Maalaps lasti maale lahti.







Jah, just nii on. 






Tulin mina töölt koju väsinuna ja siis hakkas härra rääkima, et on mõelnud ikkagi miskise kinnistu ostu peale. Soov on olemas ja tahtis arutada, et milline see võiks olla. Tol hetkel ei osanud ma suurt miskit õelda, vaid kurta väsimuse üle. :) 
Leppisime kokku, et järgmisel päeval paneme tingimused paika ning hakkame vaatama. Tingimused said paika ja mõni päev rohkem, kui nädala pärast oli meil oma maakodu olemas. Täiesti ametlikult. 

See sai teoks seepärast, et kinnisvara portaalidest ei leidnud me tegelikult midagi meelepärast ja panime kuulutuse üles, et sooviksime osta sellistele ja sellistele tingimustele vastavat platsi. Endine omanik kirjutaski kuulutuse tõttu meile meili peale, et neil oleks pakkuda meile sobivate tingimustega kinnistu. Pakutav kinnistu ületas tegelikult meie tingimusi mitmes mõttes - oli lähemal, oli odavam ja suurem. 

Läksime samal päeval vaatama ja lihtsalt armusime ära. Tundsime juba esimesel päeval üsna koduselt, et see ongi see. Samal hetkel saime aru ka, et tööd on ka palju, aga seda me ei kartnud. Arutasime ülejäänud päeva selle kohta, sest me oleme üsna kehvad otsustajad ja muutustega kohanejad. Õhtul ütles härra siis enesekindlalt, et ostame ära. 

Järgmisel päeval saime veel omanikega kokku ning käisime kogu platsi läbi ja uurisime nende visiooni. See hea tunne järjest süvenes. Üsna pea tegime hinnapakkumise, mis sobis neile hästi. Nelja päeva pärast kirjutati notaris alla ja olemas.

Üsna kiire protsess oli tegelikult. Mõttest kuni allakirjutamiseni läks umbes 9 päeva. 

Härra on peagi kaks nädalat kinnistu omanik olnud ja oleme juba praegu tegelikult päris palju tööd ära teinud.

Kinnistu näol on tegemist vana talukohaga, millest on järele jäänud maakivist varemed. Need olid tegelikult aasta tagasi suuremad, aga eelmine omanik lammutas nad madalamaks. Me saame ise ka seda kõike kärpida ja parandada ning sellest vundamendi luua. Tulevikus saab sinna umbes 125 ruutmeetrise maja peale panna. :)

Ülejäänud kinnistu koosneb suures osas metsast, mis on tegelikult vana ja metsistunud taluaed. Igatahes kärpimist on korralikult, et päike paistaks marjapõõsastele ja õunapuudele peale. Lisaks on seal palju muud võsa, mida tuleb ka maha võtta.

Lisaks on seal väga palju karuputka, mille hävitamisega peame ka paar aastat tööd tegema. Alguses omade jõududega, hiljem tullakse ametite poolt ka meile appi. See iseenesest ka meid ära ei ehmatanud. Eile võtsime peaaegu kõik maha ja mina veel labidaga hakkisin omakorda juured mullas pooleks. Sellest peaks ka hästi abi olema.

Plats ise on üsna privaatne, aga samas kõik vajalik on käe-jala kaugusel. Jalgsi on võimalik poodi minna, bussijaama ja rongijaama. Ümberringi on tegelikult põllud ja siis on meie 1,1 hektariga plats, mis koosneb suures osas puudest. Ütleks, et ideaalne selline. :)

Päikseloojangud on igatahes põldude peal üliilusad, kuna kogu punane-roosa kuma on meie platsile hästi näha. Lisaks on platsil väga elegantsed ja suured tammed. Kraavid veega, kus elavad aegajalt pardid. Hästi palju konnasid, mõned hiired, tiirutavad toonekured, kukkuv kägu..ja tulistamishäält tegevad linnud :).

Peale tööpäeva haarame söögid-joogid kaasa ning põrutame maale. Me teekond maale koosneb ise juba imeilusatest vooremägedest. Kohale jõudes sööme ning siis asume tööd tegema. Viimased päevad oleme teinud tööd kuni päikseloojanguni ja siis koju kobinud. Igakord on tunne, et ei taha linna tagasi minna, kuna maal on hea. Koju jõuame enamasti 10-11 vahel ning saame natukene vedeleda ning kohe tudule minna.

Mis me siis plaanime sellest esialgu teha? Suvila, kus mõnusalt aega veeta ja grillida ning vahetevahel lühiajaliselt elada.


Igatahes suutsime endale kohustusi juurde hankida ja rõõmsad olla selle üle. :)

Tee seda, mida armastad ja unistused täituvad.

Heihei

Viimases postituses kirjutasin õhinaga, et selleks aastaks on suuri plaane ja eesmärke. Teate mis? Osad eesmärgid on täitunud ja ma olen saanud need maha tõmmata.

Kõige suurem eesmärk oligi sellel aastal tööle saamine. Ma olen nüüdseks kohe kuu aega tööinimene olnud ja see, mis ma teen, ei ole minu jaoks üldse töö nägugi. Täitsa uskumatu, aga olen leidnud midagi sellist, mida ma nimetan enda jaoks pigem elu seikluseks ja hästi põnev on kogu seda süsteemi tundma õppida.
Alles sügisel seletasin siin kodus kaasale, et ma tahaks sellist tööd, kus pooleldi peaks arvuti taga toimetama ja pooleldi ringi käima või korraldama midagi. Lisaks pidasin täitsa suurt plaani minna edasi õppima ürituste korraldamist. Ja teate mis? Räägi ja unista ning need täituvad.

Ma olen seda elu elanud kuu aega ja ma ei suuda siiani uskuda, et see on nüüd minu elu osa. Kuidagi nii võõras, liiga hea, uskumatu.. Sellel ajal käisin tegelikult praktikal ka. Praktikakohaks oli ka üks kõrgem asutus, kus ma sain taaskord tuttavaks inimestega, kes ühiskonda palju panustavad. Olla selles osa ning saada tuttavaks väga ägedate inimestega...no ma ei tea. Mõtlesin igapäev praktikal või tööl käies, et kas see on unenägu ja kas ma peaksin näpistama ennast. Ärkasin igapäevaselt üles 5-7 vahel ning läksin magama hilisõhtul ning siis ka tundsin, et päevas on liiga vähe tunde selleks, et seigelda.

Tee seda, mida armastad ja sa näed, et unistused täituvad. Ausõna!

Ja muide, varsti on kooli lõpetamine. Võtan vaikselt kokku ainetega, aga veider tunne on. Ma otseselt ei ootagi lõpetamist, kuna nii tore aeg oli tegelikult. Seepärast pole ka kusagil juuksurisse aega kinni pannud, ei ole otsinud lõpukleiti. Samuti pole vaadanud veel ruume, kuhu kõik lähedasi ja igast vahvad sõpru paigutada ning nendega tähistada.

Ja nii see mu elu kulgeb - uskumatult võõrana ja ägedana, aga megakiirelt. :)