Luuletus.

Kord astus Kata teele, näha elu õues.
Ta leidis suure karu ja lapse tema põues.
Karu nimeks oli Panda ja tal pojakene Rassu.
Neil kolmekesi oli tore kuni tuli Sassu.
Sassu oli kiisu, karvane ja pruun.
Tal suurem sõber Piiksu - must ja valge ja truu.
Kata hakkas kartma, kiisud ju nii suured.
Kuid Rassu hüppas välja, tal käpad kui puujuured. 


Sassu jooksis ära, kuid Piiksu alles jäi.
Ta küüsi teritas ja karvad püsti lõi.
Kuid Rassu seisis paigal ning ootas rahulikult,
sest üllatus tal varuks oli tegelikult.
Ning siis see Piiksu tuli, lendas hooga peale.
Õhus möirgas lõvi, nagu Sassu kargaks seale... peale.
Kuid piisas ühest pilgust, et välja tuua pomm.
Ning taevast juba paistis, mini-tuumapomm.
Ja siis käis puhh ja pauk ning kõik oli suitsune.
Tossu hajudes oli Piiksu nutune.
Ei teadnud tema seda, mis varuks oli karul.
Ning Kata kasvas üles, koos Rassuga rahus.






PST! Rasmusele meeldib endiselt mulle luuletusi koostada ja mõelda. Sellega läks tal lausa nii kaua aega, et mul hakkas igav omaette mässamisest. 


Anyway, tänan sind kullakene taaskord.