Elu läheb edasi..

Nüüd on üle kuu aja sellest, mil lahkus mu vanaema siit ilmast. Paari päeva pärast teeme väikse peo 40 päeva täitumise eest ja siis teeme korteri täiesti tühjaks.

See aeg on olnud täis erinevaid üritusi ja pidusid, mis on viinud mu mõtted eemale ning lasknud mul olla. Lisaks on mu kaasal olnud kolm nädalat puhkust, mis saab homme läbi. See oli ka väga õigel ajal, kuna mu mõtted on vahepeal nii kaootilised olnud. Nimelt tunnen ma nii üksi.. seepärast tema puhkus ja erinevad peod on olnud väga suuresti abiks. 

Kõige enam jättis mulle siiski kustutamatu emotsiooni minu sünnipäeva pidu, mis toimus pärast matuseid kolm nädalat hiljem. Vahepeal kaalusin tõsiselt selle ära jätmist, kuid mul on hea meel, et ma seda ei teinud. Nimelt oli terve pidu nii vahva ja nii mõnus, et tekitas mulle imelise tunde. Tekitas sellise tunde, et mul on nii palju häid inimesi, kes tulid ekstra minu pärast kohale ja tähistasid minu juubelit. Siis ma tundsin, et ma ei ole üksi ja ma olen õnnega koos, et mul olemas nii toredad sõbrad, toetavad õed ja nii vahvad õelapsed. Sellel õhtul olin südamest õnnelik ja särasin pärast pidu ka mitu päeva. 

Seda tundsin ka sellel nädalavahetusel laagris, kuna minu inimesed tulid ka kohale. Sain tuttavaks veel paari vahva inimesega ning veetsin suure osa ajast inimestega, kes omavad minu elus olulist kohta. Vot, seepärast ütlengi, et ma olen õnnega koos, et mul on nii-nii toredad inimesed ümber. Ainult nende tõttu on mul kergem olnud.

Ekstra vajab mainimist ka mu kaasa, kes on olnud super inimene terve see aeg. Ta on olnud mul olemas 24/7, kui ma teda olen vajanud ja teinud täpselt neid asju, mida mul vaja on olnud. Näiteks on ta keset sügavat und öösel üles ärganud ja mind lohutanud. Samuti on ta kallistanud ja hoidnud mind kaisus palju-palju ning näinud vaeva enamiku ajast sellega, et mind naerma ajada ja õnnelikuks teha. Ega tal pole ka kerge olnud ja on samuti tegelenud leinaga. Nagu ma ütlesin, siis ma olen õnnega koos.

Suure osa ajast oleme tegelenud ka loomadega. Sellest ajast peale oleme vaikselt harjutanud loomi elama ühes korteris, mis oli alguses üsna stressirikas. Deegud on territoriaalsed loomad, mille tõttu tahtsid nad kassile kallale minna ja muudkui ähvardasid teda läbi puuri. Kui kass oli nende vaateväljast kadunud, siis tegid piigad korraliku lärmi piiksumisega selleks, et teda puuri juurde tagasi kutsuda. Kassil oli neist õnneks üsna suva ja tegeles pigem kohanemisega.

Tänaseks julgeme jätta neid lausa mitmeks päevaks üksi koju, kuna nüüd on mõlematel osapooltel üksteise eksisteerimisest suva. Deegud ei tee isegi välja sellest, kui kass siin jookseb, hüppab ja kraabib. Toimetavad rahulikult oma tegemisi edasi ja on vaat, et isegi rahulikumad kui varem. Kuna kass siin pidevalt mürgeldab, siis nad ei piiksu enam üldse sellepeale, kui keegi keset vaikust otsustab korraks liigutada ennast. Varasemalt tõstsid nad aegajalt meie liikumise peale kisa, kuna ehmusid ära. :)

Samuti tegeleme hoogsasti korteriga, mis vanaemast järele jäi. Tassisime keldri tühjaks ja lammutasime osad mööblid korteris ära. Teeme platsi peaaegu puhtaks ja siis tuleb täisremont. Ideaalis loodame, et ehk septembri lõpuks saab sisse kolida, aga näis, kuidas sellega läheb.

Rohkem pole miskit, kui edasi elada vaikselt.. Mul on kodus väike loomaaed, kes sõltub minust ja imeline kaasa. Ülivahvad sõbrad ja õed, kes tunnevad minu pärast muret. Küllap saan ma õnnelikuks varsti.

Teadmatus.

Kool on läbi saanud, kõik tulemused on olnud positiivsed. Vaheaeg on kestnud juba paar nädalat ja kuigi teha on palju, siis tunnen ikkagi pisut igavust. Seetõttu, et arvutis pole teha miskit. Enne oli vaja teha koguaeg hunnikus kodutöid ja neid sai tehtud ka aegajalt seetõttu, et tegevust oleks.

Millega ma siis tegelenud olen?

Esiteks planeerin oma juubelipidu. Koht on olemas, inimesed on kutsutud ja alles on jäänud vaid toidu-joogi ja tegevuste planeerimiskava. Juubelipeo planeerimine on iseenesest põnev ka seetõttu, et sellega saame kogemuse kätte ja valmis olla järgmisteks pidudeks. Millisteks täpsemalt, see on alles selgumisel.

Teiseks tegelen ma oma aiamaaga. Vahepeal oli tükk aega väljas põud, mis oli aiamaale kahjulik. Taimed hakkasid ära kuivama ja nõudsid igapäevast kastmist, samuti kadus tiigist vesi ära vaikselt. Aga nüüd on nädalajagu vihma tulnud ja pole hullu. Seekord sai maha pandud lisaks tavapärastele asjadele ka teetaimi. Nüüd ei ole muud, kui oodata nende kasvamist.

Kolmandaks koosneb elu haiglatest ja kahe korteri vahel jooksmisest. Vanaema tervisel on tekkinud mitmeid probleeme, mistõttu pole ta kodus elanud juba paar nädalat. Paar nädalat kestnud vaheaeg on raske olnud, kuna ma ei ole ammu nii palju nutta ja muretseda saanud. Teadmatus ja ootamine on selle juures kõige hullem. See, mis edasi saab või mille jaoks valmis olla tuleb, on teadmata. On vaid tänane päev, mil minna vanaemale külla ja kuulata arstide juttu ning hinnata ise olukorda. 
Tema olukord on nii ebastabiilne, mistõttu ei ole kunagi võimalik ette teada, mis seisus ta järgmine päev on. Ka siis, kui ühel päeval tundub, et nüüd on küll kõik hästi, võib järgmine päev purustada kõik lootused.

Aga üks päev korraga, rohkem ma sinna midagi teha ei saa. Terve mu pere on mures ja saadab igapäevaselt häid soove teele. Me oleme selles raskuses leidnud ühise teineteise mõistmise ja toeks olnud.

Just seetõttu oleme tühistanud nii mõnedki plaanid, sest pole õrna aimu, mis edasi saab. Ma ei saa seda suve rohkem planeerida ja olen mõttes planeerinud ka sünnipäevapeo ärajätmist. Mu head inimesed on selles mind ümber veennud ja õelnud, et ma pean oma elu ka elama vahepeal. Eks ma püüan.

Üks päev korraga. Eks näis siis.

Kastide kukutamine.

Taaskord on palju aega möödunud viimasest postitusest. Päevad mööduvad selliselt, nagu nad on. Mõni päev on edukas ja rõõmu täis, kõik asjad õnnestuvad, enesetunne on viimasel peal ja suhted inimestega on perfektsed. Siis on neid päevi, kus kõik läheb kehvasti: kass oksendab voodisse, deeguplikad hammustavad, lööd varba ära, unustad olulised asjad ära või jääd bussist maha. Selline see elu on koos oma võludega. :)


Hetkel on semestri keskpaik, mil koduseid töid on teha hunniku. Suurema osaga sain selle nädala teisipäeval kaelast ära ja nüüd on nii hea tunne. Ei ole midagi kiireloomulist ja ei pea hommikust õhtuni õppimisega tegelema. Eks neid koolitöid ikka jagub, aga enam ei pea hullu panema. Igatahes on mul hea meel, et sellistel hetketel on nii kodus, kui ka koolis olemas inimesed, kellele saab kurta ja kes lihtsalt annavad tuge ning jõudu. See on parim motivatsioon edukaks olemisel. 

Ma olen oma kõrvale leidnud kaks inimest, kes on lühikese ajaga nii oluliseks muutunud. Kolmekesi püüame kõigega hakkama saada ja muudkui innustada üksteist. Vahel annab nii palju juurde see, kui vingud, et ei jaksa hetkel midagi teha ja sulle vastatakse: "Ei ole hullu, tee ära ja siis pärast pole vaja midagi teha." Või siis vingud, kui keeruline ja arusaamatu on mõni ülesanne ning vastuseks tuleb jälle positiivne noot, mis kaotab ülesande juures negatiivsed emotsioonid ära. Samuti on mul hea meel, et pärast raskeid töönädalaid saan ma nende seltsis vabaks lasta ja midagi põnevat teha. Sellega me premeerime ennast tubli töö eest. 

Tõsi on see, et oma praeguse elukorralduse tõttu veedan ma kodus harvem aega ja ei jaksa nii palju tegeleda koduga. Tihtilugu upub kraanikauss mustade nõude sisse või on toad sassis. Meil kaasaga pole enam üldse aega, et koduga tegeleda. Mõlematel on erinevaid projekte ja tegevusi käsil, mis võtavad suure osa ajast. Samas ei kurda, sest praegu ongi see aeg, kus me ehitame elu üles. Mis aja koosveetmisse puutub, siis me oleme muutnud laupäevad selliseks, kus me teeme kahekesi midagi põnevat. Viimasel ajal oleme sattunud loodusesse, kuna see on hea puhkus kõigest ja annab nii palju energiat.

Paar nädalat tagasi pakkus kaasa, et me võiks Emajõe äärde teed tegema minna. Ma naersin selle mõtte üle, et mis mõttes teed tegema ja nalja teeb mulle või? :) Tuli välja, et ta mõtles seda tõsiselt ja hakkasimegi Emajõele sättima. Haarasime poest rummipallid kaasa ja läksime. See oli üsna romantiline ettepanek ja tegu, seega ei jäänud mul üle, kui ohata õnnest. Ilm oli tollel hetkel mõnusalt vaikne ja hall, seega soe tee kruusiga oli ideaalne lisand.

Eelmine nädal seiklesime Elistveres. Käisime loomapargis ja seal läheduses vaatetornis. Elistveres oli kohutavalt kaunis see, kui jalutasime laudteel järve äärde. Nimelt oli mets mattunud vee alla ja kohati paistis jääd ka põhjast. Päikesevalguses oli see meeletult kaunis vaatepilt. Pildist saate vast paremini aimu. Järve ääres oli ka vaatetorn ja seal ma lihtsalt imetlesin linde, kes olid tagasi lennanud.

Loomaaias ootasime kõige rohkem deegude külastust. Ma tean, et see kõlab naljakalt, et omal on kodus deegud olemas ja minnakse loomaaeda ka neid vaatama. Ausalt, me oleme nendest nii vaimustuses, et tahame näha ka teisi loomi tegutsemas. Eks ikka selleks, et võrrelda, et kas meie omad on suuremad või väiksemad ja samuti leida äratundmisrõõmu nende tegemistes.

Meie loomad said vahepeal aastaseks. Sellel päeval käisid nad loomakliinikus korra, kuna eelnevalt käitusid nad paar nädalat veidralt. Nimelt nad piiksusid üsna tihti ja hakkasid meid kohutavalt kartma. Sellepeale tekkis meil mure, et äkki on tervisega midagi lahti. Nii igaks juhuks panime loomaarstile aja kirja ja siis tegime taksosõidu sinna ja tagasi. 
Kogemus oli tegelikult üsna kohutav, et pärast käiku ma lihtsalt olin shokis ja nutsin. Mul oli kohutavalt kahju loomade pärast, kuna nad olid nii hirmul ja piiksusid. Nad said rahustava süsti ja rohkem miskit. 
Tagantjärele oli vist ikkagi tark otsus minna arstile, kuna pärast süsti on nad endised olnud. Ma nüüd ei teagi, kas see jäi püsima süsti tõttu või sellepärast, et tegime kodus ka ümberkorraldusi. 
Nimelt ostsime loomadele ühe jooksuratta juurde ja lõpetasime käsitolmuimeja kasutamise. Samuti märkasime, et välisukse lukustamine ehmatab neid, seega üritame vaiksemalt ukse kinni panna.

Üldiselt tundub, et neil läheb hästi. Välja ikka saavad, hoolimata kiirest eluviisist ja üritame ikka neid koguaeg poputada. Üks neist on natukene näksima hakanud, kuna talle ei sobi see, et me ilma välja laskmata poputame ja süles tassime. Siis üritab näppe eest ära tirida ja ähvardada, et kui kohe välja ei lase, siis ta hammustab. Otseselt hammustanud siiski ei ole, ainult näksanud õrnalt. :)

Polli tegi ka üllatava sammu paar päeva tagasi. Nimelt lasin loomad omale pluusi sisse jooksma nii kauaks, kuni neil natukene korda loon puuris. Polli leidis, et pluusi sees on tegelikult täitsa tore magada ja sinna ta jäigi. Mulle see idee jällegi ei sobinud, kuna pidin kooli minema hakkama ning aega nappis. Natukene istusin ja ootasin, millal ta ise sellepeale tuleb, et võiks puuri tagasi minna. Ei tahtnudki, kuniks lõpuks kupatasin ta ise õrnalt sealt välja. See oli esimene kord, mil ta usaldas mind nii palju, et võiks magada mu pluusi sees. See oli tõesti väga väga ootamatu.

Hea küll, seekord aitab!
Pakaah!

Puhkus.

Esimene semester on minu jaoks läbi. Osad hinded on veel teadmata, kuid sellega vist tegeletakse viimasel hetkel. Siiani on see olnud positiivne ja ma olen tulemustega rahul. Loodetavasti tuleb järgmine semester ka sama positiivne. 
Uus semester algab meil veebruari esimesel nädalal reedel ja siis saame mõned  päevad jälle puhata. Tunniplaan on täitsa kena, kuna see kulgeb nii, et ühel nädalal on väga palju loenguid, teisel nädalal on vähe ja nii vaheldumisi. Kõik esmaspäevad on vabad ja osad reeded ka. Kõige hullem päev saab aegajalt olema kolmapäev, kuna loengud algavad kell 10 hommikul ja lõppevad õhtul kell 20. Vahepeal on küll kaks tundi pausi, kuid see aeg kulub ilmselt söömiseks ja pisut puhkamiseks/igavlemiseks. Üldiselt ei nurise, võinuks hullem olla ja pigem kardan seda, et kodutöösid hakkab jälle palju tulema.

Jaanuarikuu on siiani väga sisukalt möödunud. Selle aja peale olen väljas väga palju söömas käinud ja kinnogi kahel korral jõudnud. Ma ei jõua tavaliselt üldse kinno, aga seekord läks siis nii. Samuti sai üle kaeda kaasa firmapeo ja seal trallida ringi. Õhtul kell 16.00 väljus buss Tallinna poole ja pidu oli juba Tartust väljudes hoos. Koju saime kell 5 hommikul. :)
Sellega seoses on kaasa mind jaanuarikuul positiivselt üllatanud oma karjääriga. Ta sai firmapeol aasta tegija auhinna, mis tõi minu näole küll suure imestuse. Ma tean küll, et ta on tubli, aga et kohe nii tubli lausa, vauu. Samuti on ta hoidnud mind kursis sellega, et mida ta edasi soovib teha ja mis tulema hakkab. Ma ei tea, mina olen elevil nägemaks seda, mida ta suudab korda saata. Teades, et see on olnud ta pikaajaline unistus, siis seda enam õhinas olen. Ma loodan, et ta saavutab kõik, mida ta tahab. :)

Nädal aega olen ma haige olnud, külmetasin ennast ära. Külmetuspisiku sai kaasale ka edasi antud ja ta tekitas endale pika nädalavahetuse, mil lihtsalt puhkasime ja lebotasime koos. Kolisime elutuppa elama ja pagendasime loomad magamistuppa, et nad meilt pisikud külge ei saaks. Pärast loomade pagendamist võisime rahulikult olla ja oma ingveri-sidruni-mee teed sisse kuhjata mitu päeva. Tagantjärele kulus meile hädasti selline leboaeg ära, mil tervis sunnib puhkama. Tavaliselt vabadel päevadel me ikka teeme midagi asjalikku või lähme kuskile. Seekord läks aga niimoodi ja see oli hästi armas aeg, mil sai hästi palju ja südamest räägitud maailmaasjadest ning hoolitseda üksteise eest. 

Loomadel on ka kõik korras. Täna said üle pika aja välja ja puuri lõin ka neil läikima. Olgugi, et ma sätin neil puuris kõik korda, siis neile ei meeldi minu sisustamine. Neil on omad reeglid, kus asjad olema peavad. Õigemini Pollil on. Tema on see, kes hakkab puuri kohe ümber kujundama, et see näeks samasugune välja, nagu ennem. Tassib suuga graanulid hunnikusse ära, veab oksad valedelt riiulitelt ära ja pappkarp peab vedelema puuri põhjas. Ma ei ole Polliga nõus graanulite asukoha suhtes, seega topin vägisi neid ikka sinna, kus talle ei meeldi. Pappkarp võiks ka riiulil olla, aga ma ei jaksa enam seda üles tõsta, seega nende võit. Oksi topin igale poole, seega pole õrna aimugi, milline on vale riiul ja milline mitte. Osasid nende reegleid üritan ikka jälgida ja maiuseid kõik kokku korjata ning samadesse kohtadesse tagasi panna. Selle üle olid nad täna ekstra rõõmsad. 

Muust eluolust rääkides, siis ma planeerin siin juba vaikselt oma juubelipidu. Saatsin majutuskohta kirjagi, et kas maja on minu tahetud kuupäevadel vaba veel. Mõtlesin, et kuna pidu on niikuinii suvel, siis teeks miskise mõnusa olemise sauna, ujumisega ning hea söögiga. Laua taga keegi istuma ei pea, vaid saabki olema selline vaba õhkkond. Mängud ja muud tegevused mõtlen ka välja, et veedetud aeg mööduks kõigil meeldivalt. 
Kursusekaaslastega planeerime ka igasuguseid reise ja tegevusi, et ma ei teagi täpselt, mida ma nendega ära teen. Seda ma tean, et veebruari esimesel nädalal lähme tuubitama, kui lumi alles on. Tahaks neid veel uisutama ka viia laululavale. 
Veebruari lõpus lähme kaasaga kruiisitama ja seda esimest korda elus. Saime endale hea hinnaga Deluxi kajutid ja muud ei olegi, kui oodata perereisi. Samuti planeerime sõbrapäeva tähistada samas kohas, kus eelmine aastagi ning muuta selle meie traditsiooniks. Wii, mulle meeldivad traditsioonid ja seda üritust olen ma aasta aega oodanud. :)

Ühesõnaga pikk jutt kõigest, mis

päevakohane on. Aitab küll.
Pakaaah!

Aasta on 2016.

Nüüd olemegi omadega uues aastas. Uus aasta sai vastu võetud sõprade, ilutulestiku ja ohtra toiduga. Küülikupraadi ja toorjuustukooki sai, mida jagub veel mitmeks päevaks. Seekord tähistasime meie juures ja selleks puhuks nägin ma korralikku vaeva, et külalisi kostitada hea ja paremaga. Ainuke asi, mis nihu läks õhtu jooksul, oli see, et ma sain kellegi shampusekorgiga vastu nina. Nüüd, päev hiljem, on nina korralikult marraskil, kuid kondid on terved ja silm pole ka sinine tänu miinuskraadidele.

Eelmises aastas oli ühtelugu nii häid asju, kui ka halbu. Tuues välja halva, siis aastasse mahtus kaks matust. Seda on liiga palju ja ei tohiks üldse olla. Paratamatult on see loomulik osa elust, kuid oskab alati shokeerida. Ma loodan, et kadunukesi ümbritseb paradiis ja rahu. 

Häid asju oli ka küllaga. Ülikooli minek on kindlasti üks parimaid otsuseid, mille ma vastu võtsin. Ma olen saanud sealt ülivahvaid sõpru ja nendega veedetud ajad on olnud meeldejäädavad. Mulle meeldib see, et me kõik toetume üksteisele ja moodustame meeskonna, kes koos õpivad ja on olemas erinevate probleemide puhul. Selline meeskonnatöö annab väga palju head tunnet ja motivatsiooni juurde. Samuti olen ma ennast mitmel rindel proovile pannud ja ületanud erinevaid hirme. Ma arenesin eelmisel aastal väga palju suhtlemise ja õppimise poole pealt. 

Üks parimaid asju eelmises aastas olid loomad. Deeguplikad leidsid kahekesi tee meie juurde, et muuta meie elu armsamaks, ägedamaks ja õnnelikumaks. Nad on meile nii palju rõõmu valmistanud, et kohe ei tea ära, mida selle õnnega teha. Mu kaasa on ka nendega nii rahul ja ütleb, et see on parim otsus. Samuti kiidab ta tihti nende ainulaadsust ja arvab endiselt, et ükski teine loom ei ole nii äge, kui nemad. Need plikad saavad märtsis juba aastaseks ja meil on olnud au jälgida nende kasvamist. 

Viimasena tooks eraldi välja ka selle, et mu kallis kaasa sai autoload ja me hakkasime poole kohaga autoinimesteks. Õeldakse, et kui sul on load käes ja auto, siis on suurimaks vabaduseks liikuda sinna, kuhu parasjagu hing soovib, kellaajast hoolimata. Tänu autole jõuame tuttavatele tihedamini külla ja matkarajad on meie poolt ära tallutud.

Positiivseid asju oli aastas veelgi, kuid olulisemad sündmused sai välja toodud. Uude aastasse mahuvad ka toredad sündmused ja plaanid, mida toon punktide haaval välja. Need ei ole minu jaoks lubadused, vaid pigem ühed toredad eesmärgid, kuhu poole pürgida või mida teha enda õnne eesmärgil.

1.  Me planeerime mitmeid reise sellesse aastasse, kuid esialgu tundub, et kaks neist õnnestuvad. Ühe reisiga planeerime seltskonnaga külastada korraga neli riiki. 

2. Ma hakkan vabatahtlikuks. See võtab kindlasti oma osa ajast, kuid see annab võimaluse õppida uusi asju juurde ja teha lihtsalt midagi tasuta. Seegi tekitab mulle põnevust, sest ma tean täpselt kuhu ma lähen ja mida tegema.

3. Kolmandaks plaanin uuesti line-tantsuga tegelema hakata ja tõsisemalt. See on olnud mu kireks mõned aastad, kuid halloweeni ajal käisin üle pika aja oma grupiga tantsimas ja see tekitas ikka meeletult hea tunde. Lihtne ja lõbus, kuid pakub nii palju naudingut.

4. Koos kalli kaasaga tegeleme sel aastal kindlasti aktiivselt kodu otsimisega. See protsess võtab ikka omajagu aega ja energiat, kuid me oleme optimistlikud. See on minu jaoks ka väga põnev, kuna saame kahekesi koos käia erinevaid kinnisvarasid vaatamas ja mõelda ühise tuleviku peale. 

5. Ei saa mainimata jätta ka selle, et ma annan endast koolis parima ja püüan positiivseid tulemusi saada koguaeg. 

Õppetunde eelmisest aastatest ei oska otseselt välja tuua. Ma püüan olla lihtsalt muretu, toetav ja õnnelik neiu. Uskuda sinisilmselt, et kõik inimesed on ilusad ja head.

Head uut aastat!

Hammas katki!

Ma avastasin eile, et ühel piigal on üks hammas pooleks. Ilmselt lendas kuskilt alla või ehmatusest jooksis peaga otsa millelegi. Igatahes, nüüd oleme kaasaga ekstra valves, et jälgida loomi. Eks see poolik hammas kasvab tagasi, kuid me muretseme kõrval oleva pika ja terve hamba pärast. Kas Piia jõuab ikka seda ära kulutada või hakkab hoopis mugavusest närima pisikese hambaga? Kui nii, siis see tähendab loomaarstile minekut ja looma narkoosi alla panemist. Hambaid on üsna raske lõigata siis, kui loomad ärkvel on. Mure on siis suurem, kuna deegud taastuvad narkoosist vaevaliselt. Loodame, et kõik läheb siiski hästi. :)

Pisike tahab igatahes meie tähelepanu ja hommikumantli sees elaks ka hea meelega. Praegu naudib pisikesi paisid ka, muidu see neile üldse ei meeldi. Ilmselgelt on tal on pooliku hambaga paha. Muidu on sama aktiivne, närib oksi ja maiuseid sööb ka ära ilusti. 

Välja saavad nad nüüd harvem, kuna meie ajakava on üsna tihe. Ma jõuan mitmel päeval hilja koju ja siis hakkan koduseid toimetusi tegema. Viimasel ajal olen õppimisele ka keskendunud õhtuti, kuna teha on palju. Tahan ju ette ka ära teha kõik, seega tekitan ma omale ekstra pinget. Kursusekaaslased on rääkinud, et nad küll ei tunne, et palju õppida oleks ja võiks isegi rohkem olla. Noh, minu viga, sest ma teen varakult asju ära (isegi kuu aega varem) ja loetlen pidevalt endale, et mida on vaja ära teha. Seetõttu tekibki selline tunne, et teha on, issakene, NIIIIII PALJU. Minu plaan on pigem jätta eksamite ajaks võimalikult palju vaba aega, et raamatuid lugeda ja tuupida jõuaks. Ma pole kindel oma plaani toimimisse, kuid seda näitab tulevik. :)

Lisaks otsime kaasaga tegelikult üsna ammu omale päris oma kodu. Me täitsa leidsime lõpuks sellise koha, kus meeldiks meile mõlemale elada. Mingi aeg tegime nimekirja ka tingimustest, mis võiks kodus olemas olla. Eks hindade kohapealt vaatame pigem kortereid, kuid headest pakkumistest poole majade ja majade puhul ka ära ei ütleks, kuid see ei ole eesmärk. Eesmärk on leida omale kodu, kus saaks elada, lapsi kasvatada ja õnnelik olla. Niisiis see koht, mis meile meeldis, vastas kõikidele tingimustele ja oli üldse selline VAU. No, kuna see oli esimene koht, siis me ei osanud midagi teha, kui nõu küsida kõikidelt. Tahtsime igast eksperte kutsuda vaatama, sest me oleme nii võhikud ja natukene uskumatu tundus, et mõni koht võiks ka hea olla. Paraku oli maakleriga halbu kogemusi mitmel korral nii mööda rääkimise pärast, kui ka muudel põhjustel. Päris närviliseks muutus olukord siis, kui selgus, et peale meie on veel üks ostja olemas, kes on juba pakkumisi teinud. Tahtsime ka oma pakkumise teha, kuid halbade asjade kokkulangemisel ei saanud seda teha ning siis lõime käega. Halbade asjade kokkulangemine tundus justkui mingi märk -  halb enne. Samas, kui antud ostja ei peaks saama laenu ja korter peaks tulema uuesti müüki, siis proovime uuesti. See oleks meie jaoks uus positiivne märk. Eks siis paistab, aga see kogemus on meid palju õpetanud. Nüüd vaatame kinnisvaraturul rahulikult ringi, kuni tuleb taaskord äge pakkumine. :)

Sügis on praegu väljas võrratult ilus ja värviline. Jonnin kodus, et tahan soo peale matkama ja Elistvere loomaparki. Kaasal ju load käes, seega on kodus hea jonnida, et lähme sinna ja tänna. Paraku tulevad igasugused muud plaanid vahele, milleks on õppimine, sünnipäevad ja küllaminekud. Jonnida on ikkagi hea ja kahju, et nädalavahetused nii lühikesed on. Jahedamad ja vihmased ilmad on mõnusad kodus olesklemiseks. Sööd kooki, vaatad filme, jood teed/kakaod ja istud vannis küünlavalgusel ning kuulad muusikat. Nii see elu käib koos oma murede ja rõõmudega.

Hääküll, ilusat sügist! :)

Oktoober.

Emotsioonid

Esimene kuu ülikoolis on mööda läinud. Ma olen selle aja jooksul palju juurde õppinud. Ma olen hakkanud aru saama sellest, et milliseid vigu ma olen teinud. Need ei ole üldse väikesed vead. Ma olen nende tõttu kaotanud olulisi inimesi, kuna olen arvanud, et ma teen õigesti. 

Ei, absoluutselt mitte. Ma olen aru saanud, et kus kohas ma olen eksinud ja kuidas ma olen oma vale käitumisega asjadele vee peale tõmmanud. See teeb mind pisut nukraks, et ma varem ei osanud sellise pilguga vaadata, nagu ma nüüd neid asju näen. Paraku ei sünni keegi meist targa inimesena, vaid selleks saadakse ja õpitakse aja jooksul. Mul on veel pikk tee minna selle minani, kes ma olla tahaksin.

Samuti olen ma aru saama hakkanud sellest, et mida ma teha sooviksin. Mulle meeldib enda eriala ja mul on sellega seoses mitmeid mõtteid tekkinud, et mida ma veel teha tahaksin. Ma olen hakkanud enesele eesmärke püstitama. Lõpuks ometi on mul midagi, mis mulle reaalselt ka meeldib. Ma olen leidnud oma koha ja tunnen, et mu eriala on piisavalt suure tähtsusega. Ma tunnen, et see on midagi suurt. 

Ma tean, et sellel teel tuleb teha mitmeid ja mitmeid eneseületamisi, kuid see on kõike seda väärt. Ma olen praegugi ennast ületanud mitmes asjas ja kurat, kui hea tunne on. 

Ma loodan, et need emotsioonid jäävad kestma.


Mälestused ja tegemised

Esimene kuu on pisut tormiline olnud. Ma ei teadnud, et esimesel nädalal algavad loengud, seega mul tuli oma elu kiirelt ümber korraldada. Segadust oli paras ports ja esimene nädal möödus enamasti enda kurssi viimisega. Kodutööd tulid üsna kiirelt, et esimese nädala lõpus tegin ehk? neljas aines kodutööd. Vahepeal on pisut raskem olnud ja siis jälle pisut kergem. Kindel on see, et selleks ma valmis ei olnud. Ootasin pigem seda, et esimene aasta on kergem ja siis läheb raskeks. Hetkel olen veel omadega graafikus ja ehk isegi natukene ees, kuna püüan ette ära õppida kõiki aineid, et vahepeal natukene kergem oleks. Suuremad tööd ja eksamid on alles ees, seega tundub tark mõte ette ära teha. Saab paremini keskenduda suurematele töödele ja pingevabamalt. 

Esimese kuu jooksul olen ära eksinud ka rebasepidudele. Esimesel päeval oli õhtul kogunemine, tutvusime ülikoolilinnakuga ja Pirogovis tutvusime kursakaaslastega. Mulle meeldis käia hunniku rahvaga mööda tänavat ning vaadata inimeste pilke, et mis nüüd toimub. Eriti vahva oli vaadata klienditeenindajate ehmatust, kui me 50 inimesega miniRimisse marssisime ja joogipoolist ostsime. Hetkega oli järjekord poe teises otsas. 

Rebasepeod on ka möödunud üsna toredalt. Esimene pidu koosnes mängudest ja viktoriiniküsimuste lahendamisest. Sai päris palju huvitavaid inimesi üle kaetud ja tutvutud vanemate kursuste inimestega. Stiilikas oli ka omal kohal. Teisel peol sai pisut vähem oldud, kuid ka seal ei puudunud stiilikas ja mängud. Sulatasime külmunud t-särki ja vaatasime riideketti. Kuna rebastepeol oli enamik siiski teisest erialast, siis tundsime kursakaaslastega pisut kõrvaleheidetuna ning läksime hoopis linna peale. Olime Illegaardis poole ööni ning tutvusime üksteise eludega pikalt ja laialt. :)


Täna on mul 2 EAP käes, kuna üks eksam sai juba ära tehtud. Sellele lisandub õige varsti veel 3 EAP, kui hästi läheb (ilmselt ikka läheb, sest teisiti see võimalik ei ole :)). 

Pakaah! :)