Kuu aega armastust!

Meie piigad said mõned päevad tagasi kahekuuseks ja mõne päeva pärast on olnud nad meie juures kuu aega. See aeg on nii kiiresti mööda läinud ja nad tunduvad suured loomad juba. Selle aja jooksul oli kallis kaasa poolteist nädalat kodust ära õppustel ja mina tegelesin loomade arenguga. Selle ajaga suutsin päris palju korda saata. Vahepeal istusingi nendega koos põrandal tund aega lihtsalt sellepärast, et nad ära harjuksid minu kohalolekuga ja saaksid minuga sõbraks. 

Enne, kui kaasa õppustele läks, ei julgenud Polli üldse puurist välja jalutama tulla ega meie peopesale. Noh, ega ta praegugi ei armasta peopesas olemist, kuid väljas jalutab ta päris julgelt. Temaga oligi kõige rohkem tegemist, sest tema usalduse võitmine tähendab väga pikka tööd. Tegeleme sellega praegugi.

Piia on lihtsalt uudishimulik loom, kes poeb igale poole, kuhu saab. Samuti turnib meie otsas ja tunneb huvi meie tegemiste vastu. Näiteks, kui ma juukseid parajasti kammin, siis tuleb loom sülle ja läheb tagajalgadele ning sirutab end püsti justkui selle ilmega: "Ae, mis sa seal teed, näita mulle ka." Noh, siis ma olen kammi talle andnud, millepeale ta proovib, et kas see söögiks ka kõlbab. Aru saades, et ei kõlba, siis läheb toimetab oma deeguasjadega edasi.

Esimest korda, kui üritasin mõlemaid puuri saada, oli paras peavalu. Väljas päike paistis ja pidin vanaema juurde minema. Ei saanud maiustega ega ilusate sõnadega. Piiat on lihtne saada puuri, aga see on mõttetu üritus, kui Pollit ei saa. No, kujutage ette, et loom, kes kardab inimesi ja on leidnud endale diivanialusest mõnusa peidupaiga. On täitsa loomulik, et tema kuskile ei liigu. Lõpuks tund aega hiljem sai haaratud pooleldi magava looma diivanikastist ja puuri pistetud. Õhtul proovisime uuesti, aga siis läks Piia esimesena puuri ja mina jäin Polliga tutvuma. Tutvumine kestis rohkem, kui pool tundi. Nii palju saime tuttavaks, et loom julges maiust näppude vahelt võtta. Järgmistel päevadel polnud enam raske teda lähedale meelitada. :)

Mõned päevad tagasi ma suisa ehmatasin ära, kui mu peale ronis käppadega Polli. Ajasin nad omavahel korra sassi, aga nentides, et Piia askeldab mu kõrval siiski, oli üllatus suur. 

Üldiselt jah, me oleme nendega väga rahul. Me valisime enda eluviisile sobivaid loomi tükk aega ja nemad tundusid kõige paremini sobivat meile. Eile arutasime kaasaga, et nad on täpselt kõike seda, mida me ootasime. Puhtad, vaiksed ja tublid loomad. Sotsiaalsed ka samuti ning vahepeal otsivad ise tähelepanu. 
Ma olen seda blogi kirjutanud pea kaks tundi, sest loomad taas jooksevad toa peal ringi. Selle aja jooksul suutis üks magamistuppa saada ja akna peale, teine juhtmete sisse elama ja radika otsa trippima. Nende kavalus on väga hea tasemega. Targad loomad, mis ma ikka oskan õelda. Ma olen omast arust arvanud, et ma olen suutnud kõik kohad ilusti ära korraldada, et nemad sinna ei pääse. No ilmselgelt jääb minu mõistus neile alla. :)

Me eristame neid peamiselt iseloomude järgi. See on neil nii selgesti eristatav, sest nad on üksteisest väga erinevad. Välimus on lausa vapustavalt sarnane, kuid ühe erinevuse leidsime siiski lõpuks. Nimelt hoiab Polli kõrvu rohkem külgedele, Piia püstiselt. See ei olnud alguses üldse märgatav, aga mida rohkem me nüüd seda jälgime, seda erinevamaks nad muutuvad ka välimuselt. 

Aga heaküll, kõike hääd ikka.