2016 kokkuvõte

Mulle meeldib iga aasta lõppedes teha kokkuvõte oma aastast ja õppetunde kirja panna. Noh, õppetunnid õppetundideks.

Minu kõige suurem katsumus sel aastal oli hakkama saada kaotusvaluga ning läbi selle pressida ennast negatiivsuse maailmast välja. Uskuge mind, pärast lähedase kaotust on see väga raske. Alles nüüd hakkan tundma seda, et ma suudan nüüd armastada suure hellustundega kõiki oma kallikesi ja olla nö päikseline.
Enne võisin ma ka naerda, nalja teha ja muidu niisama tore olla, aga see ei tulnud mu sisemise tundega..see lihtsalt tuli automaatselt. Oeh, ma ei oska selgitada seda väga hästi, loodetavasti on mõistetav. Vahetevahel tuli see soe tunne sisse, kuid suure osa ajast valdas mind siiski tühjus.

Aga sellel aastal oli häid asju ka. Näiteks sai korter lõpuks valmis ja meil ei ole muud teha jäänud, kui mööbel ja sisustus sisse saada ning kolima hakata. Uuel aastal kolime - uus aasta, uus leht, uus kodu.. UUS.

Kuna ma nüüd suudan olla päriselt ka rõõmsam ja positiivsem, siis usun uute aastasse. Usun, et uus aasta tuleb väga hea. Ma ei tea miks, aga nii ma tunnen. Mul on tekkinud palju uusi eesmärke ja tahan saavutada palju, siis küllap lähevad kõik ettevõtmised hästi.

Tahaks veel mainida nende heade asjade kohta, mis sel aastal olid.. neid oli palju, väga palju. Esimene kruiis, pikem paadimatk, kaunites looduskohtades matkamine, sünnipäeva pidu jne. Praeguseks on mäletan ma neist üsna vähe, kuid õnneks on mul instagramis konto, kuhu ma talletan sinna pilte, mis minu jaoks on mälestusväärsed. Jah, ma teen enamasti pilte mingitest kohtadest ja asjadest, aga see ongi seetõttu, et neid ma näen oma pilgu läbi ja neid vaadates tulevad kõik emotsioonid meelde. Viimasel ajal tahavad kole palju inimesi sõbralisti lisada, aga mina ei taha. See on mu isiklik koht, kuhu ma jagan ülipalju mõttetuid pilte teiste jaoks ja nad ei saa sellest aru. Mu lähedasemad inimesed ehk saavad.

Üürikorteri asjus kirjutasime omanikule ka lõpuks, et kuu jooksul kolime välja. Meil oli üsna kurb seda kirja kirjutada ja ära saata. Vastu saime hunniku õnnitlusi oma korterisse kolimise puhul ja, et mõtles korteri müümisele aga ei tahtnud samas meid ära ajada. Nüüd oleks justkui saatus paika pannud, et saab korteri maha müüa ja meie ära kolida. Lõpp hea, kõik hea. Igal juhul hakkame kindlasti taga igatsema kesklinnas elamise rõõme. Kõik on käe-jala kaugusel. 

Igatahes on mul hea meel, et saan selle aasta ära saata ja uue lehekülje keerata oma elus. Sellel aastal on jäänud veel koristamine ja kokkamine, et saaks sõpru vastu võtta ning nendega koos ühiselt uuele aastale vastu minna. 

Head vana-aasta lõppu ja uue saabumist!

Kodu sai valmiiis!!

Nüüd on jõudnud see imelik aeg kätte, kus saab õelda, et korter on valmis. Imelik on seetõttu, et pidevalt oleme mõelnud, et kuu veel, nädal veel või natukene veel jäänud. Mõnikord on me enda hinnangud valed olnud ja need nädalad on pikemaks veninud. Teinekord tekib mingeid ootamatusi ka, mis lükkavad aega edasi.

Igatahes, täna saab õelda, et valmis. Võtmed on üle antud, paar tehnikat on tellitud ja kodu läigib puhtusest ning ilust. Valmis! Valmis!

Kuigi see valmis tähendab seda, et nüüd peame hoolega sisustama hakkama ja mööbleid kokku tellima, sest meil on ainult voodi olemas. Külmkapp ja pesumasin ka, kuna need said reedel tellitud ja paar päevaga tulid kohale.

Mu kallis kaasa igatahes stressab juba vaikselt sellepärast, et nüüd peab ehitamisega tegelema ka hakkama. Ütlesin eile, et las see stress jääb homseks ja nautigu täna mõtet, et me kodu on valmis ja nii ilus. Kaasa ohkas sellepeale, et on tõesti ilus. 

Noh, vaadake ise :).

















Jippiijeee.  Mu onu käis ka ükspäev vaatamas ja tema reageering oli mõnus. Noh, esiteks oli ta väga hämmingus ja sõnatu. Käis suurte silmadega ringi, katsus seinu ja noogutas vaikselt sõnades "ilus". Hääle sai tagasi korralikult alles siis, kui välja läksime. Minu meelest nii vahva. Nüüd ootabki vist pool suguvõsa küllakutset, et näha, mis vanaema korterist saanud on. Ma loodan, et ta ise on ka kusagil rahul korteri pärast ja saab rahus puhata.

Aga juba täna pidime Decorast läbi minema ja kõik vajalikud materjalid ära ostma loomade puuri jaoks ning korterisse minema ehitama. Õigemini, nüüd pole meil kedagi, kes kütaks..seega, kes kütab, kes ehitab ja kes tassib asju keldrist üles :).

Pakaaahh!

Remont vol 3.

Aeg on sinnamaani jõudnud, mil kõik toad on ära krohvitud ning enamik ka pahteldatud. On alles ainult mõned seinad, mis vajavad veel pahtlit. Kohe-kohe läheb tubade kujundamiseks, kuigi suure osa elementidest oleme välja valinud. 

Vannitoas on ka peaaegu plaatimine lõpule jõudnud, seal lähevad kaks seina nagunii värvimiseks. Võib õelda, et vannitoa tarbeks on meil peaaegu kõik asjad ära ostetud. Noh pesumasin, peegel, duššisegisti, duššikardin ja kardinapuu on puudu ainult. Ülejäänud asjad on olemas, wuhuu.





Köökelutoaga nii hästi ei ole. Seal on vaja korralikult asju muretseda, aga põhivärvid ja struktuurkujundid on meil välja valitud. Ahi saab ka uue kuue omale, selle jaoks peame ka plaani välja mõtlema. Uksed on ka üle võõbatud heledamaks.




Magamistoa jaoks ostsime eelmine nädalavahetus tapeedi ära. Sinna on ka vaja uut mööblit hiljem osta, kuid seinad-laed-põrand saavad varsti tehtud.


Praegu on põnev aeg just seetõttu, et nüüd on kujundus silmale nähtav. Täna käisime vaatamas ja vannituba naelutas meie silmi enda külge. Ohkasime selle ilu üle ja olime endaga väga rahul. Me nägime ju nende plaatidega palju vaeva, et kuidas ja mis. :)

Igatahes kõik läheb seal hästi ja jõuludeks on valmis. Uuel aastal kolime sisse - uus aasta, uus puhas leht ja uus kodu. Remondi tulemuste tõttu on ka minu jaoks uus kodu, sest vanast välimusest pole seal midagi alles jäänud. Noh, nagunii pidi seal kõik ümber tegema ja ega ma poleks tahtnud vana välimusega korteris elada - liialt valus oleks. Hetkel on see armas vanaema kingitud korter, mis on meie koduks muutunud, kuna me oleme oma käe järgi kõike teinud. Vanaema hingega, aga meie nägu. Mulle sobib nii! Nii me austame tema mälestust ja soovi sellega, et me elaks seal ja hoiaks seda.

Vot nii! Pakaa! 



Movember.

Enamik päevi möödub peamiselt õppides, ehituspoodides shopates ja korterit vaatamas käies. Mul on nii vähe koolipäevi, et suure osa ajast olengi nö aheldatud tuppa, et oma elu sisustada õppimisega.
Noh, vähe koolipäevi tähendab rohkem kodutöösid, kuna enamik aineid on veebiõppena tehtud. Eks külmaga on hea teki all vedelda ja sülearvutis erinevaid ülesandeid teha, kuid lõpuks tüütab see ära. 

Mingi aeg oli mul üksi olemisega suuri probleeme. Mõtted kiskusid vägisi kurba maailma ja tekkis tunne, et mul ei ole kedagi. Mitte kedagi. 

Nüüd on asi paranenud ja suudan üksi olla küll. Enam ei tunne ennast nii üksi, kuna mulle on rõhutatud pidevalt seda, et ma olen inimeste jaoks oluline ja kallis. Samuti on tulnud küllakutseid selleks, et ma üksi ei tunneks. Kallis kaasa rõhutab ka pidevalt, et kodus ma ei ole tegelikult üksi, mul on ju loomad. 

Teate, kuigi minus on suur kogus tühjust, mida ma pole täita osanud ja seetõttu olen tundnud eksinuna, üksi.. siis kuigi seda tühjust veel on, aga seda on tõesti täitma hakkanud loomad. Kass on minu väike prints, kes lunib päevast-päeva hunnikute viisi paisid ja tahab ülekeha massaaži. Toob ise mänguasjad minu juurde, kui ta tahab mängida ja suhtleb pidevalt minuga. 

Ja deegud ka. Tahavad lähedust ja suhtlevad minuga. Nad on mul kolmekesi võrratud ja imelised isendid. 

Samuti on mul hea meel vaadata, kuidas kass ja mu kallis kaasa õpivad üksteisega suhtlema. Mõlemad osapooled kohanevad üksteise olemasoluga. :)

Aga, aeg parandab haavad ja täidab seda tühjust. Kuigi ka praegu mõeldes on uskumatu, kuidas lihtsalt üks inimene kaob tühjusesse ning temast pole mitte midagi alles.. justkui õhku haitunud. Nüüd mõistan hästi seda, et miks on inimestel on vajalik nö "taeva olemasolu". Noh, sellega tekib tunne, et kuskil on alles, mitte täiesti kadunud.. olematu. Oeh..

Ma võlgnen tühjuse täitmisele ka väga palju kallile kaasale. Ma olen läbi erinevate emotsioonide nõudnud talt seda tühjuse täitmist ning ta on endast parima andnud. Püüdnud minust aru saada ja olla minu jaoks olemas nii palju, kui tal võimalik on olnud. Ma tean, et tal on ka raske, kuid ta on vapralt vastu pidanud minu emotsioonide keerises ja olnud mu kindlaks kaljuks, mu parimaks sõbraks ja asendanud kõike-kõiki. Ta on sellega kõigega suurepäraselt hakkama saanud. 

Kui ma teda vaatan, siis ma tahan sellest tundest lõhki minna..teda vaadates näen ma meest, kellega ma abiellun ja kes saab minu laste isaks. Tema ongi mu elu, mu perekond koos meie kolme pereliikmega. Nemad on minu kodu, minu elu ja ma armastan neid nii palju.

Seetõttu on see aasta olnud mu elu raskemaid. Ma pole kunagi nii palju nutnud ja emotsionaalselt sassis olnud. Teisalt on see olnud jällegi üks toredamaid aegu, kuna ma olen ümbritsetud parimate inimestega, kes teevad kõik selleks, et mina rõõmus oleksin. Olen teinud erinevaid asju, mida varsemalt ei teinud ja need kõik on olnud võrratud. 



Tegelikult peaksin ma alustama referaadiga, mis on aine viimane ja oluline suur töö. Enne tahtsin siia tulla ja kirjutada lihtsalt endast välja kõike. 

Olge paid.

Vahekokkuvõte remondist.

Remonditööd said alguse oktoobri algusest ja seniks on päris palju ära tehtud. 

Põrand ära tehtud. Remontijad võtsid vana papi ja lauad üles ning soojustasid põranda ära. Meil oli seal all päris tühi see asi, seepärast talvel põrandad külmad olidki. Nüüdseks peaks see mure lahendatud olema.

Enne:

 Vahepeal: 




Nüüd: 

Parkett on põrandasse panemata, kuid enne tehakse seinad ja laed ära. Lagi sai ka viimati korraliku koguse krohvi, kuna värvi maha kakkumisega tekkisid suured augud. Samuti on hea võrdlus sellest, et mis on saanud vahepeal keskel olevast seinast. Järgmisel pildil on tulemus veelgi ilusam. 



Hetkel käivad tööd täies hoos lagede, seinte ja vannitoa kallal. Meil on tekkinud mõningad tagasilöögid. Nimelt läks kortermajas veepüstak katki ja selle väljavahetamisega tegeletakse. Seetõttu on meil tulnud sellega seoses alkohoolikust naabriga korralikult tülisid. Hetkel on nad maha rahunenud, kuid näis, mis edasi saab. 

Pildid vannitoa laest ja põrandast. Lagi on saanud nüüdseks lae ilme ja ilmselt on lambid ka olemas. Täna lähme valime WC-poti ka lõpuks välja. See, mis seintesse tuleb, on veel arutamisel ja planeerimisel. Leidsime ühed hästi ilusad plaadid, aga kuidas sättida neid nii, et kaks seina saab lihtsalt ära värvida. Üleüldse on iga detail olnud nii palju aeganõudev ja arusaamatu alguses. 












Magamistuba on saanud ka vahepeal uue kuue ukse, krohvi ja krundi tõttu.










 










Vot nii. Selline töö käibki meil. Kuigi suure osa tööst teevad ära remontijad, aga meil kulub ka sinna omajagu energiat. Iga õhtu peale tööpäeva sõidame mööda linna autoga. Kõigepealt käime alati korteris vaatamas, et mis vahepeal ära tehtud on. Pärast seda sõidame mõnda ehituspoodi asju vaatama ja planeerima. 

Kõige rohkem on aega võtnud ilmselt parketi valik. Algselt oli mul selge plaan, et tahame tumedamat parketti. Kaasa eelistas heledamat, niisiis üritasime kuidagi teineteisele poolel teel vastu tulla. Lõpuks leidsime mõlemad parketi, mille peale ütlesime mõlemad, et: "Vohh, see on ilus."

Selle leidsime K-Rautast, kuid üsna pea selgus, et neid on vähem, kui meil vaja oleks. Läksime teise poodi, kus leidsime visuaalselt samasuguse. Esimene vaimustus oli pettumuse tõttu kadunud ja seetõttu kohe ostma ei tormanud. Hind oli ka seal poes kallim ning käisime ringi ja vaatasime teisi ka. Lõpuks jäi sõelale kaks valikut, millepeale viisime lauad kõrvuti. Silmnähtavalt oli see algne valik meie jaoks ilusam ja nõnda ära ostsime.

Seinatoone valime endiselt..õigemini kakleme nende üle. :)

Rohkem miskit uut pole. Ilusat värvilist sügist!

Loomad.

Meil läheb loomadega hästi. Kass tudub koguaeg kaisus ja ajab mind taga. Kaasal ei lasta piigadega rääkida, siis tuleb nühkima ja mjäuguma. 

Piigad on meil ka rahul. Ei piiksu pea üldse ja kassi peale ei tee enam üldse välja. Vahepeal ainult ajavad kõrvad kikki ja piiluvad ülevalt alla, et mis see hull nüüd teeb. Ainult nurisevad selle üle, et saavad harvem välja, kui varasemalt. Eks selles on süüdi tihe graafik, mis hõlmab kooli, tööd, trenni, rebaseid, ürituste korraldamist ja remonti. Igapäev on tegemist päevajagu ja sellist asja ei ole, et saaks istuda pool päeva kodus. 

Kass on ka tegelikult üsna tubli. Suurt lollust ei tee ja keelamisest saab üldiselt aru. Vahepeal kippus hammustama, kui kohe tähelepanu ei saanud. Selle juurisime uuesti välja ja nüüd tore sõber taas.

Muus osas ei oska hetkel midagi erilist õelda.
Remondipostituse teen kunagi eraldi, kui asi valmis on. Ootan elevusega aega, mil ma saan sisustuselemente osta ja mõtteid on juba hulgi kogunenud. Ja noh seda ka, et saaks sinna kolida. Seda ootame kaasaga mõlemad, kuigi kesklinnas on mugav elada. Õnneks suurenes kodu juures Selver, mis teeb elu nüüd poole mugavamaks. Selle üle rõõmustame mõlemad.

Ja muidu on elu, nagu elu ikka. Eluga käib kaasas nii kurvemaid, kui ka rõõmsamaid hetki. On probleeme ja on ka lihtsamaid aegu. On õpetlike asju, mis panevad mõistma lihtsaid asju, millele ennist ei osanud mõelda. Noh, näiteks kasvõi seda, et iga inimene on ainulaadne nii füüsiliselt, kui ka vaimselt. Keegi ei peagi kellegi sarnane olema või mingite stereotüüpide järgi olema. Ja mina olen mina, oma mõtete ja tunnetega ning välimusega. Ma olen rahul sellega, kes ma olen ja see, mida teised arvavad, mind ei puuduta. Ja see, mida ma teistest arvan, on ka puhtalt minu probleem ja keegi pole süüdi selles, et mõnikord lihtsalt ei klapi. Tee mida tahad ja kui palju, jõuad ikka ringiga samasse kohta tagasi.

Anyway, mis ma ikka kirjutan. Näitan parem videot loomadest. Ise sai kokku miksitud. Võiks õelda, et uus pisike hobi. :)


Kõike head ikka!

Lammutamine.

Kirjutan taas siin, kuna õnnestus vahepeal ennast ära külmetada. Tõbisena on blogi kirjutamine üks tore ajaveetmise viise, mida teha igavuse peletamiseks.

Üldiselt olen viimaseid kolme päeva peamiselt sisustanud unistamise ja planeerimisega. Nimelt, kuna korteris on üks sein maha tõmmatud ja pliit ka ära lammutatud, siis tähendab see seda, et varsti läheb remondiks. Sellega on siis lugu niiviisi, et me peame välja mõtlema põhivärvid, mis terves korteris olema hakkavad. 
















Noh, kindlalt on valget värvi ja ilmselt minu pealesurumisel ka pruuni. Valikus on veel miskine hall ja bees kah, ehk veel midagi. Igatahes arutelud käivad ja ammutame inspiratsiooni piltidest ning ehituspoodidest. Plaanis on, et köök ja koridor on elutoaga otseselt seotud ning sinna tapeeti ei pane. Selles suures toas värvime lihtsalt seinad ära, seetõttu ongi värvivalik üsna olulisel kohal lisaks muudele asjadele.

Paar päeva tagasi panime paika ka plaani, kus hakkavad lambid, pistikud ja lülitid olema. See on järgmine asi, millega me tegelema hakkame. Nädalavahetusel läheb ilmselt suure osa ajast koristamisele, kuna lammutusest tekkinud prügi on laiali. 



Igatahes on see äärmiselt põnev aeg ja tore on jälgida korteri progressi. Eile sai seal viimati käidud ja silmad pärani jälle imestatud. Täiesti teine ilme oli korteril ilma seinata. Samuti oli vahva käia kaasaga ehituspoes ning vaielda parkettide ümber. Tema sihib heledamate poole, mina tumedamate poole, seega kogu vaatlemine oligi selline: "Vohh, see on jumala äge", mille vastuseks oli: "Ei, see küll ei lähe". No näis, millise me kahepeale ära suudame valida. :)

Samuti on kogu sellesse töösse arvestatud loomi ka, seega püüame võimalikult loomasõbralikku keskkonda luua. Seepärast tapeet seina ei lähegi, kuna ühed söövad selle ära ja teine lihtsalt ribastab küünte teritamisega. Lõpus vaatame kindlasti kasutatud diivanit, kuna see ka ribastatakse niikuinii ära. Ühesõnaga on koduloomad esikohal kogu planeerimises. 
Ja lilled ka. Neile mõtlen ka juba nurki ning ideid välja, kuidas neid paigutada. 

Igatahes on lilledega aega ja tegeleme kõigepealt pakilisemate asjadega - elekter, ahi ja seinad! :)

Elu läheb edasi..

Nüüd on üle kuu aja sellest, mil lahkus mu vanaema siit ilmast. Paari päeva pärast teeme väikse peo 40 päeva täitumise eest ja siis teeme korteri täiesti tühjaks.

See aeg on olnud täis erinevaid üritusi ja pidusid, mis on viinud mu mõtted eemale ning lasknud mul olla. Lisaks on mu kaasal olnud kolm nädalat puhkust, mis saab homme läbi. See oli ka väga õigel ajal, kuna mu mõtted on vahepeal nii kaootilised olnud. Nimelt tunnen ma nii üksi.. seepärast tema puhkus ja erinevad peod on olnud väga suuresti abiks. 

Kõige enam jättis mulle siiski kustutamatu emotsiooni minu sünnipäeva pidu, mis toimus pärast matuseid kolm nädalat hiljem. Vahepeal kaalusin tõsiselt selle ära jätmist, kuid mul on hea meel, et ma seda ei teinud. Nimelt oli terve pidu nii vahva ja nii mõnus, et tekitas mulle imelise tunde. Tekitas sellise tunde, et mul on nii palju häid inimesi, kes tulid ekstra minu pärast kohale ja tähistasid minu juubelit. Siis ma tundsin, et ma ei ole üksi ja ma olen õnnega koos, et mul olemas nii toredad sõbrad, toetavad õed ja nii vahvad õelapsed. Sellel õhtul olin südamest õnnelik ja särasin pärast pidu ka mitu päeva. 

Seda tundsin ka sellel nädalavahetusel laagris, kuna minu inimesed tulid ka kohale. Sain tuttavaks veel paari vahva inimesega ning veetsin suure osa ajast inimestega, kes omavad minu elus olulist kohta. Vot, seepärast ütlengi, et ma olen õnnega koos, et mul on nii-nii toredad inimesed ümber. Ainult nende tõttu on mul kergem olnud.

Ekstra vajab mainimist ka mu kaasa, kes on olnud super inimene terve see aeg. Ta on olnud mul olemas 24/7, kui ma teda olen vajanud ja teinud täpselt neid asju, mida mul vaja on olnud. Näiteks on ta keset sügavat und öösel üles ärganud ja mind lohutanud. Samuti on ta kallistanud ja hoidnud mind kaisus palju-palju ning näinud vaeva enamiku ajast sellega, et mind naerma ajada ja õnnelikuks teha. Ega tal pole ka kerge olnud ja on samuti tegelenud leinaga. Nagu ma ütlesin, siis ma olen õnnega koos.

Suure osa ajast oleme tegelenud ka loomadega. Sellest ajast peale oleme vaikselt harjutanud loomi elama ühes korteris, mis oli alguses üsna stressirikas. Deegud on territoriaalsed loomad, mille tõttu tahtsid nad kassile kallale minna ja muudkui ähvardasid teda läbi puuri. Kui kass oli nende vaateväljast kadunud, siis tegid piigad korraliku lärmi piiksumisega selleks, et teda puuri juurde tagasi kutsuda. Kassil oli neist õnneks üsna suva ja tegeles pigem kohanemisega.

Tänaseks julgeme jätta neid lausa mitmeks päevaks üksi koju, kuna nüüd on mõlematel osapooltel üksteise eksisteerimisest suva. Deegud ei tee isegi välja sellest, kui kass siin jookseb, hüppab ja kraabib. Toimetavad rahulikult oma tegemisi edasi ja on vaat, et isegi rahulikumad kui varem. Kuna kass siin pidevalt mürgeldab, siis nad ei piiksu enam üldse sellepeale, kui keegi keset vaikust otsustab korraks liigutada ennast. Varasemalt tõstsid nad aegajalt meie liikumise peale kisa, kuna ehmusid ära. :)

Samuti tegeleme hoogsasti korteriga, mis vanaemast järele jäi. Tassisime keldri tühjaks ja lammutasime osad mööblid korteris ära. Teeme platsi peaaegu puhtaks ja siis tuleb täisremont. Ideaalis loodame, et ehk septembri lõpuks saab sisse kolida, aga näis, kuidas sellega läheb.

Rohkem pole miskit, kui edasi elada vaikselt.. Mul on kodus väike loomaaed, kes sõltub minust ja imeline kaasa. Ülivahvad sõbrad ja õed, kes tunnevad minu pärast muret. Küllap saan ma õnnelikuks varsti.



Teadmatus.

Kool on läbi saanud, kõik tulemused on olnud positiivsed. Vaheaeg on kestnud juba paar nädalat ja kuigi teha on palju, siis tunnen ikkagi pisut igavust. Seetõttu, et arvutis pole teha miskit. Enne oli vaja teha koguaeg hunnikus kodutöid ja neid sai tehtud ka aegajalt seetõttu, et tegevust oleks.

Millega ma siis tegelenud olen?

Esiteks planeerin oma juubelipidu. Koht on olemas, inimesed on kutsutud ja alles on jäänud vaid toidu-joogi ja tegevuste planeerimiskava. Juubelipeo planeerimine on iseenesest põnev ka seetõttu, et sellega saame kogemuse kätte ja valmis olla järgmisteks pidudeks. Millisteks täpsemalt, see on alles selgumisel.

Teiseks tegelen ma oma aiamaaga. Vahepeal oli tükk aega väljas põud, mis oli aiamaale kahjulik. Taimed hakkasid ära kuivama ja nõudsid igapäevast kastmist, samuti kadus tiigist vesi ära vaikselt. Aga nüüd on nädalajagu vihma tulnud ja pole hullu. Seekord sai maha pandud lisaks tavapärastele asjadele ka teetaimi. Nüüd ei ole muud, kui oodata nende kasvamist.

Kolmandaks koosneb elu haiglatest ja kahe korteri vahel jooksmisest. Vanaema tervisel on tekkinud mitmeid probleeme, mistõttu pole ta kodus elanud juba paar nädalat. Paar nädalat kestnud vaheaeg on raske olnud, kuna ma ei ole ammu nii palju nutta ja muretseda saanud. Teadmatus ja ootamine on selle juures kõige hullem. See, mis edasi saab või mille jaoks valmis olla tuleb, on teadmata. On vaid tänane päev, mil minna vanaemale külla ja kuulata arstide juttu ning hinnata ise olukorda. 
Tema olukord on nii ebastabiilne, mistõttu ei ole kunagi võimalik ette teada, mis seisus ta järgmine päev on. Ka siis, kui ühel päeval tundub, et nüüd on küll kõik hästi, võib järgmine päev purustada kõik lootused.

Aga üks päev korraga, rohkem ma sinna midagi teha ei saa. Terve mu pere on mures ja saadab igapäevaselt häid soove teele. Me oleme selles raskuses leidnud ühise teineteise mõistmise ja toeks olnud.

Just seetõttu oleme tühistanud nii mõnedki plaanid, sest pole õrna aimu, mis edasi saab. Ma ei saa seda suve rohkem planeerida ja olen mõttes planeerinud ka sünnipäevapeo ärajätmist. Mu head inimesed on selles mind ümber veennud ja õelnud, et ma pean oma elu ka elama vahepeal. Eks ma püüan.

Üks päev korraga. Eks näis siis.


Kastide kukutamine.

Taaskord on palju aega möödunud viimasest postitusest. Päevad mööduvad selliselt, nagu nad on. Mõni päev on edukas ja rõõmu täis, kõik asjad õnnestuvad, enesetunne on viimasel peal ja suhted inimestega on perfektsed. Siis on neid päevi, kus kõik läheb kehvasti: kass oksendab voodisse, deeguplikad hammustavad, lööd varba ära, unustad olulised asjad ära või jääd bussist maha. Selline see elu on koos oma võludega. :)


Hetkel on semestri keskpaik, mil koduseid töid on teha hunniku. Suurema osaga sain selle nädala teisipäeval kaelast ära ja nüüd on nii hea tunne. Ei ole midagi kiireloomulist ja ei pea hommikust õhtuni õppimisega tegelema. Eks neid koolitöid ikka jagub, aga enam ei pea hullu panema. Igatahes on mul hea meel, et sellistel hetketel on nii kodus, kui ka koolis olemas inimesed, kellele saab kurta ja kes lihtsalt annavad tuge ning jõudu. See on parim motivatsioon edukaks olemisel. 


Ma olen oma kõrvale leidnud kaks inimest, kes on lühikese ajaga nii oluliseks muutunud. Kolmekesi püüame kõigega hakkama saada ja muudkui innustada üksteist. Vahel annab nii palju juurde see, kui vingud, et ei jaksa hetkel midagi teha ja sulle vastatakse: "Ei ole hullu, tee ära ja siis pärast pole vaja midagi teha." Või siis vingud, kui keeruline ja arusaamatu on mõni ülesanne ning vastuseks tuleb jälle positiivne noot, mis kaotab ülesande juures negatiivsed emotsioonid ära. Samuti on mul hea meel, et pärast raskeid töönädalaid saan ma nende seltsis vabaks lasta ja midagi põnevat teha. Sellega me premeerime ennast tubli töö eest. 

Tõsi on see, et oma praeguse elukorralduse tõttu veedan ma kodus harvem aega ja ei jaksa nii palju tegeleda koduga. Tihtilugu upub kraanikauss mustade nõude sisse või on toad sassis. Meil kaasaga pole enam üldse aega, et koduga tegeleda. Mõlematel on erinevaid projekte ja tegevusi käsil, mis võtavad suure osa ajast. Samas ei kurda, sest praegu ongi see aeg, kus me ehitame elu üles. Mis aja koosveetmisse puutub, siis me oleme muutnud laupäevad selliseks, kus me teeme kahekesi midagi põnevat. Viimasel ajal oleme sattunud loodusesse, kuna see on hea puhkus kõigest ja annab nii palju energiat.

Paar nädalat tagasi pakkus kaasa, et me võiks Emajõe äärde teed tegema minna. Ma naersin selle mõtte üle, et mis mõttes teed tegema ja nalja teeb mulle või? :) Tuli välja, et ta mõtles seda tõsiselt ja hakkasimegi Emajõele sättima. Haarasime poest rummipallid kaasa ja läksime. See oli üsna romantiline ettepanek ja tegu, seega ei jäänud mul üle, kui ohata õnnest. Ilm oli tollel hetkel mõnusalt vaikne ja hall, seega soe tee kruusiga oli ideaalne lisand.

Eelmine nädal seiklesime Elistveres. Käisime loomapargis ja seal läheduses vaatetornis. Elistveres oli kohutavalt kaunis see, kui jalutasime laudteel järve äärde. Nimelt oli mets mattunud vee alla ja kohati paistis jääd ka põhjast. Päikesevalguses oli see meeletult kaunis vaatepilt. Pildist saate vast paremini aimu. Järve ääres oli ka vaatetorn ja seal ma lihtsalt imetlesin linde, kes olid tagasi lennanud.

Loomaaias ootasime kõige rohkem deegude külastust. Ma tean, et see kõlab naljakalt, et omal on kodus deegud olemas ja minnakse loomaaeda ka neid vaatama. Ausalt, me oleme nendest nii vaimustuses, et tahame näha ka teisi loomi tegutsemas. Eks ikka selleks, et võrrelda, et kas meie omad on suuremad või väiksemad ja samuti leida äratundmisrõõmu nende tegemistes.

Meie loomad said vahepeal aastaseks. Sellel päeval käisid nad loomakliinikus korra, kuna eelnevalt käitusid nad paar nädalat veidralt. Nimelt nad piiksusid üsna tihti ja hakkasid meid kohutavalt kartma. Sellepeale tekkis meil mure, et äkki on tervisega midagi lahti. Nii igaks juhuks panime loomaarstile aja kirja ja siis tegime taksosõidu sinna ja tagasi. 
Kogemus oli tegelikult üsna kohutav, et pärast käiku ma lihtsalt olin shokis ja nutsin. Mul oli kohutavalt kahju loomade pärast, kuna nad olid nii hirmul ja piiksusid. Nad said rahustava süsti ja rohkem miskit. 
Tagantjärele oli vist ikkagi tark otsus minna arstile, kuna pärast süsti on nad endised olnud. Ma nüüd ei teagi, kas see jäi püsima süsti tõttu või sellepärast, et tegime kodus ka ümberkorraldusi. 
Nimelt ostsime loomadele ühe jooksuratta juurde ja lõpetasime käsitolmuimeja kasutamise. Samuti märkasime, et välisukse lukustamine ehmatab neid, seega üritame vaiksemalt ukse kinni panna.

Üldiselt tundub, et neil läheb hästi. Välja ikka saavad, hoolimata kiirest eluviisist ja üritame ikka neid koguaeg poputada. Üks neist on natukene näksima hakanud, kuna talle ei sobi see, et me ilma välja laskmata poputame ja süles tassime. Siis üritab näppe eest ära tirida ja ähvardada, et kui kohe välja ei lase, siis ta hammustab. Otseselt hammustanud siiski ei ole, ainult näksanud õrnalt. :)

Polli tegi ka üllatava sammu paar päeva tagasi. Nimelt lasin loomad omale pluusi sisse jooksma nii kauaks, kuni neil natukene korda loon puuris. Polli leidis, et pluusi sees on tegelikult täitsa tore magada ja sinna ta jäigi. Mulle see idee jällegi ei sobinud, kuna pidin kooli minema hakkama ning aega nappis. Natukene istusin ja ootasin, millal ta ise sellepeale tuleb, et võiks puuri tagasi minna. Ei tahtnudki, kuniks lõpuks kupatasin ta ise õrnalt sealt välja. See oli esimene kord, mil ta usaldas mind nii palju, et võiks magada mu pluusi sees. See oli tõesti väga väga ootamatu.

Hea küll, seekord aitab!
Pakaah!



Puhkus.

Esimene semester on minu jaoks läbi. Osad hinded on veel teadmata, kuid sellega vist tegeletakse viimasel hetkel. Siiani on see olnud positiivne ja ma olen tulemustega rahul. Loodetavasti tuleb järgmine semester ka sama positiivne. 
Uus semester algab meil veebruari esimesel nädalal reedel ja siis saame mõned  päevad jälle puhata. Tunniplaan on täitsa kena, kuna see kulgeb nii, et ühel nädalal on väga palju loenguid, teisel nädalal on vähe ja nii vaheldumisi. Kõik esmaspäevad on vabad ja osad reeded ka. Kõige hullem päev saab aegajalt olema kolmapäev, kuna loengud algavad kell 10 hommikul ja lõppevad õhtul kell 20. Vahepeal on küll kaks tundi pausi, kuid see aeg kulub ilmselt söömiseks ja pisut puhkamiseks/igavlemiseks. Üldiselt ei nurise, võinuks hullem olla ja pigem kardan seda, et kodutöösid hakkab jälle palju tulema.

Jaanuarikuu on siiani väga sisukalt möödunud. Selle aja peale olen väljas väga palju söömas käinud ja kinnogi kahel korral jõudnud. Ma ei jõua tavaliselt üldse kinno, aga seekord läks siis nii. Samuti sai üle kaeda kaasa firmapeo ja seal trallida ringi. Õhtul kell 16.00 väljus buss Tallinna poole ja pidu oli juba Tartust väljudes hoos. Koju saime kell 5 hommikul. :)
Sellega seoses on kaasa mind jaanuarikuul positiivselt üllatanud oma karjääriga. Ta sai firmapeol aasta tegija auhinna, mis tõi minu näole küll suure imestuse. Ma tean küll, et ta on tubli, aga et kohe nii tubli lausa, vauu. Samuti on ta hoidnud mind kursis sellega, et mida ta edasi soovib teha ja mis tulema hakkab. Ma ei tea, mina olen elevil nägemaks seda, mida ta suudab korda saata. Teades, et see on olnud ta pikaajaline unistus, siis seda enam õhinas olen. Ma loodan, et ta saavutab kõik, mida ta tahab. :)

Nädal aega olen ma haige olnud, külmetasin ennast ära. Külmetuspisiku sai kaasale ka edasi antud ja ta tekitas endale pika nädalavahetuse, mil lihtsalt puhkasime ja lebotasime koos. Kolisime elutuppa elama ja pagendasime loomad magamistuppa, et nad meilt pisikud külge ei saaks. Pärast loomade pagendamist võisime rahulikult olla ja oma ingveri-sidruni-mee teed sisse kuhjata mitu päeva. Tagantjärele kulus meile hädasti selline leboaeg ära, mil tervis sunnib puhkama. Tavaliselt vabadel päevadel me ikka teeme midagi asjalikku või lähme kuskile. Seekord läks aga niimoodi ja see oli hästi armas aeg, mil sai hästi palju ja südamest räägitud maailmaasjadest ning hoolitseda üksteise eest. 

Loomadel on ka kõik korras. Täna said üle pika aja välja ja puuri lõin ka neil läikima. Olgugi, et ma sätin neil puuris kõik korda, siis neile ei meeldi minu sisustamine. Neil on omad reeglid, kus asjad olema peavad. Õigemini Pollil on. Tema on see, kes hakkab puuri kohe ümber kujundama, et see näeks samasugune välja, nagu ennem. Tassib suuga graanulid hunnikusse ära, veab oksad valedelt riiulitelt ära ja pappkarp peab vedelema puuri põhjas. Ma ei ole Polliga nõus graanulite asukoha suhtes, seega topin vägisi neid ikka sinna, kus talle ei meeldi. Pappkarp võiks ka riiulil olla, aga ma ei jaksa enam seda üles tõsta, seega nende võit. Oksi topin igale poole, seega pole õrna aimugi, milline on vale riiul ja milline mitte. Osasid nende reegleid üritan ikka jälgida ja maiuseid kõik kokku korjata ning samadesse kohtadesse tagasi panna. Selle üle olid nad täna ekstra rõõmsad. 

Muust eluolust rääkides, siis ma planeerin siin juba vaikselt oma juubelipidu. Saatsin majutuskohta kirjagi, et kas maja on minu tahetud kuupäevadel vaba veel. Mõtlesin, et kuna pidu on niikuinii suvel, siis teeks miskise mõnusa olemise sauna, ujumisega ning hea söögiga. Laua taga keegi istuma ei pea, vaid saabki olema selline vaba õhkkond. Mängud ja muud tegevused mõtlen ka välja, et veedetud aeg mööduks kõigil meeldivalt. 
Kursusekaaslastega planeerime ka igasuguseid reise ja tegevusi, et ma ei teagi täpselt, mida ma nendega ära teen. Seda ma tean, et veebruari esimesel nädalal lähme tuubitama, kui lumi alles on. Tahaks neid veel uisutama ka viia laululavale. 
Veebruari lõpus lähme kaasaga kruiisitama ja seda esimest korda elus. Saime endale hea hinnaga Deluxi kajutid ja muud ei olegi, kui oodata perereisi. Samuti planeerime sõbrapäeva tähistada samas kohas, kus eelmine aastagi ning muuta selle meie traditsiooniks. Wii, mulle meeldivad traditsioonid ja seda üritust olen ma aasta aega oodanud. :)

Ühesõnaga pikk jutt kõigest, mis

päevakohane on. Aitab küll.
Pakaaah!

Aasta on 2016.


Nüüd olemegi omadega uues aastas. Uus aasta sai vastu võetud sõprade, ilutulestiku ja ohtra toiduga. Küülikupraadi ja toorjuustukooki sai, mida jagub veel mitmeks päevaks. Seekord tähistasime meie juures ja selleks puhuks nägin ma korralikku vaeva, et külalisi kostitada hea ja paremaga. Ainuke asi, mis nihu läks õhtu jooksul, oli see, et ma sain kellegi shampusekorgiga vastu nina. Nüüd, päev hiljem, on nina korralikult marraskil, kuid kondid on terved ja silm pole ka sinine tänu miinuskraadidele.





Eelmises aastas oli ühtelugu nii häid asju, kui ka halbu. Tuues välja halva, siis aastasse mahtus kaks matust. Seda on liiga palju ja ei tohiks üldse olla. Paratamatult on see loomulik osa elust, kuid oskab alati shokeerida. Ma loodan, et kadunukesi ümbritseb paradiis ja rahu. 

Häid asju oli ka küllaga. Ülikooli minek on kindlasti üks parimaid otsuseid, mille ma vastu võtsin. Ma olen saanud sealt ülivahvaid sõpru ja nendega veedetud ajad on olnud meeldejäädavad. Mulle meeldib see, et me kõik toetume üksteisele ja moodustame meeskonna, kes koos õpivad ja on olemas erinevate probleemide puhul. Selline meeskonnatöö annab väga palju head tunnet ja motivatsiooni juurde. Samuti olen ma ennast mitmel rindel proovile pannud ja ületanud erinevaid hirme. Ma arenesin eelmisel aastal väga palju suhtlemise ja õppimise poole pealt. 

Üks parimaid asju eelmises aastas olid loomad. Deeguplikad leidsid kahekesi tee meie juurde, et muuta meie elu armsamaks, ägedamaks ja õnnelikumaks. Nad on meile nii palju rõõmu valmistanud, et kohe ei tea ära, mida selle õnnega teha. Mu kaasa on ka nendega nii rahul ja ütleb, et see on parim otsus. Samuti kiidab ta tihti nende ainulaadsust ja arvab endiselt, et ükski teine loom ei ole nii äge, kui nemad. Need plikad saavad märtsis juba aastaseks ja meil on olnud au jälgida nende kasvamist. 


Viimasena tooks eraldi välja ka selle, et mu kallis kaasa sai autoload ja me hakkasime poole kohaga autoinimesteks. Õeldakse, et kui sul on load käes ja auto, siis on suurimaks vabaduseks liikuda sinna, kuhu parasjagu hing soovib, kellaajast hoolimata. Tänu autole jõuame tuttavatele tihedamini külla ja matkarajad on meie poolt ära tallutud.


Positiivseid asju oli aastas veelgi, kuid olulisemad sündmused sai välja toodud. Uude aastasse mahuvad ka toredad sündmused ja plaanid, mida toon punktide haaval välja. Need ei ole minu jaoks lubadused, vaid pigem ühed toredad eesmärgid, kuhu poole pürgida või mida teha enda õnne eesmärgil.

1.  Me planeerime mitmeid reise sellesse aastasse, kuid esialgu tundub, et kaks neist õnnestuvad. Ühe reisiga planeerime seltskonnaga külastada korraga neli riiki. 
2. Ma hakkan vabatahtlikuks. See võtab kindlasti oma osa ajast, kuid see annab võimaluse õppida uusi asju juurde ja teha lihtsalt midagi tasuta. Seegi tekitab mulle põnevust, sest ma tean täpselt kuhu ma lähen ja mida tegema.
3. Kolmandaks plaanin uuesti line-tantsuga tegelema hakata ja tõsisemalt. See on olnud mu kireks mõned aastad, kuid halloweeni ajal käisin üle pika aja oma grupiga tantsimas ja see tekitas ikka meeletult hea tunde. Lihtne ja lõbus, kuid pakub nii palju naudingut.
4. Koos kalli kaasaga tegeleme sel aastal kindlasti aktiivselt kodu otsimisega. See protsess võtab ikka omajagu aega ja energiat, kuid me oleme optimistlikud. See on minu jaoks ka väga põnev, kuna saame kahekesi koos käia erinevaid kinnisvarasid vaatamas ja mõelda ühise tuleviku peale. 
5. Ei saa mainimata jätta ka selle, et ma annan endast koolis parima ja püüan positiivseid tulemusi saada koguaeg. 


Õppetunde eelmisest aastatest ei oska otseselt välja tuua. Ma püüan olla lihtsalt muretu, toetav ja õnnelik neiu. Uskuda sinisilmselt, et kõik inimesed on ilusad ja head.

Head uut aastat!