Teadmatus.

Kool on läbi saanud, kõik tulemused on olnud positiivsed. Vaheaeg on kestnud juba paar nädalat ja kuigi teha on palju, siis tunnen ikkagi pisut igavust. Seetõttu, et arvutis pole teha miskit. Enne oli vaja teha koguaeg hunnikus kodutöid ja neid sai tehtud ka aegajalt seetõttu, et tegevust oleks.

Millega ma siis tegelenud olen?

Esiteks planeerin oma juubelipidu. Koht on olemas, inimesed on kutsutud ja alles on jäänud vaid toidu-joogi ja tegevuste planeerimiskava. Juubelipeo planeerimine on iseenesest põnev ka seetõttu, et sellega saame kogemuse kätte ja valmis olla järgmisteks pidudeks. Millisteks täpsemalt, see on alles selgumisel.

Teiseks tegelen ma oma aiamaaga. Vahepeal oli tükk aega väljas põud, mis oli aiamaale kahjulik. Taimed hakkasid ära kuivama ja nõudsid igapäevast kastmist, samuti kadus tiigist vesi ära vaikselt. Aga nüüd on nädalajagu vihma tulnud ja pole hullu. Seekord sai maha pandud lisaks tavapärastele asjadele ka teetaimi. Nüüd ei ole muud, kui oodata nende kasvamist.

Kolmandaks koosneb elu haiglatest ja kahe korteri vahel jooksmisest. Vanaema tervisel on tekkinud mitmeid probleeme, mistõttu pole ta kodus elanud juba paar nädalat. Paar nädalat kestnud vaheaeg on raske olnud, kuna ma ei ole ammu nii palju nutta ja muretseda saanud. Teadmatus ja ootamine on selle juures kõige hullem. See, mis edasi saab või mille jaoks valmis olla tuleb, on teadmata. On vaid tänane päev, mil minna vanaemale külla ja kuulata arstide juttu ning hinnata ise olukorda. 
Tema olukord on nii ebastabiilne, mistõttu ei ole kunagi võimalik ette teada, mis seisus ta järgmine päev on. Ka siis, kui ühel päeval tundub, et nüüd on küll kõik hästi, võib järgmine päev purustada kõik lootused.

Aga üks päev korraga, rohkem ma sinna midagi teha ei saa. Terve mu pere on mures ja saadab igapäevaselt häid soove teele. Me oleme selles raskuses leidnud ühise teineteise mõistmise ja toeks olnud.

Just seetõttu oleme tühistanud nii mõnedki plaanid, sest pole õrna aimu, mis edasi saab. Ma ei saa seda suve rohkem planeerida ja olen mõttes planeerinud ka sünnipäevapeo ärajätmist. Mu head inimesed on selles mind ümber veennud ja õelnud, et ma pean oma elu ka elama vahepeal. Eks ma püüan.

Üks päev korraga. Eks näis siis.