Pätu.

Täna sain eriti masendava uudise osaliseks. Olen unistanud pikalt, mil minna maale ja külastada oma kutsat. Teda pole enam.. Minus valdab kahetsus ja süümepiinad. Miks ma talle varem külla ei läinud? Sain igatahes oma unenäo põhjused teada, miks ta mul pidevalt unes külas käis. Ta ootas mind külla ja jättis niimoodi minuga hüvasti...See on vähemalt minu uskumus. 


Mõned pildid Pätust.

Anyways, jahm.. Mõtlesin, et näitan ka natukene teisest kutsast Mõmmist pilte ja kunagisest maakodust.

Jahm, viimasel pildil on minu lemmiklilled. See kevad tahaks neid näha ja korjata. Loodetavasti läheb see pisike unistus täide. Pole enam ammu neid näinud. Alates sellest, kui pöördusin täielikult linna elama. Südames olen ma siiski maainimene ja igatsen kõige selle järele.


Viimased päevad on möödunud töörüpes ja vähese unega. Projektiga hakkame uuesti algusest peale ja proovime, kas seekord õnnestub. Pöidlad püsti igatahes. Tänane parim stressimaandus oli Effu õnnelikuks tegemine. Jah, seda teab tema, kuidas. Igatahes mulle mõjus see väga positiivselt ja tekitas hea tunde. :)


Pilte vaadates leidsin ma paar vahvat pilti, mida mõned pole näinud. Mõtlesin need tuju tõstmiseks siia tuua. 

Lõpetuseks lähen ma nüüd seriaali lainele ja puhkan homseks välja. Homme on ees ootamas siis väike reis maale. Saan natukene nostalgitseda ja haudade peal käia.

Musidkallidpaid.