Esimesed emotsioonid on muidugi paanitsevad, kuna ma kardan lolliks jääda. Eriala on minu jaoks üsna võõras, seega olen siin juba vaikselt kurssi viinud ning neti avarustes ringi tuianud. Samuti olen ka mingit programmi käsitlenud ja pannud kassi programmis asju tegema. Vahva, vahva.
Millegi pärast on nii, et kui sul on igav ja midagi teha pole, siis on elu väga pikalt igav ja tegemist ei tule kuidagi juurde. Natukene aktiivseks muutud, siis tuleb miljon asja korraga peale, et sa ei jaksa lihtsalt neid asju teha. Selle nädala jooksul on mul veel päris palju käimist ja tegemist, et saaks praktikaperioodiga rahulikult peale hakata.
Kolm-neli koormat puid on vaja veel vastu võtta ja ära laduda. Ühes koolis käima ja noortejuhi kohustusena noori juurde sebida ja ehk pean ka mõne projekti meisterdama. Õppida, õppida ja õppida. Ilmselt ei ole jaksumõnda aega muu elule keskenduda, sest tuleviku nimel peab päris palju tööd tegema. Ei ole hullu, peab ka kunagi täiskasvanuks saama. :)
Viimaseks mainiks ära seda, et käisin nädalavahetusel Rummu karjääris ja see oli vapustav koht. Tekkis tunne, et ei asu hetkel Eestis, vaid mujal. Imeline koht. Poisid tahtsid Rummu vanglasse ka pääseda, kuid sellest polnud tolkugi. Mina natukene vingusin oma haige jala üle, sest ronida sai päris palju ja jalutada samuti, õhtul sai rõõmsalt siis longatud ja jääkotti jalal hoitud. Jalaõnnetus tekkis minu lollusest - kes see ikka virutab haamriga endale jalga, kui mitte mina, eksole :).