Viis põhjust, miks ma oma härraga abiellusin

1. Mees, kes on mulle toeks.

Kui ma tahan looteasendis nutta kogu maailma kurbuse välja, siis ta on olemas ja pakub lahkelt oma kaissu, õlga või põlve. Ma saan jääda iseendaks ja ei pea olema koguaeg 24/7 rõõmus ja päikeseline. Lisaks kuulab ta alati ära mind, kui ma tahan rääkida, kurta või kiruda midagi, mis valmistab mulle pahameelt. Härra võtab minu teemasid nii omaks, et tuleb emotsioonidega kaasa ja siis kirub minuga koos asju, mis mulle pahameelt tekitavad. Tema jaoks on oluline, et ma oleksin õnnelik ja, et minuga oleks kõik korras. Teinekord on ta valmis tegema minuga koos asju selleks, et minusse elurõõm tagasi tuleks. Näiteks on ta valmis kasvõi kuuks ajaks leiva ja vee dieedile minema, kui ma vaid sooviksin. Siiani õnneks pole soovinud. :)

2. Mees, kes kahe jalaga maapeal ja suudab teha kaalutletuid otsuseid.

Mõnikord see omadus häirib mind, kuna ma pilvedes hõljunana ei saa kõik soovitu. Aga ma annan endale aru - kui me elaksime nagu mina, siis me oleksime ilmselt ammu võlgades ja omaks juba 15 kiisut (okok, nii hull ehk ei ole). Ta lihtsalt oskab näha aspekte erinevate nurkade alt ning põhjendab ära, miks need ei toimi. Mina alati ei näe kõiki nurki ja alati on midagi sellist, millega ma arvestanud ei ole. Mõnikord on nurgad liiast, kuna tegelikkuses on asi palju lihtsam. Selle nimetus ongi tasakaal - me tasakaalustame teineteist. Siiski leian, et ilma härra omaduseta, olla kriitiline, ei elaks me sellist elu, nagu täna. Turvalises ja ilusas keskkonnas, kus meil on kõik olemas. Ma oleks tahtnud nii mõndagi palju varem, aga samas elu on alati õpetanud - kõik tuleb, mis sa soovid, aga omal ajal. Ja siis on need asjad palju paremad, kui ma algselt ette kujutasin.

3. Mees, kes on valmis tegema kompromisse.

See sobib hästi täiendama eelmist. Kui meil on ikkagi olukord, kus me seisame teineteisele vastu ja kumbki pole nõus alandama oma hinda, siis me oleme valmis tegema kompromisse. Mõnikord härra, mõnikord mina. Mõnikord mõtleme täiesti uue lahenduse välja ja mõnikord on olukord oodatust lihtsam. Põhiline on see, et härra on võimeline olema paindlik ja kohanduma ka minu järgi. See on minu arust üks oluline oskus - lasta lahti asjadest ning olla valmis teissugusteks lahendusteks.


4. Mees, kes kingib mulle kogu oma elu ja oma maailma.

Kirjutasin, et härra oskab analüüsida aspekte igast nurgast. Samamoodi ehitab ta oma elu ka samamoodi üles, kus põhiprioriteet on mina ja meie õnnelik elu. Ta ei ehita ainult üles oma karjääri ja ei proovi kindlustada meie elu igal viisil, vaid arendab ennast ka teistmoodi. Näiteks käib ta kaitseliidus, et halvimal juhul tulevikus meie perekonda ja mind kaitsta. Ta teebki taolisi asju selleks, et tulevikus oleks turvaline ja õnnelik olla.. et meie terve elu täis rahu ja rõõmu. Tema suured teod ongi selleks, et kogu meie (eriti minu) elu oleks hästi. See on tema viis väljendada oma suurt armastust.


5. Mees, kes on lihtsalt parim kõigist ja kõigest

Ma ei tea teist nii heatahtlikku, nii hoolivat ja lojaalsemat meest, kui on tema. Ta on võtnud kord vastu otsuse minuga koos rajada elu ning ta täidab seda rolli suure pühendumisega. Ta on valmis minema minu nimel kasvõi maailma lõppu ja olema kannatlik minu kõrval ükskõik, mis olukorras. Tema igapäeva mahub üksjagu muret, tosin ideid ja mõtteid elu ehitamiseks, hunnikus tööd, kuhjaga armastust - neid kõike teeb ta suure pühendumisega ja kogu hingega. 

Vat, see on mees, kelle au on mul olla abikaasa. Seepärast ma olen rajanud tema kõrval ka meie elu. Seepärast ma kunagi teadsin, et see mees on minu tulevane abikaasa ja partner kogu eluks. Siis, kui ma salamisi 15. aastaselt unistasin öösiti teki all temast, et saaksin olla ükskord tema kõrval. Minu kõige suurem unistus on täitunud ja ma olen nii südamest õnnelik, et ta leidis ka minust oma elupartneri.

Aitäh, kallis! Aitäh, et Sa oled kogu maailm!


Tüdrukuteõhtu

Osad päevad on elus nii olulised ja nii ainulaadsed, et tuleb kirja panna tulevikuks. Selleks, et kõik sündmused meelest ei läheks ja selleks, et meenutada ägedaid tegevusi. Nõnda ka täna panen kirja värskete mälestuste radadel oma tüdrukuteõhtu. 

Tegelikult ma teadsin kogemata õhtu toimumisest. Kaasa sõber hakkas minuga suhtlema sel teemal, et kuidas ülimalt hõivatud inimese päeva kinni panna selleks, et poissmeesteõhtut tähistada. Selle raames uurisin talt, et oh, kui vahva idee, et kes selle peale tuli, kas tema? Ta kostis ei, aga mina ikka pinnisin edasi, pakkudes teisi nimesid. Selle käigus tuli välja, et mu õepoja ema oli talle ülesandeid jaganud ja minul tekkis kohe "ahhaa" moment, et kui kaasale juba tehakse, siis tehakse mulle ka! :)

Toimumisaja arvasin ära selle järgi, et teine õde pidi mulle "lapsi valvama tooma". Konks on selles, et ta ei too tegelikult kunagi minu juurde, kuna mul pole ühtki mänguasja lastele ning neil on igav siin. Enamasti lähen ma laste valvamiseks õdede juurde koju. Sellel päeval olin ma igatahes valmis, tegin igasugu hooldusprotsetuure ning olin ootusärevuses.

Kell 17.00 oligi minu ukse taga viis tüdrukut shampustega ja roosade õhupallidega. Üsna pea kamandasid nad mulle kleidi selga, toppisid klaasi pihku ning pakatasid elevusest. Nad kõik olid ennast ilusti üles sättinud ja nägid imeilusad välja.

Kella 17.30 saabudes läksime välja ja seal jagati mulle esimene ülesanne. Pidin 10 minuti jooksul haarama kodust kaasa kõik, mis nimekirjas oli. Minu mäletamist mööda nägi see nimekiri välja järgnev: tampoonid, kondoomid, kulp, kassikonserv, taskulamp, mehe aluspesu, hambapasta, meigiasjad. Ilmselt oli veel midagi, aga noh, need jäid kõige eredamalt meelde.. eriti kulp. :)

Peale seda tegime paar pilti ning kohe oligi limusiin platsis. Sellega tiirutasime mööda linna ringi tund aega. Saime täiest kõrist laulda, pilte teha ning shampust juua. Shampust, muide, jõime kamba peale ära 11 tk. Järgmisel päeval ei olnud kellelgi pohmakat, vedas! :)

Limusiin viis meid botaanikaaia juurde, kus me saime palju pilte teha. Lisaks sattusime teise kambaga ka kokku, kel tüdrukuteõhtu. Muljetasime natukene tolle pruudiga oma saabuvast pulmapäevast ning tegime nendega ka palju pilte. 

Vahepeal käisime Mõkus pissipausil ka. Seal alustasin oma müügitööga, mis päädis päris suurel hulgal naljadega ja peaaegu tühjade kätega jäämist. Õnneks oodati meid õhtul sinna tagasi, kuna äge pidu pidi tulema. Sealt maalt hakkasimegi müügitööd tegema ning sattusime väga paljude ägedate inimestega kokku. Üllataval kombel sattusime järjest välismaalaste otsa ning pidime päris palju inglise keelt praktiseerima. Neile pakkus see komme nalja ning olid valmis ostma ning tegema igasugu ülesandeid. Osa neist oli viipekeeles lausete väljendamine "Ma armastan sind", "Sa oled ilus". Esimese lausega said kõik fantastiliselt hakkama, aga teisega jäädi jänni.

Lisaks oli ka sellised ülesanded, nagu pruudi tantsule kutsumine ja põsemusi tegemine. Neid asju tegid noormehed ka hea meelega. Ühes seltskonnas pani üks sõpradest muusika käima ja siis nõnda tantsisin teise noormehega keset tänavat valssi. Teises seltskonnas kutsus noormees mind ekstra baari keskele õuest ning tantsisime seal ainukestena. 

Jaapanlaste seltskond olid väga vaimustuses müüdavatest stringidest ja ostsid suisa mitu tükki. Samuti läks müügitöös hästi peale koerakondid ja kassikonserv. Terve õhtu jooksul kogusime igatahes natukene üle 41 euro, mis on väga hea tulemus. Selle eest ostsime shampat juurde ning otsisime kohta, kust ma saaks abieluvannet lugeda.

Abieluvannet tuli kuulama ka veidi vanemad inimesed, kes aplausiga väga kaasa elasid. Täitsa eestlased kusjuures. Peale vande lõppu tuli meesterahvas rääkima, et nemad on naisega olnud 44 aastat abielus ning abieluõnnes peituv saladus olla järgnev: "Naisel on alati õigus, ka siis, kui tegelikult ei ole. Ja naist tuleb alati kuulata!"


Pärast seda kirjutasin oma perekonnanime õhupallidele ja jätsin sellega hüvasti. See oli kusjuures veidi kurb moment, kuna olgugi, et Mäekivi mind kellegagi otseselt ei seo, siis selle nimega olen palju asju korda saatnud. Vahepeal tekivad sellised õrnad paanikahood, nagu osa minu identiteedist kaoks ära nimevahetusega. Seda ilmselt juhtub paljudega.

Õhupallide ärasaatmise ajal jooksis minu juurde üks vihmavarjuga välismaalane, kes rääkis miskis hispaania keeles või midagi taolist. Igatahes temaga hakkasime kehakeeles suhtlema, kus ta uuris, et kas ma abiellun. Noogutasin talle jaatavalt ning ta tahtis mind õnnitleda ning jooksis lillekimpu ostma. Ja siis ta tuli lillekimbuga, kallistas mind kõvasti, sosistas arusaamatuid sõnu kõrvu ja läks oma teed. Teate, ma tahaks teada, mida ta tegelikult sosistas.. :)

Pärast seda komejanti läksime mäkki, kus tellisime kõigile suured burksieined ning jäätise.Ütleme nii, et kõikide tüdrukute õhtu läks väga korda. Pealegi, jäätis on enamasti naiste kõige suurem sõber. Mmm, snikersi jäätis.. tahaks veel! :)

Mäkki sattus ka üks kursakaaslane, kes ehmus ära sellepeale, et ma abiellun. Õnnitlemiseks organiseeris meile laua klubisse. See oli tema poolt väga armas žest ja nõndaks me oma jalad sinnapoole vedasimegi. Meile eraldatigi seal üsna hubane nurgake ning lauda toodi shampust ka koos säraküünlaga. 

Klubis veetsime aega veel paar tundi tantsides ja suheldes. Edastasime sooviloo ka, mida kuulasime tollel päeval suisa mitu korda: Backstreet Boys - Everybody. Ütleme nii, et selle sooviloo peale oli kogu päev ilusasti korda läinud ja ideaalne.

Kuigi terve õhtu sadas vaikselt vihma ja ilm oli hall, siis tuju oli kõigil mega. Nalja sai tõesti palju ning kogu kamp oli ideaalne. Minu kõikse kõigemad inimesed olid kohal ja ma ei saaks rohkem õnnelik olla. Nad on tõesti mul parimad ja nendeta oleks mu elu poole hallim ja kurvem. Ma armastan neid kullakesi tohutult palju! 

Aitäh Teile, mu kallikesed! Luban, et ma täidan oma vannet hoolega ning ei jäta, Teid, mu armsad! :)