Täna avasime Effuga päevitamishooaja. Põlesin veidi seljalt ära, niu-niu. Ei ole hullu.. asja leevendab see, et sain veeta päeva oma parima kullakesega. Saime rääkida taaskord kõike ja kõigest. Nagu ikka, oli teemas mehed. Just typical for woman. 
Aiamaale minnes meenus, et unustasin värava võtme koju. Minnes oli lahti, aga tagasi tulles mitte. Totud ronisime värava alt pressides läbi ja hakkasime sammuma kodu poole. Koomiliseks tegi asja see, et nii kui välja saime, tuli inimene võtmega. Oleks võinud siis oodata veidi, aga ei .. geniaalsed, nagu me oleme, aga nii oli vähemalt lõbus. :D
Mul siiani mark ühest seiklusest. Seletan kõva häälega tibule tänaval, et kingad teevad poes KRIIKS, KRIIKS, KIUKS, KIUKS - hästi koomiliselt. Peale seda märkasin kõrval seisvat autot, mille sees tüüp naeris kõva häälega minu üle - puhta hulluks läinud tsikk kriuksub. Sellepeale sai pea langetatud ja minema kõnnitud.
Ei need ei lõppe veel. Tegime Effuga väikse eksperimendi. Sättisime end üles ja panime napilt riidesse. Oh seda tähelepanu. Harjumatu.
Mind kummitavad nii palju mõtteid. Ma ei tea enam, mis nendega teha või kuidas teha. See kõik paneb lihtsalt mu pea valutama ja ajab ahastusse. Igapäev lisanduvad järjest uudiseid ja faktoreid, mis muudavad asjaolud aina hullemaks. Tekitavad järjest suuri hirme ja lootuseid tuleviku ees. Ma pole kunagi tulevikku kartnud nii nagu nüüd. Siin pole midagi teha, kui südame rindu võtta ja täie hooga edasi lasta. Ma olen arvestanud igasuguste kukkumistega ja ma usun, et ma olen nendeks piisavalt tugev. Ma saan hakkama, olen alati saanud. No problems, don't worry. Paneme täie rauaga nüüd suure laia naeratusega edasi ja sirge seljaga. Minul on kallid tibud, kes päikse pilvede vahelt välja toovad.. :)
Päikest päeva, kuud öösse! Musidkallidpaid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar