Elu läheb edasi..

Nüüd on üle kuu aja sellest, mil lahkus mu vanaema siit ilmast. Paari päeva pärast teeme väikse peo 40 päeva täitumise eest ja siis teeme korteri täiesti tühjaks.

See aeg on olnud täis erinevaid üritusi ja pidusid, mis on viinud mu mõtted eemale ning lasknud mul olla. Lisaks on mu kaasal olnud kolm nädalat puhkust, mis saab homme läbi. See oli ka väga õigel ajal, kuna mu mõtted on vahepeal nii kaootilised olnud. Nimelt tunnen ma nii üksi.. seepärast tema puhkus ja erinevad peod on olnud väga suuresti abiks. 

Kõige enam jättis mulle siiski kustutamatu emotsiooni minu sünnipäeva pidu, mis toimus pärast matuseid kolm nädalat hiljem. Vahepeal kaalusin tõsiselt selle ära jätmist, kuid mul on hea meel, et ma seda ei teinud. Nimelt oli terve pidu nii vahva ja nii mõnus, et tekitas mulle imelise tunde. Tekitas sellise tunde, et mul on nii palju häid inimesi, kes tulid ekstra minu pärast kohale ja tähistasid minu juubelit. Siis ma tundsin, et ma ei ole üksi ja ma olen õnnega koos, et mul olemas nii toredad sõbrad, toetavad õed ja nii vahvad õelapsed. Sellel õhtul olin südamest õnnelik ja särasin pärast pidu ka mitu päeva. 

Seda tundsin ka sellel nädalavahetusel laagris, kuna minu inimesed tulid ka kohale. Sain tuttavaks veel paari vahva inimesega ning veetsin suure osa ajast inimestega, kes omavad minu elus olulist kohta. Vot, seepärast ütlengi, et ma olen õnnega koos, et mul on nii-nii toredad inimesed ümber. Ainult nende tõttu on mul kergem olnud.

Ekstra vajab mainimist ka mu kaasa, kes on olnud super inimene terve see aeg. Ta on olnud mul olemas 24/7, kui ma teda olen vajanud ja teinud täpselt neid asju, mida mul vaja on olnud. Näiteks on ta keset sügavat und öösel üles ärganud ja mind lohutanud. Samuti on ta kallistanud ja hoidnud mind kaisus palju-palju ning näinud vaeva enamiku ajast sellega, et mind naerma ajada ja õnnelikuks teha. Ega tal pole ka kerge olnud ja on samuti tegelenud leinaga. Nagu ma ütlesin, siis ma olen õnnega koos.

Suure osa ajast oleme tegelenud ka loomadega. Sellest ajast peale oleme vaikselt harjutanud loomi elama ühes korteris, mis oli alguses üsna stressirikas. Deegud on territoriaalsed loomad, mille tõttu tahtsid nad kassile kallale minna ja muudkui ähvardasid teda läbi puuri. Kui kass oli nende vaateväljast kadunud, siis tegid piigad korraliku lärmi piiksumisega selleks, et teda puuri juurde tagasi kutsuda. Kassil oli neist õnneks üsna suva ja tegeles pigem kohanemisega.

Tänaseks julgeme jätta neid lausa mitmeks päevaks üksi koju, kuna nüüd on mõlematel osapooltel üksteise eksisteerimisest suva. Deegud ei tee isegi välja sellest, kui kass siin jookseb, hüppab ja kraabib. Toimetavad rahulikult oma tegemisi edasi ja on vaat, et isegi rahulikumad kui varem. Kuna kass siin pidevalt mürgeldab, siis nad ei piiksu enam üldse sellepeale, kui keegi keset vaikust otsustab korraks liigutada ennast. Varasemalt tõstsid nad aegajalt meie liikumise peale kisa, kuna ehmusid ära. :)

Samuti tegeleme hoogsasti korteriga, mis vanaemast järele jäi. Tassisime keldri tühjaks ja lammutasime osad mööblid korteris ära. Teeme platsi peaaegu puhtaks ja siis tuleb täisremont. Ideaalis loodame, et ehk septembri lõpuks saab sisse kolida, aga näis, kuidas sellega läheb.

Rohkem pole miskit, kui edasi elada vaikselt.. Mul on kodus väike loomaaed, kes sõltub minust ja imeline kaasa. Ülivahvad sõbrad ja õed, kes tunnevad minu pärast muret. Küllap saan ma õnnelikuks varsti.