Elu.

Puhkus.

Esimene semester on minu jaoks läbi. Osad hinded on veel teadmata, kuid sellega vist tegeletakse viimasel hetkel. Siiani on see olnud positiivne ja ma olen tulemustega rahul. Loodetavasti tuleb järgmine semester ka sama positiivne.
Uus semester algab meil veebruari esimesel nädalal reedel ja siis saame mõned päevad jälle puhata. Tunniplaan on täitsa kena, kuna see kulgeb nii, et ühel nädalal on väga palju loenguid, teisel nädalal on vähe ja nii vaheldumisi. Kõik esmaspäevad on vabad ja osad reeded ka. Kõige hullem päev saab aegajalt olema kolmapäev, kuna loengud algavad kell 10 hommikul ja lõppevad õhtul kell 20. Vahepeal on küll kaks tundi pausi, kuid see aeg kulub ilmselt söömiseks ja pisut puhkamiseks/igavlemiseks. Üldiselt ei nurise, võinuks hullem olla ja pigem kardan seda, et kodutöösid hakkab jälle palju tulema.

Jaanuarikuu on siiani väga sisukalt möödunud. Selle aja peale olen väljas väga palju söömas käinud ja kinnogi kahel korral jõudnud. Ma ei jõua tavaliselt üldse kinno, aga seekord läks siis nii. Samuti sai üle kaeda kaasa firmapeo ja seal trallida ringi. Õhtul kell 16.00 väljus buss Tallinna poole ja pidu oli juba Tartust väljudes hoos. Koju saime kell 5 hommikul. :)
Sellega seoses on kaasa mind jaanuarikuul positiivselt üllatanud oma karjääriga. Ta sai firmapeol aasta tegija auhinna, mis tõi minu näole küll suure imestuse. Ma tean küll, et ta on tubli, aga et kohe nii tubli lausa, vauu. Samuti on ta hoidnud mind kursis sellega, et mida ta edasi soovib teha ja mis tulema hakkab. Ma ei tea, mina olen elevil nägemaks seda, mida ta suudab korda saata. Teades, et see on olnud ta pikaajaline unistus, siis seda enam õhinas olen. Ma loodan, et ta saavutab kõik, mida ta tahab. :)

Nädal aega olen ma haige olnud, külmetasin ennast ära. Külmetuspisiku sai kaasale ka edasi antud ja ta tekitas endale pika nädalavahetuse, mil lihtsalt puhkasime ja lebotasime koos. Kolisime elutuppa elama ja pagendasime loomad magamistuppa, et nad meilt pisikud külge ei saaks. Pärast loomade pagendamist võisime rahulikult olla ja oma ingveri-sidruni-mee teed sisse kuhjata mitu päeva. Tagantjärele kulus meile hädasti selline leboaeg ära, mil tervis sunnib puhkama. Tavaliselt vabadel päevadel me ikka teeme midagi asjalikku või lähme kuskile. Seekord läks aga niimoodi ja see oli hästi armas aeg, mil sai hästi palju ja südamest räägitud maailmaasjadest ning hoolitseda üksteise eest.

Loomadel on ka kõik korras. Täna said üle pika aja välja ja puuri lõin ka neil läikima. Olgugi, et ma sätin neil puuris kõik korda, siis neile ei meeldi minu sisustamine. Neil on omad reeglid, kus asjad olema peavad. Õigemini Pollil on. Tema on see, kes hakkab puuri kohe ümber kujundama, et see näeks samasugune välja, nagu ennem. Tassib suuga graanulid hunnikusse ära, veab oksad valedelt riiulitelt ära ja pappkarp peab vedelema puuri põhjas. Ma ei ole Polliga nõus graanulite asukoha suhtes, seega topin vägisi neid ikka sinna, kus talle ei meeldi. Pappkarp võiks ka riiulil olla, aga ma ei jaksa enam seda üles tõsta, seega nende võit. Oksi topin igale poole, seega pole õrna aimugi, milline on vale riiul ja milline mitte. Osasid nende reegleid üritan ikka jälgida ja maiuseid kõik kokku korjata ning samadesse kohtadesse tagasi panna. Selle üle olid nad täna ekstra rõõmsad.

Muust eluolust rääkides, siis ma planeerin siin juba vaikselt oma juubelipidu. Saatsin majutuskohta kirjagi, et kas maja on minu tahetud kuupäevadel vaba veel. Mõtlesin, et kuna pidu on niikuinii suvel, siis teeks miskise mõnusa olemise sauna, ujumisega ning hea söögiga. Laua taga keegi istuma ei pea, vaid saabki olema selline vaba õhkkond. Mängud ja muud tegevused mõtlen ka välja, et veedetud aeg mööduks kõigil meeldivalt.
Kursusekaaslastega planeerime ka igasuguseid reise ja tegevusi, et ma ei teagi täpselt, mida ma nendega ära teen. Seda ma tean, et veebruari esimesel nädalal lähme tuubitama, kui lumi alles on. Tahaks neid veel uisutama ka viia laululavale.
Veebruari lõpus lähme kaasaga kruiisitama ja seda esimest korda elus. Saime endale hea hinnaga Deluxi kajutid ja muud ei olegi, kui oodata perereisi. Samuti planeerime sõbrapäeva tähistada samas kohas, kus eelmine aastagi ning muuta selle meie traditsiooniks. Wii, mulle meeldivad traditsioonid ja seda üritust olen ma aasta aega oodanud. :)

Ühesõnaga pikk jutt kõigest, mis

päevakohane on. Aitab küll.
Pakaaah!

Aasta on 2016.

Nüüd olemegi omadega uues aastas. Uus aasta sai vastu võetud sõprade, ilutulestiku ja ohtra toiduga. Küülikupraadi ja toorjuustukooki sai, mida jagub veel mitmeks päevaks. Seekord tähistasime meie juures ja selleks puhuks nägin ma korralikku vaeva, et külalisi kostitada hea ja paremaga. Ainuke asi, mis nihu läks õhtu jooksul, oli see, et ma sain kellegi shampusekorgiga vastu nina. Nüüd, päev hiljem, on nina korralikult marraskil, kuid kondid on terved ja silm pole ka sinine tänu miinuskraadidele.

Eelmises aastas oli ühtelugu nii häid asju, kui ka halbu. Tuues välja halva, siis aastasse mahtus kaks matust. Seda on liiga palju ja ei tohiks üldse olla. Paratamatult on see loomulik osa elust, kuid oskab alati shokeerida. Ma loodan, et kadunukesi ümbritseb paradiis ja rahu.

Häid asju oli ka küllaga. Ülikooli minek on kindlasti üks parimaid otsuseid, mille ma vastu võtsin. Ma olen saanud sealt ülivahvaid sõpru ja nendega veedetud ajad on olnud meeldejäädavad. Mulle meeldib see, et me kõik toetume üksteisele ja moodustame meeskonna, kes koos õpivad ja on olemas erinevate probleemide puhul. Selline meeskonnatöö annab väga palju head tunnet ja motivatsiooni juurde. Samuti olen ma ennast mitmel rindel proovile pannud ja ületanud erinevaid hirme. Ma arenesin eelmisel aastal väga palju suhtlemise ja õppimise poole pealt.

Üks parimaid asju eelmises aastas olid loomad. Deeguplikad leidsid kahekesi tee meie juurde, et muuta meie elu armsamaks, ägedamaks ja õnnelikumaks. Nad on meile nii palju rõõmu valmistanud, et kohe ei tea ära, mida selle õnnega teha. Mu kaasa on ka nendega nii rahul ja ütleb, et see on parim otsus. Samuti kiidab ta tihti nende ainulaadsust ja arvab endiselt, et ükski teine loom ei ole nii äge, kui nemad. Need plikad saavad märtsis juba aastaseks ja meil on olnud au jälgida nende kasvamist.

Viimasena tooks eraldi välja ka selle, et mu kallis kaasa sai autoload ja me hakkasime poole kohaga autoinimesteks. Õeldakse, et kui sul on load käes ja auto, siis on suurimaks vabaduseks liikuda sinna, kuhu parasjagu hing soovib, kellaajast hoolimata. Tänu autole jõuame tuttavatele tihedamini külla ja matkarajad on meie poolt ära tallutud.

Positiivseid asju oli aastas veelgi, kuid olulisemad sündmused sai välja toodud. Uude aastasse mahuvad ka toredad sündmused ja plaanid, mida toon punktide haaval välja. Need ei ole minu jaoks lubadused, vaid pigem ühed toredad eesmärgid, kuhu poole pürgida või mida teha enda õnne eesmärgil.

1. Me planeerime mitmeid reise sellesse aastasse, kuid esialgu tundub, et kaks neist õnnestuvad. Ühe reisiga planeerime seltskonnaga külastada korraga neli riiki.

2. Ma hakkan vabatahtlikuks. See võtab kindlasti oma osa ajast, kuid see annab võimaluse õppida uusi asju juurde ja teha lihtsalt midagi tasuta. Seegi tekitab mulle põnevust, sest ma tean täpselt kuhu ma lähen ja mida tegema.

3. Kolmandaks plaanin uuesti line-tantsuga tegelema hakata ja tõsisemalt. See on olnud mu kireks mõned aastad, kuid halloweeni ajal käisin üle pika aja oma grupiga tantsimas ja see tekitas ikka meeletult hea tunde. Lihtne ja lõbus, kuid pakub nii palju naudingut.

4. Koos kalli kaasaga tegeleme sel aastal kindlasti aktiivselt kodu otsimisega. See protsess võtab ikka omajagu aega ja energiat, kuid me oleme optimistlikud. See on minu jaoks ka väga põnev, kuna saame kahekesi koos käia erinevaid kinnisvarasid vaatamas ja mõelda ühise tuleviku peale.

5. Ei saa mainimata jätta ka selle, et ma annan endast koolis parima ja püüan positiivseid tulemusi saada koguaeg.

Õppetunde eelmisest aastatest ei oska otseselt välja tuua. Ma püüan olla lihtsalt muretu, toetav ja õnnelik neiu. Uskuda sinisilmselt, et kõik inimesed on ilusad ja head.

Head uut aastat!

Hammas katki!

Ma avastasin eile, et ühel piigal on üks hammas pooleks. Ilmselt lendas kuskilt alla või ehmatusest jooksis peaga otsa millelegi. Igatahes, nüüd oleme kaasaga ekstra valves, et jälgida loomi. Eks see poolik hammas kasvab tagasi, kuid me muretseme kõrval oleva pika ja terve hamba pärast. Kas Piia jõuab ikka seda ära kulutada või hakkab hoopis mugavusest närima pisikese hambaga? Kui nii, siis see tähendab loomaarstile minekut ja looma narkoosi alla panemist. Hambaid on üsna raske lõigata siis, kui loomad ärkvel on. Mure on siis suurem, kuna deegud taastuvad narkoosist vaevaliselt. Loodame, et kõik läheb siiski hästi. :)

Pisike tahab igatahes meie tähelepanu ja hommikumantli sees elaks ka hea meelega. Praegu naudib pisikesi paisid ka, muidu see neile üldse ei meeldi. Ilmselgelt on tal on pooliku hambaga paha. Muidu on sama aktiivne, närib oksi ja maiuseid sööb ka ära ilusti.

Välja saavad nad nüüd harvem, kuna meie ajakava on üsna tihe. Ma jõuan mitmel päeval hilja koju ja siis hakkan koduseid toimetusi tegema. Viimasel ajal olen õppimisele ka keskendunud õhtuti, kuna teha on palju. Tahan ju ette ka ära teha kõik, seega tekitan ma omale ekstra pinget. Kursusekaaslased on rääkinud, et nad küll ei tunne, et palju õppida oleks ja võiks isegi rohkem olla. Noh, minu viga, sest ma teen varakult asju ära (isegi kuu aega varem) ja loetlen pidevalt endale, et mida on vaja ära teha. Seetõttu tekibki selline tunne, et teha on, issakene, NIIIIII PALJU. Minu plaan on pigem jätta eksamite ajaks võimalikult palju vaba aega, et raamatuid lugeda ja tuupida jõuaks. Ma pole kindel oma plaani toimimisse, kuid seda näitab tulevik. :)

Lisaks otsime kaasaga tegelikult üsna ammu omale päris oma kodu. Me täitsa leidsime lõpuks sellise koha, kus meeldiks meile mõlemale elada. Mingi aeg tegime nimekirja ka tingimustest, mis võiks kodus olemas olla. Eks hindade kohapealt vaatame pigem kortereid, kuid headest pakkumistest poole majade ja majade puhul ka ära ei ütleks, kuid see ei ole eesmärk. Eesmärk on leida omale kodu, kus saaks elada, lapsi kasvatada ja õnnelik olla. Niisiis see koht, mis meile meeldis, vastas kõikidele tingimustele ja oli üldse selline VAU. No, kuna see oli esimene koht, siis me ei osanud midagi teha, kui nõu küsida kõikidelt. Tahtsime igast eksperte kutsuda vaatama, sest me oleme nii võhikud ja natukene uskumatu tundus, et mõni koht võiks ka hea olla. Paraku oli maakleriga halbu kogemusi mitmel korral nii mööda rääkimise pärast, kui ka muudel põhjustel. Päris närviliseks muutus olukord siis, kui selgus, et peale meie on veel üks ostja olemas, kes on juba pakkumisi teinud. Tahtsime ka oma pakkumise teha, kuid halbade asjade kokkulangemisel ei saanud seda teha ning siis lõime käega. Halbade asjade kokkulangemine tundus justkui mingi märk - halb enne. Samas, kui antud ostja ei peaks saama laenu ja korter peaks tulema uuesti müüki, siis proovime uuesti. See oleks meie jaoks uus positiivne märk. Eks siis paistab, aga see kogemus on meid palju õpetanud. Nüüd vaatame kinnisvaraturul rahulikult ringi, kuni tuleb taaskord äge pakkumine. :)

Sügis on praegu väljas võrratult ilus ja värviline. Jonnin kodus, et tahan soo peale matkama ja Elistvere loomaparki. Kaasal ju load käes, seega on kodus hea jonnida, et lähme sinna ja tänna. Paraku tulevad igasugused muud plaanid vahele, milleks on õppimine, sünnipäevad ja küllaminekud. Jonnida on ikkagi hea ja kahju, et nädalavahetused nii lühikesed on. Jahedamad ja vihmased ilmad on mõnusad kodus olesklemiseks. Sööd kooki, vaatad filme, jood teed/kakaod ja istud vannis küünlavalgusel ning kuulad muusikat. Nii see elu käib koos oma murede ja rõõmudega.

Hääküll, ilusat sügist! :)

Oktoober.

Emotsioonid

Esimene kuu ülikoolis on mööda läinud. Ma olen selle aja jooksul palju juurde õppinud. Ma olen hakkanud aru saama sellest, et milliseid vigu ma olen teinud. Need ei ole üldse väikesed vead. Ma olen nende tõttu kaotanud olulisi inimesi, kuna olen arvanud, et ma teen õigesti.

Ei, absoluutselt mitte. Ma olen aru saanud, et kus kohas ma olen eksinud ja kuidas ma olen oma vale käitumisega asjadele vee peale tõmmanud. See teeb mind pisut nukraks, et ma varem ei osanud sellise pilguga vaadata, nagu ma nüüd neid asju näen. Paraku ei sünni keegi meist targa inimesena, vaid selleks saadakse ja õpitakse aja jooksul. Mul on veel pikk tee minna selle minani, kes ma olla tahaksin.

Samuti olen ma aru saama hakkanud sellest, et mida ma teha sooviksin. Mulle meeldib enda eriala ja mul on sellega seoses mitmeid mõtteid tekkinud, et mida ma veel teha tahaksin. Ma olen hakkanud enesele eesmärke püstitama. Lõpuks ometi on mul midagi, mis mulle reaalselt ka meeldib. Ma olen leidnud oma koha ja tunnen, et mu eriala on piisavalt suure tähtsusega. Ma tunnen, et see on midagi suurt.

Ma tean, et sellel teel tuleb teha mitmeid ja mitmeid eneseületamisi, kuid see on kõike seda väärt. Ma olen praegugi ennast ületanud mitmes asjas ja kurat, kui hea tunne on.

Ma loodan, et need emotsioonid jäävad kestma.

Mälestused ja tegemised

Esimene kuu on pisut tormiline olnud. Ma ei teadnud, et esimesel nädalal algavad loengud, seega mul tuli oma elu kiirelt ümber korraldada. Segadust oli paras ports ja esimene nädal möödus enamasti enda kurssi viimisega. Kodutööd tulid üsna kiirelt, et esimese nädala lõpus tegin ehk? neljas aines kodutööd. Vahepeal on pisut raskem olnud ja siis jälle pisut kergem. Kindel on see, et selleks ma valmis ei olnud. Ootasin pigem seda, et esimene aasta on kergem ja siis läheb raskeks. Hetkel olen veel omadega graafikus ja ehk isegi natukene ees, kuna püüan ette ära õppida kõiki aineid, et vahepeal natukene kergem oleks. Suuremad tööd ja eksamid on alles ees, seega tundub tark mõte ette ära teha. Saab paremini keskenduda suurematele töödele ja pingevabamalt.

Esimese kuu jooksul olen ära eksinud ka rebasepidudele. Esimesel päeval oli õhtul kogunemine, tutvusime ülikoolilinnakuga ja Pirogovis tutvusime kursakaaslastega. Mulle meeldis käia hunniku rahvaga mööda tänavat ning vaadata inimeste pilke, et mis nüüd toimub. Eriti vahva oli vaadata klienditeenindajate ehmatust, kui me 50 inimesega miniRimisse marssisime ja joogipoolist ostsime. Hetkega oli järjekord poe teises otsas.

Rebasepeod on ka möödunud üsna toredalt. Esimene pidu koosnes mängudest ja viktoriiniküsimuste lahendamisest. Sai päris palju huvitavaid inimesi üle kaetud ja tutvutud vanemate kursuste inimestega. Stiilikas oli ka omal kohal. Teisel peol sai pisut vähem oldud, kuid ka seal ei puudunud stiilikas ja mängud. Sulatasime külmunud t-särki ja vaatasime riideketti. Kuna rebastepeol oli enamik siiski teisest erialast, siis tundsime kursakaaslastega pisut kõrvaleheidetuna ning läksime hoopis linna peale. Olime Illegaardis poole ööni ning tutvusime üksteise eludega pikalt ja laialt. :)

Täna on mul 2 EAP käes, kuna üks eksam sai juba ära tehtud. Sellele lisandub õige varsti veel 3 EAP, kui hästi läheb (ilmselt ikka läheb, sest teisiti see võimalik ei ole :)).

Pakaah! :)

Minisünna!

Heiii, tulin ja piilusin blogisse ning mõtlesin, et peaks iseendale midagi kirjutama. Ma ei ole kirjutanud peaaegu neli kuud. Oeh, kirjutada on palju.. :)

Kokkuvõte suvest!

Suvi oli enamjaolt külm ja töine. Ilusatel ilmadel olin millegipärast peaaegu alati tööl. Mäletan üsna hästi just seda, et kuidas sai töökaaslastega koguaeg kirutud aknast välja vaadates: "Näed, ilus ilm on siis, kui me oleme tööl."

Igatahes jaanipühadeks läksime viimasel hetkel mere äärde telkima kambakesi. Koht oli väga äge. Seal võtsid meid vastu igasugused kutsad. Kolm neist olid väga suured, kohe väga suured, et ma ei julgenud alguses autoski välja tulla. Kaks tükkid olid Iiri lambakoerad ja üks Saksa dogi. Lisaks neile oli veel kaks pisikest kutsat, kes meenutasid ka peenikest dogi? Igatahes minid nad olid ja see lisas omakorda suurde koerte kõrvale humoorika vaatepildi. Maalapikesel oli ainult saun ja lõkkekoht. Mere äärde oli püstitatud jaanitule tarbeks suur lõkkematerjal ka. Õhtu möödus üsna meeldivalt, kuid minu ja kaasa kahjuks oli seekordne kamp jälle varajase unega (iga aasta lähevad kõik jaanidel varakult tudile). Me ootasime päiksetõusu ära ja siis alles läksime tudile. Nii kaua jutustasime ühe noormehe surnuks ja rääkisime, et milline see elu tegelikult on. :) Minul jalad külmetasid, seega seisin baleriinidega enamjaolt lõkkes (sooja süte peal) ning hommikul oli, oi kui tore, nende samuste jalatsitega linna tagasi liikuda.

Suve jooksul võtsin ühe pisikese matka ka ette sõbrannaga. See meeldis mulle nii hirmsasti, et ma tahaks neid veel teha, aga ajast või inimestest jääb puudust. Ilmad ei olnud ka just suvel ilusad. Augustikuus pistis suvi oma nina välja, kuid seda lõbu ei kestnud eriti pikalt.

Kõige parem asi, mis ma suve jooksul tegin - viisin oma kaasa puhkama. Ma tegelikult kartsin, et ta ei ole sellest ideest eriti vaimustuses, kuna laristame hunniku raha asjale, mis ei ole üldse praktiline. Igatahes ta vaatas spapaketi üle, et mida pakutakse ja kostis, et tundub täitsa huvitav ja miks ka mitte. Talle meeldis pakutavad protsetuurid ja niisiis sai ära broneeritud kohe esimene aja, mis oli meil mõlemal vaba. Mina igatahes armusin Viljandisse ja kaasasse. Ma poleks arvanud, et Viljandi võib nii-nii ilus olla.

Uuhh, see rohelisus, kõrgelt vaated järvele ja lossivaremed. Päev otsa trippisime linna peal ringi ja käisime kõik soovitatud kohad läbi. Mulle meeldis, et hotelli/villa perenaine andis meile kaardi kaasa, kirjutas taksonumbrid ja protsetuuride kellajad peale. Samuti joonistas meile hoolega sinna, et kuhu me kindlasti minema peame. Meile jättis see unustamatu mulje ja absoluutselt tekkis soov tagasi sinna minna. Saunaprotsetuur oli üsna raske pigem. Pärast esimest ringi me vedelesime seal peaaegu, et oimetutena. Ei olnud jaksu isegi üleval püsida. Otsustasime, et lähme supleme siis privaatses basseinis ja vaatame edasi. Väga õige otsus oli, energia tuli tagasi ja külm vesi virgutas üldse üles. Suplesime natukene ja siis läksime tegime veel kaks saunaringi (kogu protsetuuri kestus oli 3 tundi koos suplusega). Pärast suplust ei olnud enam üldse hull olla ja sai inimese moodi oldud. Vahepaladeks sõime puuvilju ja jõime veini ka. Õhtusöök oli kella 12 paiku öösel. Saime prae ja magustoidu. Mängisime söömise kõrval vahepalaks piljarditoas piljardit ning vaatasime rõdult äikest. Pärast seda sai tudule mindud ja järgmisel päeval koju sõidetud.

Augustikuus sai ülemusele teatatud, et ma lähen järgmisest kuust ülikooli ja nüüd toon lahkumisavalduse ka sisse. See protsess oli üsna närvesööv. Ma ei saanud korralikult magada ja enesetunne oli täpselt selline, nagu ma oleksin külma saanud. See kestis nii kaua, kuni andsin sellest muutusest töökaaslastele ja ülemustele teada. Ma teadsin seda plaani juba pikemalt ette, kuid pidin vaikima. Ma ei oska vaikida, salatseda või valetada, seetõttu ka kehv enesetunne tekkis. Töökaaslased väljendasid oma kurbust erineval moel, kuid kahju oli kõigil ja minul ka. Nendega sai õpitud terve aasta aega töötama. Töökeskkond oli nii tore ja vahva, et ma tõsimeeli naersin seal aegaajalt kõhu valusaks. Stressiolukordades peabki tuju üleval hoidma ja eks meil töö oligi üks suur stress, tempo koguaeg taga.

Kokkuvõte ülikoolist!

See otsus tuli ühtepidi äkiliselt, kuid teistpidi jällegi mitte. Ma tegelikult ei plaaninud kõrgharidust omandama minna ja lootsin saada kogemusi pigem praktilisel teel ja õppida töökeskkonnas. Elu keerdkäigud on hoopis teissugused ning see on juhatanud mind teise suunda. Ma alustasin oma ülikooli uurimisega jõulude paiku ning vaatasin oma võimalusi. Leidsin paar eriala, mis tundusid huvitavad ning kuhu võiks proovida. Jätsin need brauseri tabidesse alles, et kevade poole uurin uuesti. Mais-juunis võtsingi asja tõsisemalt kätte ning uurisin kõik kohad uuesti läbi. Valisin kolm ala välja ja jäin ootama kandideerimisaega. Kandideerimisel tegin avalduse kahele erialale, kuid ühe ma kustutasin üsna pea ära, kuna kuupäevad ei klappinud mu tööajaga ja kaine mõistusega sain aru, et eelmisest koolist on väga pikka aega möödas ning ma ei mäleta matemaatikast mitte midagi.

Nüüd ma siis olen ja õpin oma eriala, mida ma algusest peale uurisin ja mille vastu huvi tundsin. Ma leian, et see on minu ala, kuna vestlusel sain ma järjest enam aru, et just see on minu tassike teed. Minu kogemused ja tahe õppida näitab seda.

Ma olen hetkel teine versioon minast. Motivatsioon on kõrge ja selle tõestuseks ma teen varakult kõik kodutööd ära ning imelikul kombel ootan suuremaid töid. Puhtalt sellepärast, et näha, kuidas ma nendega hakkama saan. Hetkel on tööd teostavad ja arusaadavad, aga samas on neid üsna suur hulk juba kogunud. Kardan lausa pisut tulevikku, et äkki mu päevad koosnevadki ainult hommikust õhtuni õppimisest. Aga, aga seda näitab ainult aeg, niisiis tuleb olla optimistlik! :)

Kokkuvõte piigadest!

Minu piigadel on täna minisünnipäev. Nende vanuseks on umbes-täpselt POOL AASTAT! Õeldakse, et laste pealt näed ära, kuhu aeg lippab. Mina näen seda loomade pealt ka. Alles ma võtsin nad ja tõin koju. Alles olid nad veelgi tillukesemad, kui nüüd. Nüüd on nad pubekad, just nii! Lugesid õigesti! Puberteet annab sellega tunda, et nad tülitsevad natukene nüüd ja norivad meiega ka tüli. Oma tahtmisi peab saama ja segada ei tohi, muidu saad üle tahi. Mul on paar sõjahaava igatahes olemas! :)

Üldiselt elavad nad ilusti, meie meelest küll. Nad said neli korda suurema puuri, mille meisterdas algusest lõpuni valmis mu kallis kaasa. Tubli poiss, eks! :)
Puuri esimene korrus on mängimise-jooksmise ala. Teine korrus on mõeldud söömiseks, joomiseks ja hädade tegemiseks. Nii nagu elu on näidanud, siis nad teevad ikka sinna, kuhu juhtub. :)

Polli on endiselt arglik piiga ja armastab kohutavalt asju vedada. Vedamiseks lähevad kõik - sallid, oksad, riided, sokid, paberid, mis iganes kuskil vedeleb. Tema on ka see, kes julgeb kohe korralikult näksama tulla ja siis vaadata suurte silmadega, et mis nüüd juhtus? Enamasti on see minu süü, sest ma ei viitsi käsi ära pesta ning ta arvabki, et on midagi söödavat tulnud. Samuti meeldib mulle aegajalt mõlemaid torkida näpuga ja see neile ei meeldi :).

Piia on endiselt seltskonna hing. Ta võib isegi külalisele sülle ronida ja uudistada. Pahandusteotsija on ta endiselt ning hulljulgus on ka alles. Turnib ja ronib igale poole, kuhu vähegi saab. Samuti armastab ta lihtsalt suhelda inimestega. Temaga jutustama minnes lippab ta kohe ligi ja kuulatab hoolega seda, mida sul parasjagu õelda on ja vastutasuks ootab paremaid maiuspalasid. :)

Selline on igapäevane elu! Kindlasti jäi midagi mainimata ja kindlasti sai üle ka kirjutatud!
Pakaahh!

Kuidas läheb.

Mul läheb üsna hästi. Hetkel on puhkus ja kui aus olla, siis ma olen puhkusest natukene väsinud. :)
Enamjaolt tegelen loomadega, sest nende toas jooksutamine võtab päris palju aega ja tähelepanu. Korraga jooksevad nad keskmiselt kaks tundi, mõnikord vähem ja teinekord jällegi rohkem. Oleneb täiesti, millal me välja laseme. Nendel päeval, kui ma üksi kodus olen, lasen ma enamasti peale hommikusööki jooksma ja jooksevad 2-3 tundi. Nädalavahetuseti kaasaga kodus olles laseme natukene vähem joosta, sest ilusate ilmade puhul on soov enamasti kuskile minna ja väljas olla. Terve see aeg, kui nad jooksevad, tegelen ma ka enamasti nendega - keelan ja utsitan. Vahepeal toimetan niisama nende puuri kallal või teen midagi põrandal olles. Neile see meeldib, sest siis on mõlemad platsis uudistamas ja ronivad süles. Alles eile õppis üks uue triki selgeks. Nimelt on hea inimest kasutada ronimiseks laua peale. Kallis kaasa oli lõpus pisut tüdinenud, et ei tahetagi teda rahule jätta.. ainult mõllaks laua peal ja jookseks pidevalt sülle - lauale - sülle - lauale. :) Eks iga uus asi vajab läbi kordamist.

Arglikum loomake kombib ka vaikselt piire. Nüüd tahab ka sülle tulla puurist ja korra julgeb ka põrandalt sülle turnima tulla. Tema hea meelega siiski nuusiks kaugelt ja veenduks oma ohutuses pikema ajaga. Samas on tema see kaval, kes saab alati igale poole, kuhu minna ei tohiks. Selleks on tal omad trikid, mida teine teha ei oska. :)

Igapäevaga õpivad nad asju juurde või muutuvad julgemaks, millega nad teevad mu elu iga korraga raskemaks. Algselt polnud neid nii palju vaja jälgida, siis nüüd ainult üks jälgimine ole. Näiteks meeldib mulle võtta puurist sülle ja neid natukene enda peal ringi jooksutada ning siis puuri tagasi panna. See tegevus justkui arendaks minu ja looma omavahelisi suhteid ning muudaks neid tunduvalt julgemaks. Algselt tegi seda ainult üks, siis oli eriti lihtne. Võtad sülle ja tegeled temaga, teine vaatab pealt ning ei pressi end kuskile. Nüüd tahavad mõlemad korraga välja tulla ja see on ohtlik, sest mõni neist võib kõrgelt alla lennata. Nad on üsna väledad ja hüppavad päris hästi ning ehmatuste korral on vaja neid pigem hoida nii, et nad saaksid põue pugeda jms. Püüan neid kordamööda võtta, aga kui üks on süles, siis teine pressib ka puurist välja ja selle vastu ei aita midagi, kui puhumine. See aitab neid tagasi hoida ja nad lähevad ratta peale jooksma või ootavad kannatlikult, kuni nende kord on. Arglikum on jälle tark ja saab aru, et ma vaheldumisi võtan neid sülle ja seetõttu sai teine temalt pragada, kui vahele üritas pressida. Kaklemist on vahest väga palju. Kõige suurem tüliallikas on sarapuupähkel koorega. Mõlemad tahavad ahnitseda ja siis söövad erinevatel aegadel ning nii kaua, kui on pähklit lammutatakse, ei sallita üldse üksteist. Pähklikoore närimine kulutab jällegi hambaid, nii et võta näpust. :)

Mis puutub muusse eluolusse, siis erilist midagi siin pole. Aiamaal sai taaskord pandud hunniku asju maha ja eks nüüd edaspidi näis, kui palju on mul aega seal käia. Lisaks loomadele ja kodule käin tihti ka vanaema juures. Sealgi toimetan igasuguste asjadega ja tegelen kassiga. Loomad siin ja seal, aga tähelepanu vajavad nad kõik.

Kaasa on mul ka siin igatepidi tore. Puhkuse ajal püüan ikka siin koduse olemise eest ka hoolitseda ja igapäevaselt sooja toitu tekitada, siis tal on ainult hea meel olnud koju tulla. Saab sooja toitu ja tihti ka magustoitu, mis saaks veel parem olla. Üritan siin hoolitseda puhtuse eest ka, aga seda on loomade tõttu raskem teha. Oksad vedelevad maas närimiseks, loomad pilluvad toitu laiali ja paar asja siin-seal, mis on topitud selleks, et nad kuskile ei saaks. Igakord ka ei viitsi koristada, lihtsam oleks asjad sinnapaika jätta ja siis ei pea hiljem jälle tagasi toppima neid. Ja, mis okstesse puutub, siis enamasti arglikum loom veab neid igale poole nurka ära, et närimine oleks tal alati kättesaadav. :)

Üldiselt püüame nii palju, kui võimalik, kaasaga jalutamas käia. Esialgu ei pruugi meie soovid ühilduda, kuid alati kuskile me jõuame. Minu jaoks on need alati mõnusad olnud. Päike paistab ja keset linna jalutad metsas. Viimane kord jalutasime Emajõe kallastel ja avastasime, et seal on nii palju kohti, kuhu saaks lihtsalt istuda ja ümbrust nautida.

Viimasel ajal olen ma saanud ka mitmete filmielamuste osaliseks, millest tahtsin ka siia kirjutada. Noh endale, et ehk tahan kunagi uuesti vaadata, sest neid vaataks küll.

Kiidaks järgmisi filme:

"Wild" - tekitas ka minus tahtmise võtta miskit hullumeelset ette, et end proovile panna. Antud filmis peaosatäitja teeb läbi 1600 kilomeetrise matka, et endas selgusele jõuda.

"Gone Girl" - ma ootasin sellest filmist tõesti tüüpilist "tüdruk kadus ja teda leiti surnuna kuskilt metsast" ja selle põnevat lahendusekäiku. Tegelikult suutis film mind üllatada ja ma pole tõesti ammu niimoodi üllatunud olnud. Filmi keskelt pöördub stoori teiseks ja lõpptulemus on üsna wtf.

"The Theory of Everything" - ütleks, et üsna positiivne lugu tegelikult. Film ise on tõestisündinud ja antud tegelane on tänagi elus ning suuri saavutusi korda saatnud. Wikit uurides, siis peaks filmi sisu enamvähem sama olema, mis antud isiku elu.

"Begin Again" - noh, see film kirjeldas ka hästi minu suhteid muusikaga ja üldse muusikalise kohapealt oli see väga nauditav film.

"The Age of Adaline" - neist lemmikum ja ehk üldse lemmik. Mulle meeldib peaosas olev näitleja nii väga, et terve filmi aeg ma nautisin ta võrratud ilu. Filmis jättis ta endast ülimalt haritud, lugupeetud ja kõrgest soost naise mulje. See etendus kukkus tal ülihästi välja ja stoori oli minu jaoks väga mõnus. Mulle meeldivadki sellised dramaatilised ja ulmelised filmid.

Aga päikest!

Kuu aega armastust!

Meie piigad said mõned päevad tagasi kahekuuseks ja mõne päeva pärast on olnud nad meie juures kuu aega. See aeg on nii kiiresti mööda läinud ja nad tunduvad suured loomad juba. Selle aja jooksul oli kallis kaasa poolteist nädalat kodust ära õppustel ja mina tegelesin loomade arenguga. Selle ajaga suutsin päris palju korda saata. Vahepeal istusingi nendega koos põrandal tund aega lihtsalt sellepärast, et nad ära harjuksid minu kohalolekuga ja saaksid minuga sõbraks.

Enne, kui kaasa õppustele läks, ei julgenud Polli üldse puurist välja jalutama tulla ega meie peopesale. Noh, ega ta praegugi ei armasta peopesas olemist, kuid väljas jalutab ta päris julgelt. Temaga oligi kõige rohkem tegemist, sest tema usalduse võitmine tähendab väga pikka tööd. Tegeleme sellega praegugi.

Piia on lihtsalt uudishimulik loom, kes poeb igale poole, kuhu saab. Samuti turnib meie otsas ja tunneb huvi meie tegemiste vastu. Näiteks, kui ma juukseid parajasti kammin, siis tuleb loom sülle ja läheb tagajalgadele ning sirutab end püsti justkui selle ilmega: "Ae, mis sa seal teed, näita mulle ka." Noh, siis ma olen kammi talle andnud, millepeale ta proovib, et kas see söögiks ka kõlbab. Aru saades, et ei kõlba, siis läheb toimetab oma deeguasjadega edasi.

Esimest korda, kui üritasin mõlemaid puuri saada, oli paras peavalu. Väljas päike paistis ja pidin vanaema juurde minema. Ei saanud maiustega ega ilusate sõnadega. Piiat on lihtne saada puuri, aga see on mõttetu üritus, kui Pollit ei saa. No, kujutage ette, et loom, kes kardab inimesi ja on leidnud endale diivanialusest mõnusa peidupaiga. On täitsa loomulik, et tema kuskile ei liigu. Lõpuks tund aega hiljem sai haaratud pooleldi magava looma diivanikastist ja puuri pistetud. Õhtul proovisime uuesti, aga siis läks Piia esimesena puuri ja mina jäin Polliga tutvuma. Tutvumine kestis rohkem, kui pool tundi. Nii palju saime tuttavaks, et loom julges maiust näppude vahelt võtta. Järgmistel päevadel polnud enam raske teda lähedale meelitada. :)

Mõned päevad tagasi ma suisa ehmatasin ära, kui mu peale ronis käppadega Polli. Ajasin nad omavahel korra sassi, aga nentides, et Piia askeldab mu kõrval siiski, oli üllatus suur.

Üldiselt jah, me oleme nendega väga rahul. Me valisime enda eluviisile sobivaid loomi tükk aega ja nemad tundusid kõige paremini sobivat meile. Eile arutasime kaasaga, et nad on täpselt kõike seda, mida me ootasime. Puhtad, vaiksed ja tublid loomad. Sotsiaalsed ka samuti ning vahepeal otsivad ise tähelepanu.
Ma olen seda blogi kirjutanud pea kaks tundi, sest loomad taas jooksevad toa peal ringi. Selle aja jooksul suutis üks magamistuppa saada ja akna peale, teine juhtmete sisse elama ja radika otsa trippima. Nende kavalus on väga hea tasemega. Targad loomad, mis ma ikka oskan õelda. Ma olen omast arust arvanud, et ma olen suutnud kõik kohad ilusti ära korraldada, et nemad sinna ei pääse. No ilmselgelt jääb minu mõistus neile alla. :)

Me eristame neid peamiselt iseloomude järgi. See on neil nii selgesti eristatav, sest nad on üksteisest väga erinevad. Välimus on lausa vapustavalt sarnane, kuid ühe erinevuse leidsime siiski lõpuks. Nimelt hoiab Polli kõrvu rohkem külgedele, Piia püstiselt. See ei olnud alguses üldse märgatav, aga mida rohkem me nüüd seda jälgime, seda erinevamaks nad muutuvad ka välimuselt.

Aga heaküll, kõike hääd ikka.