2018

Nonii, ongi viimased päevad käes enne, kui aasta vahetub. Selle aasta viimasel päeval ma ilmselt nukrutsen omaette, kuna aasta tervikuna on väga imeline olnud. Nii kahju on ära saata nii ilusat aastat. Loodetavasti tuleb uus aasta veelgi imelisem ja ägedam, aga paljusid asju ei suuda see siiski ületada.

Aasta tippsündmus oli meil ikkagi kihlumine ja abiellumine. Abiellumise plaanid olid meil juba mitu aastat tagasi, aga kõik sai teoks alles sellel aastal. Kihlumine oli meil traditsiooniliselt teistmoodi, kui tavaliselt paaridel. Meie lihtsalt rääkisime päev otsa meist ja lõpetasime selle vestlemise väga emotsionaalselt. See oli nii nunnu ja privaatne moment ning ilmselt ainuõige ka. Tollel päeval muidugi tähistasime seda sammu Mcdonaldsi burgerieinega. :)

Abiellumise kohta kirjutasin eelmise postituse. Kirja panin seda väga kaua, et kõik saaks ikka kirja pandud. See oli meie tippsündmus. Meie 21.08.18!

Lisaks neile oli aasta jooksul veel rida sündmusi, mis on ka väga olulised - töökoht ja kooli lõpetamine. Töökohaga olen enam, kui rahul. Nii põnev on mööda Eestit ringi tuisata ja teha maailma natukene paremaks kohaks. Jah, ülemus ütles kah, et me olemegi väiksed maailmaparandajad oma ametikohalt.

Kooli lõpetamine oli ka oluline sündmus, kuigi sellest on juba nii kauge mälestus. Viimane pool aasta oli kord kuus kooli ja ülejäänud aja tegelesin hoolega katseajaga. See oli üsna pingeline aeg, kuna katseaeg oli üsna raske ja ülejäänud vabal ajal olin praktikal.

Mis veel? Maakodu! Jah, just nimelt maakodu. See oli meie selle aasta parim otsus soetada maalapikene. Suve jooksul saime üsna palju tehtud. Maalapile kerkis kuur, välikäimla ja aiamajakene. Lisaks sai väga palju muud tööd tehtud, et muuta see kohakene mõnusamaks ja ilusamaks. Järgmisel aastal saame jätkata selle tööga ja eesmärgiks on suveks maale kolida. Sügisel ikka linnakorterisse tagasi.

2018 aasta suvi oli meeletult ilus. Ilmad olid megailusad ja maakodu andis palju juurde. Saime väga palju värskes õhus olla ja igakord kui sammud sinna seadsime, siis saime alati põnevates kohtades ujumas käia. Oh, see oli tegelikult megamõnus.

Uue aasta eesmärgid on hetkel üsna lahtised. Peamine ongi suveks maale minna, aga muus osas oleme üsna avatud meelega. Eks näis, mida põnevat elu meile pakub ja kui palju vägevaid asju me 2019 aastal korda saadame. Igav igatahes ei hakka ja igaljuhul on PÕNEEEEV.

Siin me nüüd oleme, saadame nüüd väga väga mõnusa aasta ära. 

Hea küll, uue aastani! 

Üks elu tähtsaim päev

Mis ma tõbisena ikka oskan teha, kui mälestusteradadele minna ning kirjutada ilusast päevast. Me oleme tegelikult abiellumise kohta arutanud aastaid ning veidi rohkem, kuid aasta tagasi sai üheskoos vastu võetud otsus. Otsustasime, et aastal 2018 teeme oma "patuse elu" ametlikuks. Veebruari alguses kihlusime ja kuu lõpus viisimegi paberid Viljandi linnavalitsusse.

Juba paberite sisse viimine oli omaette eneseületus. Olime mõlemad põnevil, aga samas natukene hirmul ka. Tol päeval oli väljas hästi külm ja kõik puud olid valged. Päike paistis ja asusime hommikul varakult teele, et kaasa lõunaks tööle tagasi jõuaks. Avalduse sisseandmine käis tegelikult kiiresti. Uksest välja astusime, siis naeratasime mõlemad teineteisele rõõmsalt ja kergendunult - tehtuuuud. Nüüd algas planeerimine.


Alguses soovisime teha patuse elu ametlikuks 08.08.2018. Mõistagi ilus kuupäev, aga selle kuupäevaga oli kuidagi palju tüli. Justkui miski ei klappinud ja 08.02.2018 ei saanud kodust ka välja. Leidsime, et alustame otsast peale ja võtame ikkagi kuupäeva, mis meid siiski rohkem seob. Kuupäevaks saigi valitud 21.08.2018. Meie aastapäev on  21.06, aga juunis on paraku väga palju rahakulutusi - jaanid, minu sünnipäev, lõpetamised jms - no ei sobi kohe üldse.

Ettevalmistuste protsess käis tegelikult üsna lihtsasti. Me juba teadsime, mis me sellelt päevalt ootasime. Teadsime, et soovime saada ilusaid pilte mälestuseks. Teadsime, et soovime veeta ühe väga romantilise päeva ja õhtu. Need tingimused said täidetud. :)

Hommikul ärkasime mõlemad vara, et alustada päevaste toimetustega. Mina käisin pesus ja siis läksin juuksurisse, kus veetsin 2,5 tundi. Peale juuksurit läksin koju ning kallis kaasa nägi selleks ajaks ka täitsa viisakas välja. Alles olid jäänud veel viimased toimetused - meikimine, riidesse panek ja minek. Enne, kui uksest välja astusime, siis me imetlesime teineteist. Nägime tol päeval tõesti head välja. Tee pealt haarasime kimbu ja sõit Viljandi poole võis alata.


Ilm oli üldiselt terve päeva ilus, aga vahepeal tulid suured tumedad pilved ning paar korda kallas paduvihma. Aga nagu elus ikka, peale vihma tuleb alati päike välja ja nõnda ka tol päeval. Jõudsime registreerimise ajaks kohale ning üsna pea saabusid ka kaasa vanemad. 

Minu kõrval seisis sel päeval vanemate asemel mu kallis kaasa. Ma tegelikult enne tähtsat päeva jõudsin natukene kurvastada, et minu kõrval ei ole kedagi, et mul ei ole vanemaid ja kallis vanaema on ka lahkunud siit ilmast. Kaasa ütles seepeale, et tema on ju mu kõrval. Ja nii ongi, tema ongi mu perekond.

Igatahes läksime kohale, pidime laua ees seisma ja kaasa vanemad said istuda. Kabineti pulmad olid selles osas täiuslikud, kuna me ei pidanud kahekesi keset saali seisma. Perekonnaseisuametnik rääkis nii ilusasti, kuidas me oleme aastaid koos olnud ja oleme tolleks päevaks teadlikud teineteise headest kui ka kehvematest külgedest ning siiski valmis astuma abiellu. Tema ees lubasime teineteist armastada, hoida ja austada. Selle märgiks panime sõrmused sõrme ja olimegi ametlikult abikaasad. Kaasa ema oli tseremooniast nii liigutatud, et oli pisaras ja tuli meid peale lõppu suisa pooleks kallistama ja ütles, et tal on nii hea meel, et üks tütrekene juurde tuli. 

Peale tseremooniat läksime Viljandi popimasse söögikohta ning veetsime seal paar tundi. Toidud ja koogid olid hea, juttu jagus ning täitsa uutmoodi tunne oli vaadata abielusõrmust ning olla ühtäkki proua.


Enne pildistamist jagus veel veidi aega teineteise jaoks, kus me saime kaasaga kahekesi jalutada lossipargis ja muljeid vahetada. Rõõmustasime mõlemad ja olime tõesti õnnega koo sel hetkel. See oli ideaalne.

Nii kui fotograaf kohale jõudis, siis läksime koheselt lossimägede poole tagasi pildistama. Tegime esialgu koos kaasa vanematega pilte ja siis pärast seda juba jätkasime pildistamisteekonda kahekesi. 2,5 tundi möödus kiiresti - otsisime ilusaid kohti taga ning tegime palju palju pilte. Kõige vahvam asi oli see, et pildistamise ajal unustasime täitsa ära selle, et meiega on kaasas fotograaf. Fotograaf palus meil koguaeg rääkida ilusaid asju, teha naljakaid nägusid ja palju palju kallistada ning musitada. Lõpuks me tegimegi seda ilma juhendamata ja olimegi omas maailmas. 


Peale pildistamist läksime Peetrimõisa Villasse, kus me veetsime imeilusa õhtu. Toas põlesid igal pool küünlad ja õhkkond oli ääretult romantiline. Saime kolmekäigulise õhtusöögi, mida ma ei jaksanud süüa. Jõime shampanjat ja sõime puuvilju ka, mida toodi tervituseks. Söömise ajaks panime kamina põlema ning kuulasime ilusat muusikat. See kõik oli nagu filmis, kus me tantsisime, sõime ja lollitasime. Öö saabudes vedasime kõik küünlad mullivanni juurde ning veetsime seal aega. Värske abikaasa sai mu soengut hoidnud juustest ära korjata sadu klambreid ning naerda selle üle. :)

Hommikune äratus oli ka mõnus ja süüa oli taaskord korralikult. Kõige lemmikumateks osutusid croissantid. Need olid pealt natukene üleküpsenud, aga maitsesid imehead. Pärast seda oleme ka kodus eelistanud aegajalt croissante süüa või ostnud neid kusagilt. Varem ei arvanud me nendest suurt midagi, kui et tavaline sai. 

Hotell tegi abiellumise puhul kingituse ja meid lasti spaasse -  2 tunnine protseduur, mis sisaldas arusauna, soolaga määrimist ja mudamähist. Nautisime seda ka täiel rinnal ja peale seda oligi aeg asjad kokku pakkida ning koju minna.

Päev oli täpselt ideaalne ja kõik sujus hästi. Täpselt meie moodi ja täpselt nii vinge, nagu me ette kujutasime. Lubasime lähimatele sugulastele ja sõpradele, et tähistame seda sündmust ka üheskoos, siis 1,5 nädalat hiljem istusimegi nendega maha.


Õed said näidata natukene meie sõpradele kurtide kultuuri, tehes erinevaid mänge. Meie jagasime kõigile naljakad ametid kätte ja hiljem saime norida rollide täitmise üle. :) Peost on kõige eredamalt meelde jäänud see, et hommikul 6 ajal kiusasid poisid minu värsket abikaasat. Nimelt oli viski parajalt mõjuma hakkanud ning neile tundus hea mõttena telk alla lasta. Telgis muidugi abikaasa magas sügavalt, aga oli siiski korraks silmad lahti teinud ja mõelnud, et mis värk on. Aga kuna päev oli väsitav, siis ta ei lasknud sellest häirida. Muidugi kõik sai linti võetud ja hommikul näitasin ka abikaasale hommikusöögi kõrvale ja millepeale ta korralikult naeris. :)


Tol hommikul oli meeletult paks udu ja kuna pidu oli Vooremägede juures, siis see oli võimas vaatepilt udule. Täpselt nõnda idülliline ja ilus oli.

Järgmise päeva veetsime sõpradega seal majas õhtuni aega pohmakat põdedes, koristades ja muidu niisama tsillides. Võtsime kõik väga rahulikult ja tol päeval oli ka ilm septembrikuu kohta väga soe. Õhtuks saime koju ja pakkisime Võru Kubija jaoks asjad kokku.



Võru Kubija spaas veetsime 3 imelist päeva. Ilmad oli nii päikselised kui ka vihmased. Kõik toidukorrad maitsesid head ning vee- ja saunamaailm oli kah mõnus. Sel ajal me puhkasime täie rauaga ning lihtsalt olime.



Vot nii see kõik oli. Täpselt nõnda äge ja imeline, nagu soovisime. Täpselt nõnda ideaalne. 




Viis põhjust, miks ma oma härraga abiellusin

1. Mees, kes on mulle toeks.

Kui ma tahan looteasendis nutta kogu maailma kurbuse välja, siis ta on olemas ja pakub lahkelt oma kaissu, õlga või põlve. Ma saan jääda iseendaks ja ei pea olema koguaeg 24/7 rõõmus ja päikeseline. Lisaks kuulab ta alati ära mind, kui ma tahan rääkida, kurta või kiruda midagi, mis valmistab mulle pahameelt. Härra võtab minu teemasid nii omaks, et tuleb emotsioonidega kaasa ja siis kirub minuga koos asju, mis mulle pahameelt tekitavad. Tema jaoks on oluline, et ma oleksin õnnelik ja, et minuga oleks kõik korras. Teinekord on ta valmis tegema minuga koos asju selleks, et minusse elurõõm tagasi tuleks. Näiteks on ta valmis kasvõi kuuks ajaks leiva ja vee dieedile minema, kui ma vaid sooviksin. Siiani õnneks pole soovinud. :)

2. Mees, kes kahe jalaga maapeal ja suudab teha kaalutletuid otsuseid.

Mõnikord see omadus häirib mind, kuna ma pilvedes hõljunana ei saa kõik soovitu. Aga ma annan endale aru - kui me elaksime nagu mina, siis me oleksime ilmselt ammu võlgades ja omaks juba 15 kiisut (okok, nii hull ehk ei ole). Ta lihtsalt oskab näha aspekte erinevate nurkade alt ning põhjendab ära, miks need ei toimi. Mina alati ei näe kõiki nurki ja alati on midagi sellist, millega ma arvestanud ei ole. Mõnikord on nurgad liiast, kuna tegelikkuses on asi palju lihtsam. Selle nimetus ongi tasakaal - me tasakaalustame teineteist. Siiski leian, et ilma härra omaduseta, olla kriitiline, ei elaks me sellist elu, nagu täna. Turvalises ja ilusas keskkonnas, kus meil on kõik olemas. Ma oleks tahtnud nii mõndagi palju varem, aga samas elu on alati õpetanud - kõik tuleb, mis sa soovid, aga omal ajal. Ja siis on need asjad palju paremad, kui ma algselt ette kujutasin.

3. Mees, kes on valmis tegema kompromisse.

See sobib hästi täiendama eelmist. Kui meil on ikkagi olukord, kus me seisame teineteisele vastu ja kumbki pole nõus alandama oma hinda, siis me oleme valmis tegema kompromisse. Mõnikord härra, mõnikord mina. Mõnikord mõtleme täiesti uue lahenduse välja ja mõnikord on olukord oodatust lihtsam. Põhiline on see, et härra on võimeline olema paindlik ja kohanduma ka minu järgi. See on minu arust üks oluline oskus - lasta lahti asjadest ning olla valmis teissugusteks lahendusteks.


4. Mees, kes kingib mulle kogu oma elu ja oma maailma.

Kirjutasin, et härra oskab analüüsida aspekte igast nurgast. Samamoodi ehitab ta oma elu ka samamoodi üles, kus põhiprioriteet on mina ja meie õnnelik elu. Ta ei ehita ainult üles oma karjääri ja ei proovi kindlustada meie elu igal viisil, vaid arendab ennast ka teistmoodi. Näiteks käib ta kaitseliidus, et halvimal juhul tulevikus meie perekonda ja mind kaitsta. Ta teebki taolisi asju selleks, et tulevikus oleks turvaline ja õnnelik olla.. et meie terve elu täis rahu ja rõõmu. Tema suured teod ongi selleks, et kogu meie (eriti minu) elu oleks hästi. See on tema viis väljendada oma suurt armastust.


5. Mees, kes on lihtsalt parim kõigist ja kõigest

Ma ei tea teist nii heatahtlikku, nii hoolivat ja lojaalsemat meest, kui on tema. Ta on võtnud kord vastu otsuse minuga koos rajada elu ning ta täidab seda rolli suure pühendumisega. Ta on valmis minema minu nimel kasvõi maailma lõppu ja olema kannatlik minu kõrval ükskõik, mis olukorras. Tema igapäeva mahub üksjagu muret, tosin ideid ja mõtteid elu ehitamiseks, hunnikus tööd, kuhjaga armastust - neid kõike teeb ta suure pühendumisega ja kogu hingega. 

Vat, see on mees, kelle au on mul olla abikaasa. Seepärast ma olen rajanud tema kõrval ka meie elu. Seepärast ma kunagi teadsin, et see mees on minu tulevane abikaasa ja partner kogu eluks. Siis, kui ma salamisi 15. aastaselt unistasin öösiti teki all temast, et saaksin olla ükskord tema kõrval. Minu kõige suurem unistus on täitunud ja ma olen nii südamest õnnelik, et ta leidis ka minust oma elupartneri.

Aitäh, kallis! Aitäh, et Sa oled kogu maailm!


Tüdrukuteõhtu

Osad päevad on elus nii olulised ja nii ainulaadsed, et tuleb kirja panna tulevikuks. Selleks, et kõik sündmused meelest ei läheks ja selleks, et meenutada ägedaid tegevusi. Nõnda ka täna panen kirja värskete mälestuste radadel oma tüdrukuteõhtu. 

Tegelikult ma teadsin kogemata õhtu toimumisest. Kaasa sõber hakkas minuga suhtlema sel teemal, et kuidas ülimalt hõivatud inimese päeva kinni panna selleks, et poissmeesteõhtut tähistada. Selle raames uurisin talt, et oh, kui vahva idee, et kes selle peale tuli, kas tema? Ta kostis ei, aga mina ikka pinnisin edasi, pakkudes teisi nimesid. Selle käigus tuli välja, et mu õepoja ema oli talle ülesandeid jaganud ja minul tekkis kohe "ahhaa" moment, et kui kaasale juba tehakse, siis tehakse mulle ka! :)

Toimumisaja arvasin ära selle järgi, et teine õde pidi mulle "lapsi valvama tooma". Konks on selles, et ta ei too tegelikult kunagi minu juurde, kuna mul pole ühtki mänguasja lastele ning neil on igav siin. Enamasti lähen ma laste valvamiseks õdede juurde koju. Sellel päeval olin ma igatahes valmis, tegin igasugu hooldusprotsetuure ning olin ootusärevuses.

Kell 17.00 oligi minu ukse taga viis tüdrukut shampustega ja roosade õhupallidega. Üsna pea kamandasid nad mulle kleidi selga, toppisid klaasi pihku ning pakatasid elevusest. Nad kõik olid ennast ilusti üles sättinud ja nägid imeilusad välja.

Kella 17.30 saabudes läksime välja ja seal jagati mulle esimene ülesanne. Pidin 10 minuti jooksul haarama kodust kaasa kõik, mis nimekirjas oli. Minu mäletamist mööda nägi see nimekiri välja järgnev: tampoonid, kondoomid, kulp, kassikonserv, taskulamp, mehe aluspesu, hambapasta, meigiasjad. Ilmselt oli veel midagi, aga noh, need jäid kõige eredamalt meelde.. eriti kulp. :)

Peale seda tegime paar pilti ning kohe oligi limusiin platsis. Sellega tiirutasime mööda linna ringi tund aega. Saime täiest kõrist laulda, pilte teha ning shampust juua. Shampust, muide, jõime kamba peale ära 11 tk. Järgmisel päeval ei olnud kellelgi pohmakat, vedas! :)

Limusiin viis meid botaanikaaia juurde, kus me saime palju pilte teha. Lisaks sattusime teise kambaga ka kokku, kel tüdrukuteõhtu. Muljetasime natukene tolle pruudiga oma saabuvast pulmapäevast ning tegime nendega ka palju pilte. 

Vahepeal käisime Mõkus pissipausil ka. Seal alustasin oma müügitööga, mis päädis päris suurel hulgal naljadega ja peaaegu tühjade kätega jäämist. Õnneks oodati meid õhtul sinna tagasi, kuna äge pidu pidi tulema. Sealt maalt hakkasimegi müügitööd tegema ning sattusime väga paljude ägedate inimestega kokku. Üllataval kombel sattusime järjest välismaalaste otsa ning pidime päris palju inglise keelt praktiseerima. Neile pakkus see komme nalja ning olid valmis ostma ning tegema igasugu ülesandeid. Osa neist oli viipekeeles lausete väljendamine "Ma armastan sind", "Sa oled ilus". Esimese lausega said kõik fantastiliselt hakkama, aga teisega jäädi jänni.

Lisaks oli ka sellised ülesanded, nagu pruudi tantsule kutsumine ja põsemusi tegemine. Neid asju tegid noormehed ka hea meelega. Ühes seltskonnas pani üks sõpradest muusika käima ja siis nõnda tantsisin teise noormehega keset tänavat valssi. Teises seltskonnas kutsus noormees mind ekstra baari keskele õuest ning tantsisime seal ainukestena. 

Jaapanlaste seltskond olid väga vaimustuses müüdavatest stringidest ja ostsid suisa mitu tükki. Samuti läks müügitöös hästi peale koerakondid ja kassikonserv. Terve õhtu jooksul kogusime igatahes natukene üle 41 euro, mis on väga hea tulemus. Selle eest ostsime shampat juurde ning otsisime kohta, kust ma saaks abieluvannet lugeda.

Abieluvannet tuli kuulama ka veidi vanemad inimesed, kes aplausiga väga kaasa elasid. Täitsa eestlased kusjuures. Peale vande lõppu tuli meesterahvas rääkima, et nemad on naisega olnud 44 aastat abielus ning abieluõnnes peituv saladus olla järgnev: "Naisel on alati õigus, ka siis, kui tegelikult ei ole. Ja naist tuleb alati kuulata!"


Pärast seda kirjutasin oma perekonnanime õhupallidele ja jätsin sellega hüvasti. See oli kusjuures veidi kurb moment, kuna olgugi, et Mäekivi mind kellegagi otseselt ei seo, siis selle nimega olen palju asju korda saatnud. Vahepeal tekivad sellised õrnad paanikahood, nagu osa minu identiteedist kaoks ära nimevahetusega. Seda ilmselt juhtub paljudega.

Õhupallide ärasaatmise ajal jooksis minu juurde üks vihmavarjuga välismaalane, kes rääkis miskis hispaania keeles või midagi taolist. Igatahes temaga hakkasime kehakeeles suhtlema, kus ta uuris, et kas ma abiellun. Noogutasin talle jaatavalt ning ta tahtis mind õnnitleda ning jooksis lillekimpu ostma. Ja siis ta tuli lillekimbuga, kallistas mind kõvasti, sosistas arusaamatuid sõnu kõrvu ja läks oma teed. Teate, ma tahaks teada, mida ta tegelikult sosistas.. :)

Pärast seda komejanti läksime mäkki, kus tellisime kõigile suured burksieined ning jäätise.Ütleme nii, et kõikide tüdrukute õhtu läks väga korda. Pealegi, jäätis on enamasti naiste kõige suurem sõber. Mmm, snikersi jäätis.. tahaks veel! :)

Mäkki sattus ka üks kursakaaslane, kes ehmus ära sellepeale, et ma abiellun. Õnnitlemiseks organiseeris meile laua klubisse. See oli tema poolt väga armas žest ja nõndaks me oma jalad sinnapoole vedasimegi. Meile eraldatigi seal üsna hubane nurgake ning lauda toodi shampust ka koos säraküünlaga. 

Klubis veetsime aega veel paar tundi tantsides ja suheldes. Edastasime sooviloo ka, mida kuulasime tollel päeval suisa mitu korda: Backstreet Boys - Everybody. Ütleme nii, et selle sooviloo peale oli kogu päev ilusasti korda läinud ja ideaalne.

Kuigi terve õhtu sadas vaikselt vihma ja ilm oli hall, siis tuju oli kõigil mega. Nalja sai tõesti palju ning kogu kamp oli ideaalne. Minu kõikse kõigemad inimesed olid kohal ja ma ei saaks rohkem õnnelik olla. Nad on tõesti mul parimad ja nendeta oleks mu elu poole hallim ja kurvem. Ma armastan neid kullakesi tohutult palju! 

Aitäh Teile, mu kallikesed! Luban, et ma täidan oma vannet hoolega ning ei jäta, Teid, mu armsad! :)



Imeline suvi



Hei rahvas, kas te ikka näete, kui imeline suvi meie ümber on sellel aastal olnud? Võrratu, parim!






Olemegi püüdnud võtta suvest viimast. Iga vaba hetk, mis vähegi tekib, veedame maal või kusagil, kus on loodus. Mõnikord oleme taibanud, et tegemist on tõesti palju ja ei jõua seekord, kuid ujuma ikka saab. :)

Meil maal asjad edenevad suuresti. WC on valmis, tööriistakuur saab ka varsti valmis. Praegu tegeleme hoogsalt ettevalmistusteks pisikeseks majaks. Võtsime ühest nurgast puud maha ja nüüd on vaja sealt alles jäänud oksad ka ära vedada, niita, koristada ja riisuda. 

Veetsime vahepeal seal ka esimese öö. Teate, kui elevil ma olin? Väga, et ma ei saanud korralikult magadagi, kuna peas keerlesid mõtted sellest, et millest kõigest ma magades ilma jään. Tahtsin ju näha, mis seal öösel toimub, milline on päikesetõus ja kes seal ringi jalutab. :) Eks seda jõuab veel teha ja ma juba ootan järgmist aastat elevusega. Kui majakene olemas, miskine elekter ja vesi ka, siis saab ju terveks suveks maale kolida loomadega! 

Ma kujutan ette, et kass on kindlasti megarõõmus. Ta juba praegugi elaks koguaeg väljas. Näiteks käin temaga väljas jalutamas ära ja kui tuppa tuleme, siis sätib uuesti ukse juurde ning näub. Ma juba ootangi seda, et millal maja püsti on, siis saab teda sinna viia ja ta saab õppida seda keskkonda usaldama.

Lisaks ma olen armunud maakodu ümbrusesse. Lähedal on võrratud rannad, mitu poodi, kohvik ja raudteejaam. Üks päev mõtlesin, et kui huvitav - korter raudteejaama juures, maakodu raudteejaama juures ja töökoht samuti. Kõik erinevates linnades ja asulates. Mul on ikka mingi side raudteejaamaga - terve elu ju siin lähedal toimetanud. Samas, mõelge, kui mugav - kõik liikumised saab ühe transpordivahendiga lahendatud.

Igatahes, selle aastane suvi on mega. Ma ise pole varasematel aastatel nii palju ujumas käinud, kui sel aastal ja see on äge! Mõnikord ma ei märka seda kõike enda ümber ja kulgen lihtsalt.. aga siis toimub midagi imelist alati, mis paneb jälle hindama tänast päeva. Siit ka üleskutse - märgake ümbritsevat ja hinnake seda, mis praegu on. Võtame korraks aja maha, et keskenduda vahele tänasele päevale. Homme jõuab mõelda ka tulevikule.





Maalaps lasti maale lahti.







Jah, just nii on. 






Tulin mina töölt koju väsinuna ja siis hakkas härra rääkima, et on mõelnud ikkagi miskise kinnistu ostu peale. Soov on olemas ja tahtis arutada, et milline see võiks olla. Tol hetkel ei osanud ma suurt miskit õelda, vaid kurta väsimuse üle. :) 
Leppisime kokku, et järgmisel päeval paneme tingimused paika ning hakkame vaatama. Tingimused said paika ja mõni päev rohkem, kui nädala pärast oli meil oma maakodu olemas. Täiesti ametlikult. 

See sai teoks seepärast, et kinnisvara portaalidest ei leidnud me tegelikult midagi meelepärast ja panime kuulutuse üles, et sooviksime osta sellistele ja sellistele tingimustele vastavat platsi. Endine omanik kirjutaski kuulutuse tõttu meile meili peale, et neil oleks pakkuda meile sobivate tingimustega kinnistu. Pakutav kinnistu ületas tegelikult meie tingimusi mitmes mõttes - oli lähemal, oli odavam ja suurem. 

Läksime samal päeval vaatama ja lihtsalt armusime ära. Tundsime juba esimesel päeval üsna koduselt, et see ongi see. Samal hetkel saime aru ka, et tööd on ka palju, aga seda me ei kartnud. Arutasime ülejäänud päeva selle kohta, sest me oleme üsna kehvad otsustajad ja muutustega kohanejad. Õhtul ütles härra siis enesekindlalt, et ostame ära. 

Järgmisel päeval saime veel omanikega kokku ning käisime kogu platsi läbi ja uurisime nende visiooni. See hea tunne järjest süvenes. Üsna pea tegime hinnapakkumise, mis sobis neile hästi. Nelja päeva pärast kirjutati notaris alla ja olemas.

Üsna kiire protsess oli tegelikult. Mõttest kuni allakirjutamiseni läks umbes 9 päeva. 

Härra on peagi kaks nädalat kinnistu omanik olnud ja oleme juba praegu tegelikult päris palju tööd ära teinud.

Kinnistu näol on tegemist vana talukohaga, millest on järele jäänud maakivist varemed. Need olid tegelikult aasta tagasi suuremad, aga eelmine omanik lammutas nad madalamaks. Me saame ise ka seda kõike kärpida ja parandada ning sellest vundamendi luua. Tulevikus saab sinna umbes 125 ruutmeetrise maja peale panna. :)

Ülejäänud kinnistu koosneb suures osas metsast, mis on tegelikult vana ja metsistunud taluaed. Igatahes kärpimist on korralikult, et päike paistaks marjapõõsastele ja õunapuudele peale. Lisaks on seal palju muud võsa, mida tuleb ka maha võtta.

Lisaks on seal väga palju karuputka, mille hävitamisega peame ka paar aastat tööd tegema. Alguses omade jõududega, hiljem tullakse ametite poolt ka meile appi. See iseenesest ka meid ära ei ehmatanud. Eile võtsime peaaegu kõik maha ja mina veel labidaga hakkisin omakorda juured mullas pooleks. Sellest peaks ka hästi abi olema.

Plats ise on üsna privaatne, aga samas kõik vajalik on käe-jala kaugusel. Jalgsi on võimalik poodi minna, bussijaama ja rongijaama. Ümberringi on tegelikult põllud ja siis on meie 1,1 hektariga plats, mis koosneb suures osas puudest. Ütleks, et ideaalne selline. :)

Päikseloojangud on igatahes põldude peal üliilusad, kuna kogu punane-roosa kuma on meie platsile hästi näha. Lisaks on platsil väga elegantsed ja suured tammed. Kraavid veega, kus elavad aegajalt pardid. Hästi palju konnasid, mõned hiired, tiirutavad toonekured, kukkuv kägu..ja tulistamishäält tegevad linnud :).

Peale tööpäeva haarame söögid-joogid kaasa ning põrutame maale. Me teekond maale koosneb ise juba imeilusatest vooremägedest. Kohale jõudes sööme ning siis asume tööd tegema. Viimased päevad oleme teinud tööd kuni päikseloojanguni ja siis koju kobinud. Igakord on tunne, et ei taha linna tagasi minna, kuna maal on hea. Koju jõuame enamasti 10-11 vahel ning saame natukene vedeleda ning kohe tudule minna.

Mis me siis plaanime sellest esialgu teha? Suvila, kus mõnusalt aega veeta ja grillida ning vahetevahel lühiajaliselt elada.


Igatahes suutsime endale kohustusi juurde hankida ja rõõmsad olla selle üle. :)

Tee seda, mida armastad ja unistused täituvad.

Heihei

Viimases postituses kirjutasin õhinaga, et selleks aastaks on suuri plaane ja eesmärke. Teate mis? Osad eesmärgid on täitunud ja ma olen saanud need maha tõmmata.

Kõige suurem eesmärk oligi sellel aastal tööle saamine. Ma olen nüüdseks kohe kuu aega tööinimene olnud ja see, mis ma teen, ei ole minu jaoks üldse töö nägugi. Täitsa uskumatu, aga olen leidnud midagi sellist, mida ma nimetan enda jaoks pigem elu seikluseks ja hästi põnev on kogu seda süsteemi tundma õppida.
Alles sügisel seletasin siin kodus kaasale, et ma tahaks sellist tööd, kus pooleldi peaks arvuti taga toimetama ja pooleldi ringi käima või korraldama midagi. Lisaks pidasin täitsa suurt plaani minna edasi õppima ürituste korraldamist. Ja teate mis? Räägi ja unista ning need täituvad.

Ma olen seda elu elanud kuu aega ja ma ei suuda siiani uskuda, et see on nüüd minu elu osa. Kuidagi nii võõras, liiga hea, uskumatu.. Sellel ajal käisin tegelikult praktikal ka. Praktikakohaks oli ka üks kõrgem asutus, kus ma sain taaskord tuttavaks inimestega, kes ühiskonda palju panustavad. Olla selles osa ning saada tuttavaks väga ägedate inimestega...no ma ei tea. Mõtlesin igapäev praktikal või tööl käies, et kas see on unenägu ja kas ma peaksin näpistama ennast. Ärkasin igapäevaselt üles 5-7 vahel ning läksin magama hilisõhtul ning siis ka tundsin, et päevas on liiga vähe tunde selleks, et seigelda.

Tee seda, mida armastad ja sa näed, et unistused täituvad. Ausõna!

Ja muide, varsti on kooli lõpetamine. Võtan vaikselt kokku ainetega, aga veider tunne on. Ma otseselt ei ootagi lõpetamist, kuna nii tore aeg oli tegelikult. Seepärast pole ka kusagil juuksurisse aega kinni pannud, ei ole otsinud lõpukleiti. Samuti pole vaadanud veel ruume, kuhu kõik lähedasi ja igast vahvad sõpru paigutada ning nendega tähistada.

Ja nii see mu elu kulgeb - uskumatult võõrana ja ägedana, aga megakiirelt. :)