Sellel aastal on ilm olnud küll superluks, enamasti soe ja lumeta. Lõpuks jõudis nii kalendriliselt, kui ka päiksega kevad kohale. Ilmad on küll pisut külmad, kuid pole hullu. Tuleb natukene soojemalt riides käia ja pole sellel ilmal häda midagi. Kevad on muutuste aeg ka, eks? Noh, minul käib see siin sajaprotsendiliselt. Seetõttu pole ka eriti blogi kirjutanud, kuna olen keskendunud endale. Nii palju on teha ja mõelda, kuid ajast jääb justkui puudu. Seetõttu on ka minu hommikud alanud järjest varem ja õnneks aitab kass ka palju kaasa. Kell 9 hüpatakse minu voodis ja nõutakse tähelepanu. Igaljuhul, mis ma siis teinud olen seni?
Mäletate, et kirjutasin toitumisharjumustest, et muutsin seda kardinaalselt. Sealt läks see pallikene veerema ja lõpptulemus selgub ilmselt suve keskpaigas. Mul on tekkinud mõtteid, mida ma oma eluga peale hakkan ja need on minu jaoks vaimustavad. Edasine tegevus sõltub ainult minust ja oludes, aga nii või naa ei saa midagi kehvasti minna ning see on positiivne. Ma lähemalt kirjutama ei hakka, kuna ei taha ära sõnuda. Igaljuhul hoidke põialt!
Tervisliku toitumisega olen muutunud samuti tervislikumaks. Sel aastal on liikumisaasta ja seda ma olen ka hoolega teinud. Tantsutrennis käin endiselt, pikkadel jalutuskäikudel samuti ilusate ilmade tõttu. Vahepeal treenin kodus ennast ka natukene. Plaan hakata varsti jooksmas käima, kui ilmad natukene soojemad ja mina natukene tervem. Just, tervis tegi väikse restardi, kuna külmetasin end ära.. aga see oli lühiajaline ning kerge.
Kolmandaks, ma ei suitseta enam. Lihtsalt suvalisel päeval ütlesin endale, et aitab ja tegin viimase ära. Eks paar murdepunkti oli, kuid need olid alguses ja mingi asja mõjul, kuid see andis juurde. Tundsin, et see paberisse keeratud tubakas ei anna mitte midagi ja täiesti null emotsiooni. Pikemaks ma sinna peatuda ei tahtnud ja viskasin paki koheselt minema ka. Ütleme nii, et sõltuvusnähtude käes ma ei piinlenud eriti ja mahajätmine läks kuidagi liiga kergelt. Tänaseks tuleb aegajalt meelde nii palju, et "vaoo, ma ei ole enam nii kaua teinud" ja see on kõik. Isud vahest harva käivad üle, kuid pähklite/seemnete söömine aitab ja vee joomine samuti.
Tegelikult ma mõtlen selle üle, et kuidas mittesuitsetajad taluvad suitsetajaid. Kuidas minu tuttavad mind talusid? See on ikka väga jube lehk, mis üle käib ja see ulatub nii kaugele. Inimesel lähedal olles hakkavad silmad vett jooksma vängest haisust ja nina tõmbub krimpsu. Andke andeks, et ma teid kannatama panin.
Viimaseks - ma tegelen oma juustega ka hoolega. Lõpptulemus on varsti käes ja ma võin rõõmus olla oma tahtmise üle. Lähedasemad elavad ka hoogsalt kaasa sellele. Wiii.
Ühesõnaga, ma olen maailma õnnelikum inimene! Mul läheb hästi ja emotsioonid on laes, et tahaks sellest õnnetundest pooleks plahvatada. Siia lisatud pildid iseloomustavad minu päevi.
Olulisemaks sündmuseks pean kaasa sünnipäeva. Tähistasime seda lausa tervelt 4 päeva. Algas see üllatusega, et ma kuskil kohvikus ootan teda ja jõudsin tunnike tagasi Tallinna. Kohale jõudis, siis sõime praadi ja magustoitu, rüüpasime veini peale. Tundub tavalisena, jah, seda see oligi. Lihtsalt süüa serveeriti nagu kallis restoranis. Järgnevatel päevadel sai jälle väljas söömas käidud ning korteriski kokkasin hoolega nii süüa, kui ka magustoitu. Me veetsime kogu selle aja nö rutiinist väljas ja tegime natukene teissuguseid asju, mida me muidu ei tee, vaid kulgeme enamasti omas rutiinis.
Me oleme tegelikult nüüd vähe näinud üksteist, sest ajaliselt ja rahaliselt ei ole mõtet olnud. Aga kuna meil on viimasel ajal koguaeg ülipöörfektid nädalavahetused olnud, siis pole sellest hullu. Nädalavahetused teevad kõik tasa ja siis möödub aeg justkui paradiisis.
Hästi!
Ilusat kevadet.
Minu elus on toimunud pöördelised muutused. Alguse sai see kaks nädalat enne jaanipäevi. Nimelt läks kaaslasega teema kokkukolimisele ja siis ta ütles, et varsti peaks üüriturul ringi vaatama hakkama, et tal ei ole enam Tallinnas midagi, mis teda kinni hoiaks. Minu küsimuse peale: "Ehk siis sa võiksid kasvõi homnepäev ära tulla või?", vastas ta nii: "No mitte päris, aga jahm". Sellepeale ma muidugi sattusin kohati paanikasse. See mõte, et ta varsti on Tartus, tundus justkui maailma imelikuna asjana - midagi uskumatut.
Kohale jõudsime, tuli maakler ka mõne minuti pärast. Ta tundus reaalis palju sõbralikum, kui telefonitsi. Saime aru, et tal ongi telefoniga rääkides veider hääletoon, aga muidu oli hästi vahva naisterahvas. Korterisse astusime mõlemad üllatunult ja käisime toast tuppa, et otsida neid eemaletõukavaid vigu. Otseselt neid polnud ja endalegi üllatuseks meeldis meile sealne elamine. Lubasime õhtuks ära otsustada ja läksime pikale jalutuskäigule.
