Noh, vähe koolipäevi tähendab rohkem kodutöösid, kuna enamik aineid on veebiõppena tehtud. Eks külmaga on hea teki all vedelda ja sülearvutis erinevaid ülesandeid teha, kuid lõpuks tüütab see ära.
Mingi aeg oli mul üksi olemisega suuri probleeme. Mõtted kiskusid vägisi kurba maailma ja tekkis tunne, et mul ei ole kedagi. Mitte kedagi.
Nüüd on asi paranenud ja suudan üksi olla küll. Enam ei tunne ennast nii üksi, kuna mulle on rõhutatud pidevalt seda, et ma olen inimeste jaoks oluline ja kallis. Samuti on tulnud küllakutseid selleks, et ma üksi ei tunneks. Kallis kaasa rõhutab ka pidevalt, et kodus ma ei ole tegelikult üksi, mul on ju loomad.
Teate, kuigi minus on suur kogus tühjust, mida ma pole täita osanud ja seetõttu olen tundnud eksinuna, üksi.. siis kuigi seda tühjust veel on, aga seda on tõesti täitma hakkanud loomad. Kass on minu väike prints, kes lunib päevast-päeva hunnikute viisi paisid ja tahab ülekeha massaaži. Toob ise mänguasjad minu juurde, kui ta tahab mängida ja suhtleb pidevalt minuga.
Ja deegud ka. Tahavad lähedust ja suhtlevad minuga. Nad on mul kolmekesi võrratud ja imelised isendid.
Samuti on mul hea meel vaadata, kuidas kass ja mu kallis kaasa õpivad üksteisega suhtlema. Mõlemad osapooled kohanevad üksteise olemasoluga. :)
Aga, aeg parandab haavad ja täidab seda tühjust. Kuigi ka praegu mõeldes on uskumatu, kuidas lihtsalt üks inimene kaob tühjusesse ning temast pole mitte midagi alles.. justkui õhku haitunud. Nüüd mõistan hästi seda, et miks on inimestel on vajalik nö "taeva olemasolu". Noh, sellega tekib tunne, et kuskil on alles, mitte täiesti kadunud.. olematu. Oeh..
Ma võlgnen tühjuse täitmisele ka väga palju kallile kaasale. Ma olen läbi erinevate emotsioonide nõudnud talt seda tühjuse täitmist ning ta on endast parima andnud. Püüdnud minust aru saada ja olla minu jaoks olemas nii palju, kui tal võimalik on olnud. Ma tean, et tal on ka raske, kuid ta on vapralt vastu pidanud minu emotsioonide keerises ja olnud mu kindlaks kaljuks, mu parimaks sõbraks ja asendanud kõike-kõiki. Ta on sellega kõigega suurepäraselt hakkama saanud.
Kui ma teda vaatan, siis ma tahan sellest tundest lõhki minna..teda vaadates näen ma meest, kellega ma abiellun ja kes saab minu laste isaks. Tema ongi mu elu, mu perekond koos meie kolme pereliikmega. Nemad on minu kodu, minu elu ja ma armastan neid nii palju.
Seetõttu on see aasta olnud mu elu raskemaid. Ma pole kunagi nii palju nutnud ja emotsionaalselt sassis olnud. Teisalt on see olnud jällegi üks toredamaid aegu, kuna ma olen ümbritsetud parimate inimestega, kes teevad kõik selleks, et mina rõõmus oleksin. Olen teinud erinevaid asju, mida varsemalt ei teinud ja need kõik on olnud võrratud.
Tegelikult peaksin ma alustama referaadiga, mis on aine viimane ja oluline suur töö. Enne tahtsin siia tulla ja kirjutada lihtsalt endast välja kõike.
Olge paid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar