Yassou Maria.

Heiippa! 

Minu elus on nii palju asju toimunud, nagu ikka. Need kõik on olnud sellised pisikesed asjad, mis teevad kokku ühe suure terviku. Aga, mis ma siis kõik teinud olen? :)

Minu praeguseks prioriteediks on tantsimine. Taaskord on tulemas üks suuremat sorti esinemine, mis ei ole just kuskil paarikümnele inimesele, vaid hoopis korralikumale rahvamassile. Sellele mõeldes lähevad mu jalad nõrgaks. Sellega seoses on veel ees ootamas tantsulaagrite maratonid ka, mida ma lausa põnevusega ootan. Esimene laager on muidugi tantsimist täis ja niisamuti ka teine, aga teine on rohkem meelelahutuslikum. Teisel toimub pisikene sünnipäeva pidu, mis on mulle ka pühendatud. Üllatuseks avastasin ma samuti, et mulle meeldib tantsida paaristantsu rohkem, kui üksinda kindla kava järgi. Hoopis teine teema - partneriga tekib mingi side ja siis koos üritate üksteist õpetada ning sammudele pihta saada. Hetkel on mu lemmikuks valss - just just! :)


Ma olen käinud juba mõnda aega jooksmas ka. Avastasin eelmine nädal ,et metsas on palju-palju parem joosta. Sügisel tahan maratonile ka ilmselt minna. Praegu kulgen aeglaselt, et saada hingamine selgeks ja tempo, kuid minu saavutus on umbes tunni ajaga 6 kilomeetrit. Wiiii! Minu kevad on olnud tõesti sportlik - jooksmine ja tantsimine. Muide, millegipärast võtab valss kõige rohkem läbi.

Vahepeal sattusin ajalehte ka. See tuli nii äkitselt ja võistluse peale, mille suhtes mul elevust ei olnud. Tahtsingi lihtsalt teada, et kuidas see võistlus välja näeb ja palju mina aru saan, aga muu mind väga ei huvitanud - ehk siis olin üsna ükskõikne. Hiljem kommenteerisin ühele inimesele: "Pealtnäha nii tavaline asi, kuid meedia jaoks on see uudne ja huvitav - teissugune." Ja nii oligi!
 Intervjuu küsimustele vastasin emailis terve kojusõidu aja Tallinnast Tartu - konkreetselt 2,5 tundi. Kohtumine kestis maksimaalselt pool tundi, mille käigus tegime fotosid ja siis jutustasin natukene ajakirjanikuga. See kohtumine oli konkreetselt sellepärast, et ta tahtis teada, et mis tunne on, kui mina ta huuli jälgin. Ja nii ilmuski artikkel ka ülejärgmisel päeval. Anoh, lubati, et meediakära tuleb veel, aga teistel teemadel. Minu suhtumine on sellesse, kui tavalisse asjasse, sest ma olen kõige hullema läbi elanud - otse-eetris olnud. See kogemus on siiani hullem olnud, seega intervjuud ja muud asjad on käkitegu.

Ainuke asi, mille üle kurta, on ilmad. Need võiksid olla stabiilsed ja normaalsed. Hullumeelselt kõigub koguaeg. 
Toimetan aiamaal ka juba. Igast taimed on juba üleval ja eile rohisin kõik vaod puhtaks. See aasta on köögiviljade kasvatamine täies hoos - s.h. kasvatan melonit ja arbuusi ka. Muide, need on ka ülesse tulnud ja kasvavad hoolega. Samuti kõrvetasin oma selja ära rohimise ajal, olgugi, et ma ei saanud aru, et ma nii palju päikest sain. Pool ajast oli päike pilvede taga, aga nii ta läks. Ma pole ammu-ammu selja ära kõrvetanud punaseks, seega minu jaoks on see suur uudis. :)



Oeh, ma olen vist palju juba kirjutanud. Praeguseks siis kõik! 
Tsauhkipakaaa!