Maalaps lasti maale lahti.







Jah, just nii on. 






Tulin mina töölt koju väsinuna ja siis hakkas härra rääkima, et on mõelnud ikkagi miskise kinnistu ostu peale. Soov on olemas ja tahtis arutada, et milline see võiks olla. Tol hetkel ei osanud ma suurt miskit õelda, vaid kurta väsimuse üle. :) 
Leppisime kokku, et järgmisel päeval paneme tingimused paika ning hakkame vaatama. Tingimused said paika ja mõni päev rohkem, kui nädala pärast oli meil oma maakodu olemas. Täiesti ametlikult. 

See sai teoks seepärast, et kinnisvara portaalidest ei leidnud me tegelikult midagi meelepärast ja panime kuulutuse üles, et sooviksime osta sellistele ja sellistele tingimustele vastavat platsi. Endine omanik kirjutaski kuulutuse tõttu meile meili peale, et neil oleks pakkuda meile sobivate tingimustega kinnistu. Pakutav kinnistu ületas tegelikult meie tingimusi mitmes mõttes - oli lähemal, oli odavam ja suurem. 

Läksime samal päeval vaatama ja lihtsalt armusime ära. Tundsime juba esimesel päeval üsna koduselt, et see ongi see. Samal hetkel saime aru ka, et tööd on ka palju, aga seda me ei kartnud. Arutasime ülejäänud päeva selle kohta, sest me oleme üsna kehvad otsustajad ja muutustega kohanejad. Õhtul ütles härra siis enesekindlalt, et ostame ära. 

Järgmisel päeval saime veel omanikega kokku ning käisime kogu platsi läbi ja uurisime nende visiooni. See hea tunne järjest süvenes. Üsna pea tegime hinnapakkumise, mis sobis neile hästi. Nelja päeva pärast kirjutati notaris alla ja olemas.

Üsna kiire protsess oli tegelikult. Mõttest kuni allakirjutamiseni läks umbes 9 päeva. 

Härra on peagi kaks nädalat kinnistu omanik olnud ja oleme juba praegu tegelikult päris palju tööd ära teinud.

Kinnistu näol on tegemist vana talukohaga, millest on järele jäänud maakivist varemed. Need olid tegelikult aasta tagasi suuremad, aga eelmine omanik lammutas nad madalamaks. Me saame ise ka seda kõike kärpida ja parandada ning sellest vundamendi luua. Tulevikus saab sinna umbes 125 ruutmeetrise maja peale panna. :)

Ülejäänud kinnistu koosneb suures osas metsast, mis on tegelikult vana ja metsistunud taluaed. Igatahes kärpimist on korralikult, et päike paistaks marjapõõsastele ja õunapuudele peale. Lisaks on seal palju muud võsa, mida tuleb ka maha võtta.

Lisaks on seal väga palju karuputka, mille hävitamisega peame ka paar aastat tööd tegema. Alguses omade jõududega, hiljem tullakse ametite poolt ka meile appi. See iseenesest ka meid ära ei ehmatanud. Eile võtsime peaaegu kõik maha ja mina veel labidaga hakkisin omakorda juured mullas pooleks. Sellest peaks ka hästi abi olema.

Plats ise on üsna privaatne, aga samas kõik vajalik on käe-jala kaugusel. Jalgsi on võimalik poodi minna, bussijaama ja rongijaama. Ümberringi on tegelikult põllud ja siis on meie 1,1 hektariga plats, mis koosneb suures osas puudest. Ütleks, et ideaalne selline. :)

Päikseloojangud on igatahes põldude peal üliilusad, kuna kogu punane-roosa kuma on meie platsile hästi näha. Lisaks on platsil väga elegantsed ja suured tammed. Kraavid veega, kus elavad aegajalt pardid. Hästi palju konnasid, mõned hiired, tiirutavad toonekured, kukkuv kägu..ja tulistamishäält tegevad linnud :).

Peale tööpäeva haarame söögid-joogid kaasa ning põrutame maale. Me teekond maale koosneb ise juba imeilusatest vooremägedest. Kohale jõudes sööme ning siis asume tööd tegema. Viimased päevad oleme teinud tööd kuni päikseloojanguni ja siis koju kobinud. Igakord on tunne, et ei taha linna tagasi minna, kuna maal on hea. Koju jõuame enamasti 10-11 vahel ning saame natukene vedeleda ning kohe tudule minna.

Mis me siis plaanime sellest esialgu teha? Suvila, kus mõnusalt aega veeta ja grillida ning vahetevahel lühiajaliselt elada.


Igatahes suutsime endale kohustusi juurde hankida ja rõõmsad olla selle üle. :)

Tee seda, mida armastad ja unistused täituvad.

Heihei

Viimases postituses kirjutasin õhinaga, et selleks aastaks on suuri plaane ja eesmärke. Teate mis? Osad eesmärgid on täitunud ja ma olen saanud need maha tõmmata.

Kõige suurem eesmärk oligi sellel aastal tööle saamine. Ma olen nüüdseks kohe kuu aega tööinimene olnud ja see, mis ma teen, ei ole minu jaoks üldse töö nägugi. Täitsa uskumatu, aga olen leidnud midagi sellist, mida ma nimetan enda jaoks pigem elu seikluseks ja hästi põnev on kogu seda süsteemi tundma õppida.
Alles sügisel seletasin siin kodus kaasale, et ma tahaks sellist tööd, kus pooleldi peaks arvuti taga toimetama ja pooleldi ringi käima või korraldama midagi. Lisaks pidasin täitsa suurt plaani minna edasi õppima ürituste korraldamist. Ja teate mis? Räägi ja unista ning need täituvad.

Ma olen seda elu elanud kuu aega ja ma ei suuda siiani uskuda, et see on nüüd minu elu osa. Kuidagi nii võõras, liiga hea, uskumatu.. Sellel ajal käisin tegelikult praktikal ka. Praktikakohaks oli ka üks kõrgem asutus, kus ma sain taaskord tuttavaks inimestega, kes ühiskonda palju panustavad. Olla selles osa ning saada tuttavaks väga ägedate inimestega...no ma ei tea. Mõtlesin igapäev praktikal või tööl käies, et kas see on unenägu ja kas ma peaksin näpistama ennast. Ärkasin igapäevaselt üles 5-7 vahel ning läksin magama hilisõhtul ning siis ka tundsin, et päevas on liiga vähe tunde selleks, et seigelda.

Tee seda, mida armastad ja sa näed, et unistused täituvad. Ausõna!

Ja muide, varsti on kooli lõpetamine. Võtan vaikselt kokku ainetega, aga veider tunne on. Ma otseselt ei ootagi lõpetamist, kuna nii tore aeg oli tegelikult. Seepärast pole ka kusagil juuksurisse aega kinni pannud, ei ole otsinud lõpukleiti. Samuti pole vaadanud veel ruume, kuhu kõik lähedasi ja igast vahvad sõpru paigutada ning nendega tähistada.

Ja nii see mu elu kulgeb - uskumatult võõrana ja ägedana, aga megakiirelt. :)




2017. aasta

Ongi käes aasta viimane päev. See on senini väga tegusalt. Võtsin korraks hetke, et panna siia kirja terve aasta emotsioonid. 

Kokkuvõttes oli tegu hea aastaga. Täitsin kõik eesmärgid, mis ma soovisin ja seiklusi oli ka samuti palju.

Olulisemad saavutused või märksõnad sellel aastal olid minu jaoks: 

  • Juhiload - 3 kuud autokooli ja karjuvaid õpetajaid ning igavesti rahul selle üle, et kõik selja taga. :)
  • Uus auto - oojaaa, vana hakkas otsad andma. Uus kullakene on poole mugavam igatepidi.
  • Töökogemus - peaaegu pool aastat olin seotud avaliku sektori ametikohaga, mis õpetas päris palju. Lisaks sain targemaks, mida edasi teha. 
  • 23 km maraton - vot, selleks pole sõnu vaja. Järgmine aasta uuesti.
  • Kool on peaaegu otsas - just nii, jaanuariga on peaaegu ühel pool. Kevad on suhteliselt vaba ja hõlmab ilmselt ainult tööl käimist. 
  • Kolimine oma koju - kuna see toimus kohe aasta alguses, siis emotsioonid on natukene ununenud. Igaljuhul oleme mõlemad äärmiselt rahul, kuigi vahepeal pidime võitlema korralikult niiskusega. Oma kodu on ikka oma kodu.
  • Ratas - see liiklusvahend oli enamiku aastast üks põhilisem liikumisvahend.
  • Tripid - sellel suvel tegime esimest korda pikema tripi kahekesi ning käisime mööda piiri äärt kogu Setomaa läbi. Lisaks käisin mina ka Lottemaal ära. :)
  • Aastasse mahtus ka ühe paari pulm, mis oli imeilus ja äärmiselt südamlik.

Vast piisab sellest põhilisest nimekirjast. Halbadest asjadest meenub ainult see, et sellel aastal oleme päris palju muretsenud loomade tervise pärast. Seetõttu oleme tegelikult kokkuvõtvalt hea summa loomakliinikusse jätnud ja uuel aastal jätame ilmselt rohkemgi.. probleemid on alles algamas. :(

Aga tervisemuredest hoolimata oleme positiivsed ja loodame kõike paremat. Küllap saab kõik korda lõpuks.

Uue aasta kõige oodatum asi on ilmselt lõpetamine. Lisaks veel nii mõndagi muud, mida ma siia kirja ei pane. :) Igal juhul tõotab tulla üks elu parim aasta, vähemalt seni tundub. :)

Hea küll, külalised peagi saabuvad. Liha vaja üle kaeda ja ennast peab ka lille lööma. Head vana-aasta lõppu!



2017 suvi

Terve suvi on kiirelt mööda läinud. Alguses möödus see peamiselt oodates ilusaid ilmasid, aga nüüd on vihmased ja jäised ilmad kohale jõudnud. Sooja ja päikselist suve oli kahjuks meie jaoks liiga vähe. Meil natukene õnnestus neid nautida, aga suure osa möödusid ilusad päevad tööd tehes või õppides.

Aga õeldakse, et see on täiskasvanu elu ning paratamatus. Jah, nii see on.

Üldiselt läks suvi tõesti kiirelt. Mina sisustasin terve suve erinevate plaanide ja tegevustega täis, et ei olnud aega kodus ka logeleda, rääkimata siis kodus koristamisest. :)

Osa neist saab septembri lõpuks otsa ja osa neist on ellu viidud. Lisaks oleme kaasaga tublid olnud ja võtnud suvest viimast. Jõudsime palju matkata, ringi trippida, külas käia ja erinevaid üritusi väisata. Ühesõnaga oli kõike, mida ühes suves olema peab.

Ujumas käisime ka rohkem, kui eelmine aasta. Paar korda neist ujusime ilmade tõttu jäises vees ka. :)

Külmade ilmade tulekuga on tekkinud külmkapile nimekiri, mida me tahaksime ära teha oktoobri alguseks. Näiteks on nende hulgas puukuuri korrastamine ja remontimine. Lisaks muud nipet-näpet, et saaks soojalt mõnusalt ja soojalt talve nautida. Me tegelikult ei ole veel talveks valmis ja sooviks veel päikest, kuid mis seal ikka. Vähemalt saab koduse elu muuta ülimegamõnusakssoojaksarmsaks.

Minul hakkab kooliaja kõige hullem semester pihta.. ja pärast seda võib lõpetamisele mõtlema hakata. Igatahes pöidlad pihku ja teeme selle edukalt ära. Enam pole palju jäänud ja mu pea on täis tulevikuplaane.

Sihid on peaaegu paika pandud ja uued väljakutsed on ootel. Ma olen mõttes osaliselt järgmise aasta suve ja üldiselt terve aasta ka ära plaaninud, kuna tean täpselt, kuidas edasi minna. 

Kallil kaasal on sama seis. Ta on aastaid oma õppimisega vaeva näinud ja nüüd hakkab tal tõsine töö pihta. Ma olen nii uhke tema üle. Tubli härra on mul. Nii äge on näha õnnelikku meest, kes on rahul oma eluga. :)

Ja nii me elame. Rahul ja rõõmsad ning ajapuudus näpistab koguaeg. :) 

Hea küll, pakaah.

Iga uus päev on väljakutse.

Heihei! 

Ma olen siin mõnda aega kadunud olnud, aga eks blogi ei ole minu jaoks enam sama asi, nagu varasematel aastatel. Enam ei taha oma elust killukesi lisada kuskile, aga samas tahaks kunagi lugeda neid ridu ja meenutada. Aga noh, suures osas täidab seda funktsiooni minu jaoks instagram, kuhu ma saan videosid ja pilte lisada igapäev tegevustest, mis mulle mingit laadi emotsioone tekitab.

Minu elu on muutunud väljakutsete rohkeks, kuna võtan koguaeg midagi uut ette või pakub elu omaette raskusi, et ma nendega toime tuleks. Suures osas on õnneks siiski positiivseid väljakutseid.

No näiteks olen praktikal ja asendan päris palju juhendajat. Seetõttu olen sunnitud vastama telefonitele ja võtma inimesi vastu ning teenindama neid. Alguses tundus see mõte hirmus, et kuidas ma hakkama saan tähtsate inimestega, nii et kogu teenindus jätaks endast hea mulje. 

Eks inimene õpib terve elu ja kuigi, iga inimene pakub eraldiseisvat väljakutset mulle, siis õnneks on siiani kõik hästi läinud ja mina muudkui kohanen.

Hetk tagasi võtsin vastu otsuse, et osalen Tartu jooksumaratonil ning läbin 23. kilomeetrilise kepikõnni. Ei, ma ei tegele selle alaga, aga mulle lihtsalt pakuti seda võimalust, kuna inimene, kes pidi minema sinna, ei saa osaleda.

Väljakutsed :).

Muus osas on meil endiselt õdus kodune elukene koos loomadega. See on fantastiline tunne, kui nad vaatavad sulle otsa nii, et nägu peegeldab tänulikkust ja rõõmu. Kass on meil kolepalju jutustama hakkanud, vahepeal võib lausa terve päeva meiega rääkida. :)

Koju tulen, siis ma uurin kassilt, et kuidas tal päev läks ja kas pahandusi ka korda saatis. Nagu ikka, vastab ta eitavalt ja jutustab päevastest seiklustest. Ma arvan, et ta on selle komme võtnud piigadelt, kuna nemad ka vahel jutustavad meiega, aga teisel eesmärgil. Nemad jutustavad siis, kui nad on ehmunud või ärritunud, et me magada ei lase neil. Sellisel juhul lohutame meie vastu häälega, kuniks nad rahule jäävad. :)

Aga üldiselt on nad fantastiliselt tublid meil. Kodu on nende tõttu parim koht siin ilma peal. 

Lisaks ostsime omale rattad, millega üritame sõita võimalikult palju. Ilmade tõttu alati seda teha ei saa. Igatahes, mul on hästi nunnu ratas ja ma nii uhke sellepeal. Pole ma kunagi omanud isiklikku ratast ja veel vähem nii ilusat.

Vahepeal sõitsime nende metsa. Mina korjasin värsket naati loomadele ja kaasa tegi pilti. Lõpuks tassisime pajuoksi ka koju, mis tegelikult oli halb mõte. Õitsevad pajuoksad määrivad üsna palju ja kassile meeldisid need sedavõrd, et ta suutis kohe esimeste minutite jooksul vaasi mööda tuba laiali ajada. :)

Heaküll, saabun oma kevadiste toimetuste juurde tagasi. 
Kõike hääd ikka!


Mu kõige kallim.

Heii kallis! 

Kirjutan selle blogipostituse Sulle! Tahtsin Sulle kirjutada teisel moel seda, kui oluline Sa mulle oled ja kui võrratu inimesega tegemist on. Ma tean, et mõnikord on raske näha iseennast heas valguses, eriti kõledal talvepäeval. Sellisel ajal tundub maailm mustvalge.

Tahan Sind tänada kõige eest, mis Sa mu heaks teinud oled. Tahan tänada Sind selle eest, Sa mind välja kannatanud oled ning jäänud mu kõrvale. Ma olen üks õnnelik neiu, kes on saanud Sinu armastuse osaliseks. Sa täidad mu päevi naeru, nalja ja õnnega. Sa oled suurepärane partner nii mulle, kui ka loomadele. Nad hindavad seda ka äärmiselt palju, et Sa nendega nii palju tegeled ja suhtled. 

Meil on nüüd oma kodu ja oma pisikene perekond. Igapäev ootan õhtut, et olla meie pere keskel ja lihtsalt tunda turvaliselt ja armastatuna. Aitäh, et sa oled selle nimel vaeva näinud, palju tööd teinud ning andnud hindamatu panuse, et see võimalik oleks. Sinu tõttu on meil ülimalt õdus kodukene.

Aitäh, et Sa oled äärmiselt mõistev ja kaastundlik inimene. Sinu headus ja lahkus on imetlusväärne. Samuti imetlen ma Su töökust. Sa oled väga kohusetundlik inimene ja seetõttu veedad Sa mõnikord tunnikese kauem tööl, et töö tehtud saaks. Parematel päevadel tuled Sa kiiremini koju, et olla meie juures ja veeta meiega koos aega.

Mulle meeldib, et ma saan Sind rõõmustada lihtsate asjadega ja sa hindad neid kõrgelt. Seda, et kui Sa koju tuled, on enamasti alati soe söök valmis ja toad korras. Sa püüad alati märgata seda, mida ma teinud olen ning annad sellest mulle ka teada. 

Samuti armastan ma meie uusi tegevusi: vaadata koos erinevaid selgeltnägijate saateid ja "Minu köök on parim" ning elada sellele kaasa kogu südamest. See on äärmiselt vahva, kui Sa rõõmustad selle üle, et langes välja keegi, kes võitu väärt polnud või torised selle üle, et rahvas segab selgeltnägijate tööd. :)

Tead, mis on kõige imelisem? See, et ma saan jääda Sinu seltskonnas iseendaks. See, et Sa näed mu kõiksugu totrusi ja lollusi ning lähed nendega kaasa, hakates ise ka totraks. Ja nii me kahekesi kodus oleme naljakalt totrad ja lollakad. :)

Aitäh, et Sa kannatad välja kõiki mu emotsioone, mis on tingitud erinevatest eluraskustest. Samuti aitäh, et Sa minusse alati usud. See on minu jaoks väga - väga oluline, kuigi ma seda alati välja ei näita. 

Aitäh, et Sa oled selline, nagu sa oled. Võrratu koos oma heade ja veadega ning parim kaaslane maailmas. Aitäh, et Sa kingid meile võrratu elu. Sinuga on meil kõik unistused täitunud ning maailm on kaunis paik. Aitäh! 

Ma armastan Sind tohutult!

Oma kodu

Varsti saab kaks nädalat täis, kui me uues kodus oleme elanud. Umbes sellest ajast pole stressist jälgegi. Juhheii. 

Kuidas meil siis läinud on? 

Hästi. Hästi juba esimesest päevast peale. Kass esimesel päeval eelistas rohkem tagatoas olla, kuna elutoas käis pidev kolistamine. Õhtul juba vedeles keset elutuba ja nõudis mängimist. Temal polnud eriti mingit kohanemist. Aegajalt käis ja nuusutas nii igaks juhuks mõne koha üle paar korda, aga muidu tundis ära oma kodu. Ta on selles korteris terve elu elanud ja seega on naabri koera haukumine ja aknavaade tuttavad. Sellest sain ma hästi aru seetõttu, et ta hakkas meie voodis magama. Olgu mainitud, et üürikorteris ei maganud ta kunagi voodis. 

Deegud. Esimese hooga olid uues puuris arglikud ja ei julgenud väga suuri hüppeid kuskile teha. Seetõttu pidime igaks juhuks karbid aukude alla panema, et nad julgeks rohkem ringi uudistada. Nüüd pole seda vaja ja pidev puuri lammutamine käib. Neil polnud ka erilist kohanemist korteriga. Ahju praksumine ja kassi jooksmine parketil võttis esimese hooga piiksuma, kuid pärast seda ei tehtud välja. Mulle tundub, et neile meeldib siin rohkem - päike paistab otse puuri, soojem ja ägedam. Nad näitasid oma tänulikkust meile sülle ronimisega ja süles tudumisega.

Meie ka naudime igat osa siin korteris. Ma naudin kerget koristamist, mõnusat kokkamist ja diivanil lebotamist. Aga kõige rohkem naudime siin aknavaadet. 
Te ei kujuta ette, milline rõõm on see, kui päike tuppa paistab ja toad valged on. Üürikorteris meil seda luksust polnud ja elasime pidevalt pimedates tubades. Ma naudin tänu sellele valgusele kokkamist ka meeletult. Siin on võrratu.

Külmadega on siin soe olnud, kuigi igaks juhuks loomade jaoks oleme kasutanud pisikest õliradikat ka, et liigset temperatuuri kõikumist poleks. Nad ju eelistavad 20+ temperatuuri, niisiis peab neile seda stabiilsust pakkuma. 

Aga lisan mõned pildid ka, et oleks rohkem aimu meie paradiisist. :) 

PS! Jep, elame kastide otsas ja osad asjad on poolikud, kuid varsti on nendega ka ühel poolel. 









Tsauki!