kodu on nende tõttu parim koht siin ilma peal. 

Lisaks ostsime omale rattad, millega üritame sõita võimalikult palju. Ilmade tõttu alati seda teha ei saa. Igatahes, mul on hästi nunnu ratas ja ma nii uhke sellepeal. Pole ma kunagi omanud isiklikku ratast ja veel vähem nii ilusat.

Vahepeal sõitsime nende metsa. Mina korjasin värsket naati loomadele ja kaasa tegi pilti. Lõpuks tassisime pajuoksi ka koju, mis tegelikult oli halb mõte. Õitsevad pajuoksad määrivad üsna palju ja kassile meeldisid need sedavõrd, et ta suutis kohe esimeste minutite jooksul vaasi mööda tuba laiali ajada. :)

Heaküll, saabun oma kevadiste toimetuste juurde tagasi. 
Kõike hääd ikka!