Movember.

Enamik päevi möödub peamiselt õppides, ehituspoodides shopates ja korterit vaatamas käies. Mul on nii vähe koolipäevi, et suure osa ajast olengi nö aheldatud tuppa, et oma elu sisustada õppimisega.
Noh, vähe koolipäevi tähendab rohkem kodutöösid, kuna enamik aineid on veebiõppena tehtud. Eks külmaga on hea teki all vedelda ja sülearvutis erinevaid ülesandeid teha, kuid lõpuks tüütab see ära. 

Mingi aeg oli mul üksi olemisega suuri probleeme. Mõtted kiskusid vägisi kurba maailma ja tekkis tunne, et mul ei ole kedagi. Mitte kedagi. 

Nüüd on asi paranenud ja suudan üksi olla küll. Enam ei tunne ennast nii üksi, kuna mulle on rõhutatud pidevalt seda, et ma olen inimeste jaoks oluline ja kallis. Samuti on tulnud küllakutseid selleks, et ma üksi ei tunneks. Kallis kaasa rõhutab ka pidevalt, et kodus ma ei ole tegelikult üksi, mul on ju loomad. 

Teate, kuigi minus on suur kogus tühjust, mida ma pole täita osanud ja seetõttu olen tundnud eksinuna, üksi.. siis kuigi seda tühjust veel on, aga seda on tõesti täitma hakkanud loomad. Kass on minu väike prints, kes lunib päevast-päeva hunnikute viisi paisid ja tahab ülekeha massaaži. Toob ise mänguasjad minu juurde, kui ta tahab mängida ja suhtleb pidevalt minuga. 

Ja deegud ka. Tahavad lähedust ja suhtlevad minuga. Nad on mul kolmekesi võrratud ja imelised isendid. 

Samuti on mul hea meel vaadata, kuidas kass ja mu kallis kaasa õpivad üksteisega suhtlema. Mõlemad osapooled kohanevad üksteise olemasoluga. :)

Aga, aeg parandab haavad ja täidab seda tühjust. Kuigi ka praegu mõeldes on uskumatu, kuidas lihtsalt üks inimene kaob tühjusesse ning temast pole mitte midagi alles.. justkui õhku haitunud. Nüüd mõistan hästi seda, et miks on inimestel on vajalik nö "taeva olemasolu". Noh, sellega tekib tunne, et kuskil on alles, mitte täiesti kadunud.. olematu. Oeh..

Ma võlgnen tühjuse täitmisele ka väga palju kallile kaasale. Ma olen läbi erinevate emotsioonide nõudnud talt seda tühjuse täitmist ning ta on endast parima andnud. Püüdnud minust aru saada ja olla minu jaoks olemas nii palju, kui tal võimalik on olnud. Ma tean, et tal on ka raske, kuid ta on vapralt vastu pidanud minu emotsioonide keerises ja olnud mu kindlaks kaljuks, mu parimaks sõbraks ja asendanud kõike-kõiki. Ta on sellega kõigega suurepäraselt hakkama saanud. 

Kui ma teda vaatan, siis ma tahan sellest tundest lõhki minna..teda vaadates näen ma meest, kellega ma abiellun ja kes saab minu laste isaks. Tema ongi mu elu, mu perekond koos meie kolme pereliikmega. Nemad on minu kodu, minu elu ja ma armastan neid nii palju.

Seetõttu on see aasta olnud mu elu raskemaid. Ma pole kunagi nii palju nutnud ja emotsionaalselt sassis olnud. Teisalt on see olnud jällegi üks toredamaid aegu, kuna ma olen ümbritsetud parimate inimestega, kes teevad kõik selleks, et mina rõõmus oleksin. Olen teinud erinevaid asju, mida varsemalt ei teinud ja need kõik on olnud võrratud. 



Tegelikult peaksin ma alustama referaadiga, mis on aine viimane ja oluline suur töö. Enne tahtsin siia tulla ja kirjutada lihtsalt endast välja kõike. 

Olge paid.

Vahekokkuvõte remondist.

Remonditööd said alguse oktoobri algusest ja seniks on päris palju ära tehtud. 

Põrand ära tehtud. Remontijad võtsid vana papi ja lauad üles ning soojustasid põranda ära. Meil oli seal all päris tühi see asi, seepärast talvel põrandad külmad olidki. Nüüdseks peaks see mure lahendatud olema.

Enne:

 Vahepeal: 

Nüüd: 

Parkett on põrandasse panemata, kuid enne tehakse seinad ja laed ära. Lagi sai ka viimati korraliku koguse krohvi, kuna värvi maha kakkumisega tekkisid suured augud. Samuti on hea võrdlus sellest, et mis on saanud vahepeal keskel olevast seinast. Järgmisel pildil on tulemus veelgi ilusam. 

Hetkel käivad tööd täies hoos lagede, seinte ja vannitoa kallal. Meil on tekkinud mõningad tagasilöögid. Nimelt läks kortermajas veepüstak katki ja selle väljavahetamisega tegeletakse. Seetõttu on meil tulnud sellega seoses alkohoolikust naabriga korralikult tülisid. Hetkel on nad maha rahunenud, kuid näis, mis edasi saab. 

Pildid vannitoa laest ja põrandast. Lagi on saanud nüüdseks lae ilme ja ilmselt on lambid ka olemas. Täna lähme valime WC-poti ka lõpuks välja. See, mis seintesse tuleb, on veel arutamisel ja planeerimisel. Leidsime ühed hästi ilusad plaadid, aga kuidas sättida neid nii, et kaks seina saab lihtsalt ära värvida. Üleüldse on iga detail olnud nii palju aeganõudev ja arusaamatu alguses. 

Magamistuba on saanud ka vahepeal uue kuue ukse, krohvi ja krundi tõttu.










 










Vot nii. Selline töö käibki meil. Kuigi suure osa tööst teevad ära remontijad, aga meil kulub ka sinna omajagu energiat. Iga õhtu peale tööpäeva sõidame mööda linna autoga. Kõigepealt käime alati korteris vaatamas, et mis vahepeal ära tehtud on. Pärast seda sõidame mõnda ehituspoodi asju vaatama ja planeerima. 

Kõige rohkem on aega võtnud ilmselt parketi valik. Algselt oli mul selge plaan, et tahame tumedamat parketti. Kaasa eelistas heledamat, niisiis üritasime kuidagi teineteisele poolel teel vastu tulla. Lõpuks leidsime mõlemad parketi, mille peale ütlesime mõlemad, et: "Vohh, see on ilus."

Selle leidsime K-Rautast, kuid üsna pea selgus, et neid on vähem, kui meil vaja oleks. Läksime teise poodi, kus leidsime visuaalselt samasuguse. Esimene vaimustus oli pettumuse tõttu kadunud ja seetõttu kohe ostma ei tormanud. Hind oli ka seal poes kallim ning käisime ringi ja vaatasime teisi ka. Lõpuks jäi sõelale kaks valikut, millepeale viisime lauad kõrvuti. Silmnähtavalt oli see algne valik meie jaoks ilusam ja nõnda ära ostsime.

Seinatoone valime endiselt..õigemini kakleme nende üle. :)

Rohkem miskit uut pole. Ilusat värvilist sügist!

Loomad.

Meil läheb loomadega hästi. Kass tudub koguaeg kaisus ja ajab mind taga. Kaasal ei lasta piigadega rääkida, siis tuleb nühkima ja mjäuguma. 

Piigad on meil ka rahul. Ei piiksu pea üldse ja kassi peale ei tee enam üldse välja. Vahepeal ainult ajavad kõrvad kikki ja piiluvad ülevalt alla, et mis see hull nüüd teeb. Ainult nurisevad selle üle, et saavad harvem välja, kui varasemalt. Eks selles on süüdi tihe graafik, mis hõlmab kooli, tööd, trenni, rebaseid, ürituste korraldamist ja remonti. Igapäev on tegemist päevajagu ja sellist asja ei ole, et saaks istuda pool päeva kodus. 

Kass on ka tegelikult üsna tubli. Suurt lollust ei tee ja keelamisest saab üldiselt aru. Vahepeal kippus hammustama, kui kohe tähelepanu ei saanud. Selle juurisime uuesti välja ja nüüd tore sõber taas.

Muus osas ei oska hetkel midagi erilist õelda.
Remondipostituse teen kunagi eraldi, kui asi valmis on. Ootan elevusega aega, mil ma saan sisustuselemente osta ja mõtteid on juba hulgi kogunenud. Ja noh seda ka, et saaks sinna kolida. Seda ootame kaasaga mõlemad, kuigi kesklinnas on mugav elada. Õnneks suurenes kodu juures Selver, mis teeb elu nüüd poole mugavamaks. Selle üle rõõmustame mõlemad.

Ja muidu on elu, nagu elu ikka. Eluga käib kaasas nii kurvemaid, kui ka rõõmsamaid hetki. On probleeme ja on ka lihtsamaid aegu. On õpetlike asju, mis panevad mõistma lihtsaid asju, millele ennist ei osanud mõelda. Noh, näiteks kasvõi seda, et iga inimene on ainulaadne nii füüsiliselt, kui ka vaimselt. Keegi ei peagi kellegi sarnane olema või mingite stereotüüpide järgi olema. Ja mina olen mina, oma mõtete ja tunnetega ning välimusega. Ma olen rahul sellega, kes ma olen ja see, mida teised arvavad, mind ei puuduta. Ja see, mida ma teistest arvan, on ka puhtalt minu probleem ja keegi pole süüdi selles, et mõnikord lihtsalt ei klapi. Tee mida tahad ja kui palju, jõuad ikka ringiga samasse kohta tagasi.

Anyway, mis ma ikka kirjutan. Näitan parem videot loomadest. Ise sai kokku miksitud. Võiks õelda, et uus pisike hobi. :)

Kõike head ikka!

Lammutamine.

Kirjutan taas siin, kuna õnnestus vahepeal ennast ära külmetada. Tõbisena on blogi kirjutamine üks tore ajaveetmise viise, mida teha igavuse peletamiseks.

Üldiselt olen viimaseid kolme päeva peamiselt sisustanud unistamise ja planeerimisega. Nimelt, kuna korteris on üks sein maha tõmmatud ja pliit ka ära lammutatud, siis tähendab see seda, et varsti läheb remondiks. Sellega on siis lugu niiviisi, et me peame välja mõtlema põhivärvid, mis terves korteris olema hakkavad. 
















Noh, kindlalt on valget värvi ja ilmselt minu pealesurumisel ka pruuni. Valikus on veel miskine hall ja bees kah, ehk veel midagi. Igatahes arutelud käivad ja ammutame inspiratsiooni piltidest ning ehituspoodidest. Plaanis on, et köök ja koridor on elutoaga otseselt seotud ning sinna tapeeti ei pane. Selles suures toas värvime lihtsalt seinad ära, seetõttu ongi värvivalik üsna olulisel kohal lisaks muudele asjadele.

Paar päeva tagasi panime paika ka plaani, kus hakkavad lambid, pistikud ja lülitid olema. See on järgmine asi, millega me tegelema hakkame. Nädalavahetusel läheb ilmselt suure osa ajast koristamisele, kuna lammutusest tekkinud prügi on laiali. 

Igatahes on see äärmiselt põnev aeg ja tore on jälgida korteri progressi. Eile sai seal viimati käidud ja silmad pärani jälle imestatud. Täiesti teine ilme oli korteril ilma seinata. Samuti oli vahva käia kaasaga ehituspoes ning vaielda parkettide ümber. Tema sihib heledamate poole, mina tumedamate poole, seega kogu vaatlemine oligi selline: "Vohh, see on jumala äge", mille vastuseks oli: "Ei, see küll ei lähe". No näis, millise me kahepeale ära suudame valida. :)

Samuti on kogu sellesse töösse arvestatud loomi ka, seega püüame võimalikult loomasõbralikku keskkonda luua. Seepärast tapeet seina ei lähegi, kuna ühed söövad selle ära ja teine lihtsalt ribastab küünte teritamisega. Lõpus vaatame kindlasti kasutatud diivanit, kuna see ka ribastatakse niikuinii ära. Ühesõnaga on koduloomad esikohal kogu planeerimises. 
Ja lilled ka. Neile mõtlen ka juba nurki ning ideid välja, kuidas neid paigutada. 

Igatahes on lilledega aega ja tegeleme kõigepealt pakilisemate asjadega - elekter, ahi ja seinad! :)

Elu läheb edasi..

Nüüd on üle kuu aja sellest, mil lahkus mu vanaema siit ilmast. Paari päeva pärast teeme väikse peo 40 päeva täitumise eest ja siis teeme korteri täiesti tühjaks.

See aeg on olnud täis erinevaid üritusi ja pidusid, mis on viinud mu mõtted eemale ning lasknud mul olla. Lisaks on mu kaasal olnud kolm nädalat puhkust, mis saab homme läbi. See oli ka väga õigel ajal, kuna mu mõtted on vahepeal nii kaootilised olnud. Nimelt tunnen ma nii üksi.. seepärast tema puhkus ja erinevad peod on olnud väga suuresti abiks. 

Kõige enam jättis mulle siiski kustutamatu emotsiooni minu sünnipäeva pidu, mis toimus pärast matuseid kolm nädalat hiljem. Vahepeal kaalusin tõsiselt selle ära jätmist, kuid mul on hea meel, et ma seda ei teinud. Nimelt oli terve pidu nii vahva ja nii mõnus, et tekitas mulle imelise tunde. Tekitas sellise tunde, et mul on nii palju häid inimesi, kes tulid ekstra minu pärast kohale ja tähistasid minu juubelit. Siis ma tundsin, et ma ei ole üksi ja ma olen õnnega koos, et mul olemas nii toredad sõbrad, toetavad õed ja nii vahvad õelapsed. Sellel õhtul olin südamest õnnelik ja särasin pärast pidu ka mitu päeva. 

Seda tundsin ka sellel nädalavahetusel laagris, kuna minu inimesed tulid ka kohale. Sain tuttavaks veel paari vahva inimesega ning veetsin suure osa ajast inimestega, kes omavad minu elus olulist kohta. Vot, seepärast ütlengi, et ma olen õnnega koos, et mul on nii-nii toredad inimesed ümber. Ainult nende tõttu on mul kergem olnud.

Ekstra vajab mainimist ka mu kaasa, kes on olnud super inimene terve see aeg. Ta on olnud mul olemas 24/7, kui ma teda olen vajanud ja teinud täpselt neid asju, mida mul vaja on olnud. Näiteks on ta keset sügavat und öösel üles ärganud ja mind lohutanud. Samuti on ta kallistanud ja hoidnud mind kaisus palju-palju ning näinud vaeva enamiku ajast sellega, et mind naerma ajada ja õnnelikuks teha. Ega tal pole ka kerge olnud ja on samuti tegelenud leinaga. Nagu ma ütlesin, siis ma olen õnnega koos.

Suure osa ajast oleme tegelenud ka loomadega. Sellest ajast peale oleme vaikselt harjutanud loomi elama ühes korteris, mis oli alguses üsna stressirikas. Deegud on territoriaalsed loomad, mille tõttu tahtsid nad kassile kallale minna ja muudkui ähvardasid teda läbi puuri. Kui kass oli nende vaateväljast kadunud, siis tegid piigad korraliku lärmi piiksumisega selleks, et teda puuri juurde tagasi kutsuda. Kassil oli neist õnneks üsna suva ja tegeles pigem kohanemisega.

Tänaseks julgeme jätta neid lausa mitmeks päevaks üksi koju, kuna nüüd on mõlematel osapooltel üksteise eksisteerimisest suva. Deegud ei tee isegi välja sellest, kui kass siin jookseb, hüppab ja kraabib. Toimetavad rahulikult oma tegemisi edasi ja on vaat, et isegi rahulikumad kui varem. Kuna kass siin pidevalt mürgeldab, siis nad ei piiksu enam üldse sellepeale, kui keegi keset vaikust otsustab korraks liigutada ennast. Varasemalt tõstsid nad aegajalt meie liikumise peale kisa, kuna ehmusid ära. :)

Samuti tegeleme hoogsasti korteriga, mis vanaemast järele jäi. Tassisime keldri tühjaks ja lammutasime osad mööblid korteris ära. Teeme platsi peaaegu puhtaks ja siis tuleb täisremont. Ideaalis loodame, et ehk septembri lõpuks saab sisse kolida, aga näis, kuidas sellega läheb.

Rohkem pole miskit, kui edasi elada vaikselt.. Mul on kodus väike loomaaed, kes sõltub minust ja imeline kaasa. Ülivahvad sõbrad ja õed, kes tunnevad minu pärast muret. Küllap saan ma õnnelikuks varsti.

Teadmatus.

Kool on läbi saanud, kõik tulemused on olnud positiivsed. Vaheaeg on kestnud juba paar nädalat ja kuigi teha on palju, siis tunnen ikkagi pisut igavust. Seetõttu, et arvutis pole teha miskit. Enne oli vaja teha koguaeg hunnikus kodutöid ja neid sai tehtud ka aegajalt seetõttu, et tegevust oleks.

Millega ma siis tegelenud olen?

Esiteks planeerin oma juubelipidu. Koht on olemas, inimesed on kutsutud ja alles on jäänud vaid toidu-joogi ja tegevuste planeerimiskava. Juubelipeo planeerimine on iseenesest põnev ka seetõttu, et sellega saame kogemuse kätte ja valmis olla järgmisteks pidudeks. Millisteks täpsemalt, see on alles selgumisel.

Teiseks tegelen ma oma aiamaaga. Vahepeal oli tükk aega väljas põud, mis oli aiamaale kahjulik. Taimed hakkasid ära kuivama ja nõudsid igapäevast kastmist, samuti kadus tiigist vesi ära vaikselt. Aga nüüd on nädalajagu vihma tulnud ja pole hullu. Seekord sai maha pandud lisaks tavapärastele asjadele ka teetaimi. Nüüd ei ole muud, kui oodata nende kasvamist.

Kolmandaks koosneb elu haiglatest ja kahe korteri vahel jooksmisest. Vanaema tervisel on tekkinud mitmeid probleeme, mistõttu pole ta kodus elanud juba paar nädalat. Paar nädalat kestnud vaheaeg on raske olnud, kuna ma ei ole ammu nii palju nutta ja muretseda saanud. Teadmatus ja ootamine on selle juures kõige hullem. See, mis edasi saab või mille jaoks valmis olla tuleb, on teadmata. On vaid tänane päev, mil minna vanaemale külla ja kuulata arstide juttu ning hinnata ise olukorda. 
Tema olukord on nii ebastabiilne, mistõttu ei ole kunagi võimalik ette teada, mis seisus ta järgmine päev on. Ka siis, kui ühel päeval tundub, et nüüd on küll kõik hästi, võib järgmine päev purustada kõik lootused.

Aga üks päev korraga, rohkem ma sinna midagi teha ei saa. Terve mu pere on mures ja saadab igapäevaselt häid soove teele. Me oleme selles raskuses leidnud ühise teineteise mõistmise ja toeks olnud.

Just seetõttu oleme tühistanud nii mõnedki plaanid, sest pole õrna aimu, mis edasi saab. Ma ei saa seda suve rohkem planeerida ja olen mõttes planeerinud ka sünnipäevapeo ärajätmist. Mu head inimesed on selles mind ümber veennud ja õelnud, et ma pean oma elu ka elama vahepeal. Eks ma püüan.

Üks päev korraga. Eks näis siis.

Kastide kukutamine.

Taaskord on palju aega möödunud viimasest postitusest. Päevad mööduvad selliselt, nagu nad on. Mõni päev on edukas ja rõõmu täis, kõik asjad õnnestuvad, enesetunne on viimasel peal ja suhted inimestega on perfektsed. Siis on neid päevi, kus kõik läheb kehvasti: kass oksendab voodisse, deeguplikad hammustavad, lööd varba ära, unustad olulised asjad ära või jääd bussist maha. Selline see elu on koos oma võludega. :)


Hetkel on semestri keskpaik, mil koduseid töid on teha hunniku. Suurema osaga sain selle nädala teisipäeval kaelast ära ja nüüd on nii hea tunne. Ei ole midagi kiireloomulist ja ei pea hommikust õhtuni õppimisega tegelema. Eks neid koolitöid ikka jagub, aga enam ei pea hullu panema. Igatahes on mul hea meel, et sellistel hetketel on nii kodus, kui ka koolis olemas inimesed, kellele saab kurta ja kes lihtsalt annavad tuge ning jõudu. See on parim motivatsioon edukaks olemisel. 

Ma olen oma kõrvale leidnud kaks inimest, kes on lühikese ajaga nii oluliseks muutunud. Kolmekesi püüame kõigega hakkama saada ja muudkui innustada üksteist. Vahel annab nii palju juurde see, kui vingud, et ei jaksa hetkel midagi teha ja sulle vastatakse: "Ei ole hullu, tee ära ja siis pärast pole vaja midagi teha." Või siis vingud, kui keeruline ja arusaamatu on mõni ülesanne ning vastuseks tuleb jälle positiivne noot, mis kaotab ülesande juures negatiivsed emotsioonid ära. Samuti on mul hea meel, et pärast raskeid töönädalaid saan ma nende seltsis vabaks lasta ja midagi põnevat teha. Sellega me premeerime ennast tubli töö eest. 

Tõsi on see, et oma praeguse elukorralduse tõttu veedan ma kodus harvem aega ja ei jaksa nii palju tegeleda koduga. Tihtilugu upub kraanikauss mustade nõude sisse või on toad sassis. Meil kaasaga pole enam üldse aega, et koduga tegeleda. Mõlematel on erinevaid projekte ja tegevusi käsil, mis võtavad suure osa ajast. Samas ei kurda, sest praegu ongi see aeg, kus me ehitame elu üles. Mis aja koosveetmisse puutub, siis me oleme muutnud laupäevad selliseks, kus me teeme kahekesi midagi põnevat. Viimasel ajal oleme sattunud loodusesse, kuna see on hea puhkus kõigest ja annab nii palju energiat.

Paar nädalat tagasi pakkus kaasa, et me võiks Emajõe äärde teed tegema minna. Ma naersin selle mõtte üle, et mis mõttes teed tegema ja nalja teeb mulle või? :) Tuli välja, et ta mõtles seda tõsiselt ja hakkasimegi Emajõele sättima. Haarasime poest rummipallid kaasa ja läksime. See oli üsna romantiline ettepanek ja tegu, seega ei jäänud mul üle, kui ohata õnnest. Ilm oli tollel hetkel mõnusalt vaikne ja hall, seega soe tee kruusiga oli ideaalne lisand.

Eelmine nädal seiklesime Elistveres. Käisime loomapargis ja seal läheduses vaatetornis. Elistveres oli kohutavalt kaunis see, kui jalutasime laudteel järve äärde. Nimelt oli mets mattunud vee alla ja kohati paistis jääd ka põhjast. Päikesevalguses oli see meeletult kaunis vaatepilt. Pildist saate vast paremini aimu. Järve ääres oli ka vaatetorn ja seal ma lihtsalt imetlesin linde, kes olid tagasi lennanud.

Loomaaias ootasime kõige rohkem deegude külastust. Ma tean, et see kõlab naljakalt, et omal on kodus deegud olemas ja minnakse loomaaeda ka neid vaatama. Ausalt, me oleme nendest nii vaimustuses, et tahame näha ka teisi loomi tegutsemas. Eks ikka selleks, et võrrelda, et kas meie omad on suuremad või väiksemad ja samuti leida äratundmisrõõmu nende tegemistes.

Meie loomad said vahepeal aastaseks. Sellel päeval käisid nad loomakliinikus korra, kuna eelnevalt käitusid nad paar nädalat veidralt. Nimelt nad piiksusid üsna tihti ja hakkasid meid kohutavalt kartma. Sellepeale tekkis meil mure, et äkki on tervisega midagi lahti. Nii igaks juhuks panime loomaarstile aja kirja ja siis tegime taksosõidu sinna ja tagasi. 
Kogemus oli tegelikult üsna kohutav, et pärast käiku ma lihtsalt olin shokis ja nutsin. Mul oli kohutavalt kahju loomade pärast, kuna nad olid nii hirmul ja piiksusid. Nad said rahustava süsti ja rohkem miskit. 
Tagantjärele oli vist ikkagi tark otsus minna arstile, kuna pärast süsti on nad endised olnud. Ma nüüd ei teagi, kas see jäi püsima süsti tõttu või sellepärast, et tegime kodus ka ümberkorraldusi. 
Nimelt ostsime loomadele ühe jooksuratta juurde ja lõpetasime käsitolmuimeja kasutamise. Samuti märkasime, et välisukse lukustamine ehmatab neid, seega üritame vaiksemalt ukse kinni panna.

Üldiselt tundub, et neil läheb hästi. Välja ikka saavad, hoolimata kiirest eluviisist ja üritame ikka neid koguaeg poputada. Üks neist on natukene näksima hakanud, kuna talle ei sobi see, et me ilma välja laskmata poputame ja süles tassime. Siis üritab näppe eest ära tirida ja ähvardada, et kui kohe välja ei lase, siis ta hammustab. Otseselt hammustanud siiski ei ole, ainult näksanud õrnalt. :)

Polli tegi ka üllatava sammu paar päeva tagasi. Nimelt lasin loomad omale pluusi sisse jooksma nii kauaks, kuni neil natukene korda loon puuris. Polli leidis, et pluusi sees on tegelikult täitsa tore magada ja sinna ta jäigi. Mulle see idee jällegi ei sobinud, kuna pidin kooli minema hakkama ning aega nappis. Natukene istusin ja ootasin, millal ta ise sellepeale tuleb, et võiks puuri tagasi minna. Ei tahtnudki, kuniks lõpuks kupatasin ta ise õrnalt sealt välja. See oli esimene kord, mil ta usaldas mind nii palju, et võiks magada mu pluusi sees. See oli tõesti väga väga ootamatu.

Hea küll, seekord aitab!
Pakaah!