Üks elu tähtsaim päev

Mis ma tõbisena ikka oskan teha, kui mälestusteradadele minna ning kirjutada ilusast päevast. Me oleme tegelikult abiellumise kohta arutanud aastaid ning veidi rohkem, kuid aasta tagasi sai üheskoos vastu võetud otsus. Otsustasime, et aastal 2018 teeme oma "patuse elu" ametlikuks. Veebruari alguses kihlusime ja kuu lõpus viisimegi paberid Viljandi linnavalitsusse.

Juba paberite sisse viimine oli omaette eneseületus. Olime mõlemad põnevil, aga samas natukene hirmul ka. Tol päeval oli väljas hästi külm ja kõik puud olid valged. Päike paistis ja asusime hommikul varakult teele, et kaasa lõunaks tööle tagasi jõuaks. Avalduse sisseandmine käis tegelikult kiiresti. Uksest välja astusime, siis naeratasime mõlemad teineteisele rõõmsalt ja kergendunult - tehtuuuud. Nüüd algas planeerimine.

Alguses soovisime teha patuse elu ametlikuks 08.08.2018. Mõistagi ilus kuupäev, aga selle kuupäevaga oli kuidagi palju tüli. Justkui miski ei klappinud ja 08.02.2018 ei saanud kodust ka välja. Leidsime, et alustame otsast peale ja võtame ikkagi kuupäeva, mis meid siiski rohkem seob. Kuupäevaks saigi valitud 21.08.2018. Meie aastapäev on  21.06, aga juunis on paraku väga palju rahakulutusi - jaanid, minu sünnipäev, lõpetamised jms - no ei sobi kohe üldse.

Ettevalmistuste protsess käis tegelikult üsna lihtsasti. Me juba teadsime, mis me sellelt päevalt ootasime. Teadsime, et soovime saada ilusaid pilte mälestuseks. Teadsime, et soovime veeta ühe väga romantilise päeva ja õhtu. Need tingimused said täidetud. :)

Hommikul ärkasime mõlemad vara, et alustada päevaste toimetustega. Mina käisin pesus ja siis läksin juuksurisse, kus veetsin 2,5 tundi. Peale juuksurit läksin koju ning kallis kaasa nägi selleks ajaks ka täitsa viisakas välja. Alles olid jäänud veel viimased toimetused - meikimine, riidesse panek ja minek. Enne, kui uksest välja astusime, siis me imetlesime teineteist. Nägime tol päeval tõesti head välja. Tee pealt haarasime kimbu ja sõit Viljandi poole võis alata.

Ilm oli üldiselt terve päeva ilus, aga vahepeal tulid suured tumedad pilved ning paar korda kallas paduvihma. Aga nagu elus ikka, peale vihma tuleb alati päike välja ja nõnda ka tol päeval. Jõudsime registreerimise ajaks kohale ning üsna pea saabusid ka kaasa vanemad. 

Minu kõrval seisis sel päeval vanemate asemel mu kallis kaasa. Ma tegelikult enne tähtsat päeva jõudsin natukene kurvastada, et minu kõrval ei ole kedagi, et mul ei ole vanemaid ja kallis vanaema on ka lahkunud siit ilmast. Kaasa ütles seepeale, et tema on ju mu kõrval. Ja nii ongi, tema ongi mu perekond.

Igatahes läksime kohale, pidime laua ees seisma ja kaasa vanemad said istuda. Kabineti pulmad olid selles osas täiuslikud, kuna me ei pidanud kahekesi keset saali seisma. Perekonnaseisuametnik rääkis nii ilusasti, kuidas me oleme aastaid koos olnud ja oleme tolleks päevaks teadlikud teineteise headest kui ka kehvematest külgedest ning siiski valmis astuma abiellu. Tema ees lubasime teineteist armastada, hoida ja austada. Selle märgiks panime sõrmused sõrme ja olimegi ametlikult abikaasad. Kaasa ema oli tseremooniast nii liigutatud, et oli pisaras ja tuli meid peale lõppu suisa pooleks kallistama ja ütles, et tal on nii hea meel, et üks tütrekene juurde tuli. 

Peale tseremooniat läksime Viljandi popimasse söögikohta ning veetsime seal paar tundi. Toidud ja koogid olid hea, juttu jagus ning täitsa uutmoodi tunne oli vaadata abielusõrmust ning olla ühtäkki proua.

Enne pildistamist jagus veel veidi aega teineteise jaoks, kus me saime kaasaga kahekesi jalutada lossipargis ja muljeid vahetada. Rõõmustasime mõlemad ja olime tõesti õnnega koo sel hetkel. See oli ideaalne.

Nii kui fotograaf kohale jõudis, siis läksime koheselt lossimägede poole tagasi pildistama. Tegime esialgu koos kaasa vanematega pilte ja siis pärast seda juba jätkasime pildistamisteekonda kahekesi. 2,5 tundi möödus kiiresti - otsisime ilusaid kohti taga ning tegime palju palju pilte. Kõige vahvam asi oli see, et pildistamise ajal unustasime täitsa ära selle, et meiega on kaasas fotograaf. Fotograaf palus meil koguaeg rääkida ilusaid asju, teha naljakaid nägusid ja palju palju kallistada ning musitada. Lõpuks me tegimegi seda ilma juhendamata ja olimegi omas maailmas. 

Peale pildistamist läksime Peetrimõisa Villasse, kus me veetsime imeilusa õhtu. Toas põlesid igal pool küünlad ja õhkkond oli ääretult romantiline. Saime kolmekäigulise õhtusöögi, mida ma ei jaksanud süüa. Jõime shampanjat ja sõime puuvilju ka, mida toodi tervituseks. Söömise ajaks panime kamina põlema ning kuulasime ilusat muusikat. See kõik oli nagu filmis, kus me tantsisime, sõime ja lollitasime. Öö saabudes vedasime kõik küünlad mullivanni juurde ning veetsime seal aega. Värske abikaasa sai mu soengut hoidnud juustest ära korjata sadu klambreid ning naerda selle üle. :)

Hommikune äratus oli ka mõnus ja süüa oli taaskord korralikult. Kõige lemmikumateks osutusid croissantid. Need olid pealt natukene üleküpsenud, aga maitsesid imehead. Pärast seda oleme ka kodus eelistanud aegajalt croissante süüa või ostnud neid kusagilt. Varem ei arvanud me nendest suurt midagi, kui et tavaline sai. 

Hotell tegi abiellumise puhul kingituse ja meid lasti spaasse -  2 tunnine protseduur, mis sisaldas arusauna, soolaga määrimist ja mudamähist. Nautisime seda ka täiel rinnal ja peale seda oligi aeg asjad kokku pakkida ning koju minna.

Päev oli täpselt ideaalne ja kõik sujus hästi. Täpselt meie moodi ja täpselt nii vinge, nagu me ette kujutasime. Lubasime lähimatele sugulastele ja sõpradele, et tähistame seda sündmust ka üheskoos, siis 1,5 nädalat hiljem istusimegi nendega maha.

Õed said näidata natukene meie sõpradele kurtide kultuuri, tehes erinevaid mänge. Meie jagasime kõigile naljakad ametid kätte ja hiljem saime norida rollide täitmise üle. :) Peost on kõige eredamalt meelde jäänud see, et hommikul 6 ajal kiusasid poisid minu värsket abikaasat. Nimelt oli viski parajalt mõjuma hakkanud ning neile tundus hea mõttena telk alla lasta. Telgis muidugi abikaasa magas sügavalt, aga oli siiski korraks silmad lahti teinud ja mõelnud, et mis värk on. Aga kuna päev oli väsitav, siis ta ei lasknud sellest häirida. Muidugi kõik sai linti võetud ja hommikul näitasin ka abikaasale hommikusöögi kõrvale ja millepeale ta korralikult naeris. :)

Tol hommikul oli meeletult paks udu ja kuna pidu oli Vooremägede juures, siis see oli võimas vaatepilt udule. Täpselt nõnda idülliline ja ilus oli.

Järgmise päeva veetsime sõpradega seal majas õhtuni aega pohmakat põdedes, koristades ja muidu niisama tsillides. Võtsime kõik väga rahulikult ja tol päeval oli ka ilm septembrikuu kohta väga soe. Õhtuks saime koju ja pakkisime Võru Kubija jaoks asjad kokku.

Võru Kubija spaas veetsime 3 imelist päeva. Ilmad oli nii päikselised kui ka vihmased. Kõik toidukorrad maitsesid head ning vee- ja saunamaailm oli kah mõnus. Sel ajal me puhkasime täie rauaga ning lihtsalt olime.



Vot nii see kõik oli. Täpselt nõnda äge ja imeline, nagu soovisime. Täpselt nõnda ideaalne.