Yassou Maria.

Heiippa! 

Minu elus on nii palju asju toimunud, nagu ikka. Need kõik on olnud sellised pisikesed asjad, mis teevad kokku ühe suure terviku. Aga, mis ma siis kõik teinud olen? :)

Minu praeguseks prioriteediks on tantsimine. Taaskord on tulemas üks suuremat sorti esinemine, mis ei ole just kuskil paarikümnele inimesele, vaid hoopis korralikumale rahvamassile. Sellele mõeldes lähevad mu jalad nõrgaks. Sellega seoses on veel ees ootamas tantsulaagrite maratonid ka, mida ma lausa põnevusega ootan. Esimene laager on muidugi tantsimist täis ja niisamuti ka teine, aga teine on rohkem meelelahutuslikum. Teisel toimub pisikene sünnipäeva pidu, mis on mulle ka pühendatud. Üllatuseks avastasin ma samuti, et mulle meeldib tantsida paaristantsu rohkem, kui üksinda kindla kava järgi. Hoopis teine teema - partneriga tekib mingi side ja siis koos üritate üksteist õpetada ning sammudele pihta saada. Hetkel on mu lemmikuks valss - just just! :)

Ma olen käinud juba mõnda aega jooksmas ka. Avastasin eelmine nädal ,et metsas on palju-palju parem joosta. Sügisel tahan maratonile ka ilmselt minna. Praegu kulgen aeglaselt, et saada hingamine selgeks ja tempo, kuid minu saavutus on umbes tunni ajaga 6 kilomeetrit. Wiiii! Minu kevad on olnud tõesti sportlik - jooksmine ja tantsimine. Muide, millegipärast võtab valss kõige rohkem läbi.

Vahepeal sattusin ajalehte ka. See tuli nii äkitselt ja võistluse peale, mille suhtes mul elevust ei olnud. Tahtsingi lihtsalt teada, et kuidas see võistlus välja näeb ja palju mina aru saan, aga muu mind väga ei huvitanud - ehk siis olin üsna ükskõikne. Hiljem kommenteerisin ühele inimesele: "Pealtnäha nii tavaline asi, kuid meedia jaoks on see uudne ja huvitav - teissugune." Ja nii oligi!
 Intervjuu küsimustele vastasin emailis terve kojusõidu aja Tallinnast Tartu - konkreetselt 2,5 tundi. Kohtumine kestis maksimaalselt pool tundi, mille käigus tegime fotosid ja siis jutustasin natukene ajakirjanikuga. See kohtumine oli konkreetselt sellepärast, et ta tahtis teada, et mis tunne on, kui mina ta huuli jälgin. Ja nii ilmuski artikkel ka ülejärgmisel päeval. Anoh, lubati, et meediakära tuleb veel, aga teistel teemadel. Minu suhtumine on sellesse, kui tavalisse asjasse, sest ma olen kõige hullema läbi elanud - otse-eetris olnud. See kogemus on siiani hullem olnud, seega intervjuud ja muud asjad on käkitegu.

Ainuke asi, mille üle kurta, on ilmad. Need võiksid olla stabiilsed ja normaalsed. Hullumeelselt kõigub koguaeg. 
Toimetan aiamaal ka juba. Igast taimed on juba üleval ja eile rohisin kõik vaod puhtaks. See aasta on köögiviljade kasvatamine täies hoos - s.h. kasvatan melonit ja arbuusi ka. Muide, need on ka ülesse tulnud ja kasvavad hoolega. Samuti kõrvetasin oma selja ära rohimise ajal, olgugi, et ma ei saanud aru, et ma nii palju päikest sain. Pool ajast oli päike pilvede taga, aga nii ta läks. Ma pole ammu-ammu selja ära kõrvetanud punaseks, seega minu jaoks on see suur uudis. :)

Oeh, ma olen vist palju juba kirjutanud. Praeguseks siis kõik! 
Tsauhkipakaaa! 

Blond.

Heiiiippaaaa päiksekiired!

Nagu pealkirjast ja pildist järeldada võite, siis ma olen jah vahepeal blondeerunud. :) Nüüd peaks juustega peaaegu kõik olema, vahepeal toonin plaatinablondi palsamiga, et liigselt kollasust vähemaks tõmmata. Edaspidi värvin ilmselt juuri ja vahepeal lasen otsi ka blondeerida, et heledamaks natukene läheks. Paremat pilti pole hetkel, kuna ei ole viitsinud/leidnud aega, et teha korralikke fotosid endast. 

Eelmine nädalavahetus oli teguderohke. No, peaaegu igapäev on midagi teha. Reedel oli munapühad ja selle veetsin ma üldse sünnipäeval käies. Õelapsel oli juubel - sai kümne aastaseks ja kuidas ma oleks saanud minemata jätta, eks. Laupäeval ärkasin varakult üles, et maale minna.. bussipeatuses põrkasin naabripoisiga kokku, kes oli üsna suvine. Lobisedes selgus, et meil mõlemal on sama marsruut ja lähme mõlemad ämmadele külla. Teekond möödus lõbusalt lobisedes. Vahepeatuses hüppasin teise inimese autosse ja seegi möödus kiirelt lobades. Maal oli ka täitsa suvi väljas, hästi mõnusalt soe. Käisime särgi väel ringi ja tegime tööd - värvisime laelauad ära ning pühapäeval püüdsime lakke paigutada. See töö jäi pooleni ja ootab järgmist külastuskäiku. :)

Järgmiseks uudiseks kostaks, et ma olen hakanud jooksmas käima õega. Esimene kord sai joostud 3 km, teisel korral juba 4 km. Näis, palju ma homme hommikul suudan, sest taheti vahelduseks hommikul ka joosta. Minu jaoks on õudne, sest ma pean vara ärkama. Pole eriti minu teema, vahet pole, et ma viimasel ajal varajasem. Silmad teen lahti juba 8-9-10 aegu hommikul. Igatahes, näis, mis selle jooksmisega saab. Minu eesmärk on lihtsalt kunagi 10 kilomeetrit ära joosta, kuid selleks läheb aega. Otseselt mingit kaalulangetusega seotuid eesmärke pole ja pikaajalisemaid ka mitte.

Viimaseks.. ma plaanin siin uut projekti. Seekord siis rahvusvahelist, kuna tahaks reisida jälle. Hetkel käib siis koostöö ühe vahva neiuga, kellega koos uurime ja meisterdame vaikselt projekti. Näis siis, mis sellest välja kukub.

Oh, elu on lihtsalt vapustav. Ma olen õnnelik! :)
Hästi, aitab küll, pakaah!

Pall.

Sellel aastal on ilm olnud küll superluks, enamasti soe ja lumeta. Lõpuks jõudis nii kalendriliselt, kui ka päiksega kevad kohale. Ilmad on küll pisut külmad, kuid pole hullu. Tuleb natukene soojemalt riides käia ja pole sellel ilmal häda midagi. Kevad on muutuste aeg ka, eks? Noh, minul käib see siin sajaprotsendiliselt. Seetõttu pole ka eriti blogi kirjutanud, kuna olen keskendunud endale. Nii palju on teha ja mõelda, kuid ajast jääb justkui puudu. Seetõttu on ka minu hommikud alanud järjest varem ja õnneks aitab kass ka palju kaasa. Kell 9 hüpatakse minu voodis ja nõutakse tähelepanu. Igaljuhul, mis ma siis teinud olen seni?

Mäletate, et kirjutasin toitumisharjumustest, et muutsin seda kardinaalselt. Sealt läks see pallikene veerema ja lõpptulemus selgub ilmselt suve keskpaigas. Mul on tekkinud mõtteid, mida ma oma eluga peale hakkan ja need on minu jaoks vaimustavad. Edasine tegevus sõltub ainult minust ja oludes, aga nii või naa ei saa midagi kehvasti minna ning see on positiivne. Ma lähemalt kirjutama ei hakka, kuna ei taha ära sõnuda. Igaljuhul hoidke põialt!

Tervisliku toitumisega olen muutunud samuti tervislikumaks. Sel aastal on liikumisaasta ja seda ma olen ka hoolega teinud. Tantsutrennis käin endiselt, pikkadel jalutuskäikudel samuti ilusate ilmade tõttu. Vahepeal treenin kodus ennast ka natukene. Plaan hakata varsti jooksmas käima, kui ilmad natukene soojemad ja mina natukene tervem. Just, tervis tegi väikse restardi, kuna külmetasin end ära.. aga see oli lühiajaline ning kerge.

Kolmandaks, ma ei suitseta enam. Lihtsalt suvalisel päeval ütlesin endale, et aitab ja tegin viimase ära. Eks paar murdepunkti oli, kuid need olid alguses ja mingi asja mõjul, kuid see andis juurde. Tundsin, et see paberisse keeratud tubakas ei anna mitte midagi ja täiesti null emotsiooni. Pikemaks ma sinna peatuda ei tahtnud ja viskasin paki koheselt minema ka. Ütleme nii, et sõltuvusnähtude käes ma ei piinlenud eriti ja mahajätmine läks kuidagi liiga kergelt. Tänaseks tuleb aegajalt meelde nii palju, et "vaoo, ma ei ole enam nii kaua teinud" ja see on kõik. Isud vahest harva käivad üle, kuid pähklite/seemnete söömine aitab ja vee joomine samuti.  

Tegelikult ma mõtlen selle üle, et kuidas mittesuitsetajad taluvad suitsetajaid. Kuidas minu tuttavad mind talusid? See on ikka väga jube lehk, mis üle käib ja see ulatub nii kaugele. Inimesel lähedal olles hakkavad silmad vett jooksma vängest haisust ja nina tõmbub krimpsu. Andke andeks, et ma teid kannatama panin.

Viimaseks - ma tegelen oma juustega ka hoolega. Lõpptulemus on varsti käes ja ma võin rõõmus olla oma tahtmise üle. Lähedasemad elavad ka hoogsalt kaasa sellele. Wiii. 

Ühesõnaga, ma olen maailma õnnelikum inimene! Mul läheb hästi ja emotsioonid on laes, et tahaks sellest õnnetundest pooleks plahvatada. Siia lisatud pildid iseloomustavad minu päevi. 

Olulisemaks sündmuseks pean kaasa sünnipäeva. Tähistasime seda lausa tervelt 4 päeva. Algas see üllatusega, et ma kuskil kohvikus ootan teda ja jõudsin tunnike tagasi Tallinna. Kohale jõudis, siis sõime praadi ja magustoitu, rüüpasime veini peale. Tundub tavalisena, jah, seda see oligi. Lihtsalt süüa serveeriti nagu kallis restoranis. Järgnevatel päevadel sai jälle väljas söömas käidud ning korteriski kokkasin hoolega nii süüa, kui ka magustoitu. Me veetsime kogu selle aja nö rutiinist väljas ja tegime natukene teissuguseid asju, mida me muidu ei tee, vaid kulgeme enamasti omas rutiinis. 

Me oleme tegelikult nüüd vähe näinud üksteist, sest ajaliselt ja rahaliselt ei ole mõtet olnud. Aga kuna meil on viimasel ajal koguaeg ülipöörfektid nädalavahetused olnud, siis pole sellest hullu. Nädalavahetused teevad kõik tasa ja siis möödub aeg justkui paradiisis.

Hästi!

Ilusat kevadet.

Tegutsemine.

Mul vahepeal seisis elu paigal sõna otseses mõttes. Ootasin tööandja taga ja käisin koosolekutel koguaeg ning jälle ootasin. Mis tänaseks saanud on? Ei midagi, sõna otseses mõttes. Viimane kord helistasin ja uurisin, et mis värk on, pidi asi seisma ja nemadki ei tea, mis toimub. Igal juhul ma olen oma eluga edasi läinud. Sellest hetkest, kui ma lasin ootamisest lahti, muutus mu eluke eriti kiireks. 

Mul on järsku miljon asja, millega ma tegeleda tahan. Mu märkmik, mis enamasti seisis tühjana, on täis kritseldatud asju, et ma jumala eest ära ei unustaks midagi. :)

Igatahes, hetkel on tõesti plaane palju ja tahaks neid kõiki teha, aga füüsiliselt ja vaimselt ma ei jõua neid kõike teha. Näiteks toon, et mul on käsil üks raamat, mis räägib nö elu muutmisest. Seal on hästi vahvaid ideid, mis tekitab minus tahtmist proovida neid. Samal ajal loen ma erialaseid lugemismaterjale, mille suurus ei ole ka just väike. Peale selle tahan ma laenutada veel neli raamatut, mis on seotud erialaga. Oeh. :)

Noh, siis on mul veel uue telefoni valimine, aparaadiga seoses mässamine ja muude pisiasjadega tegelemine. Samas ma ei kurda, mulle meeldib see. Lihtsalt neid asju on nii palju, mida ma tahan ja ma pean lihtsalt kannatust varuma, et tasapisi kõike teha. 

Viimase aja sündmused:
1. Tantsimine - Grupp on väga armas ja vahva. Nalja nabani ja tantsimisel on tempo korralik. Esinemised on taas jälle ees. Kummalised lihasvalud tekivad ka nende tempokate tantsudega.
2. Projektikohtumine - hästi kihvt seltskond sattus lauda. Nalja visati hulganisti ja peaaegu kõigiga sai suheldud sunniviisil. :) Reisikaaslane oli asja juures mega ja tegi selle päeva lausa võrratuks, vahet pole, et ta kogemata reisis ilma rahakotita ja paanika kippus peale tulema. :) Itaalia restoran oli ka ilus ja söögid maitsesid head. Superluks.
3. Pihiisa sünnipäev - võõrustaja oli tubli, ladus ühised teemad ette ja terve seltskond hakkas omavahel suhtlema. Minu meelest tasuks temast õppust võtta, vastasel juhul on ebamugav inimese elu uurida nii kaua, kuni ühise keele leiad. Uued tutvused on alati põnevad ja seekord oli küll põnevus laes. Põnevad inimesed olid noh. Natukene hispaania keelt, natukene inglise keelt, natukene emakeelt ka - mina, kes ma keeli väga ei valda peale emakeele, oli põnev lihtsalt jälgida inimesi. Ahjaa, koduvein oli siiski vist õhtu halvim otsus. :)
4. Koosolek - noortegrupi peale oskasin õelda vaid, et see ei edene üldse ja see on puhtalt minu süü. :)

Olgu, aitab. Põhilised asjad sai välja toodud ja aasta pärast on hea meenutada seda. Ma kirjutangi ju neid asju siia üles omale mälestuseks.

Heaküll, lisan lõpetuseks pildi kassist, kes hirmsasti poeb, et ei taha läpparis ka lasta istuda mul. Pressitakse korralikult ette, et tegelegu ma nüüd ainult temaga ja silitagu ma hästi kaua-kaua. Eks ta sellepärast, et ma alles olin pikalt kodust ära. :)


Tsauhkiii!

Täielik koer.

Uue aasta algus.

Heiii!

Uus aasta on sujunud siiamaani hästi! Olen vastu võtnud uusi väljakutseid ja samuti täiel rinnal elu nautinud. Kalli kaasaga oleme tekitanud selleks aastaks hunniku plaane, et näis palju me neist suudame ära teha. Üldpildis tundub aasta tegukas tulema, aga näis siis, mis tegelikult välja kukub. Halbu eelaimdusi hetkel ei ole.






Aga räägime siis nendest asjadest, mis me tänaseks oleme suutnud korda saata. Kaasaga võtsime vastu otsuse muuta elustiili. Sinna kuulub toitumisharjumused ja trenn. Toitumisharjumustele oleme teinud täielikke muudatusi. See pole olnud raske, pigem uudne ja põnev. Keha on natukene shokeeritud ning kohaneb ümber. Isusid otseselt ei ole, vahepeal tundub, et jääks puudu millegist.. kuid enamasti saab keha oma puuduoleva aine kätte kindlaid asju süües. Praeguseks on järsust muutusest peaaegu kaks nädalat möödas ja nädalavahetusel sai õrnalt patustatud. Halb mõte, ma vaevlesin kehva enesetunde käes peaaegu terve päev.

Mis kõige olulisem on. Me teeme seda koos kaaslasega. See on meid veelgi lähedasemaks muutnud, mitte et enne ei olnud. Olime, aga praegu on veelgi suurem side - eks ikka seetõttu, et me teeme midagi ühiselt. Jagame omavahel retsepte ja räägime oma headest leidudest. Harime koguaeg üksteist ja see on lausa lõbus. Kahekesi on poole lihtsam ja lõbusam seda teekonda käia. :)

Kuna meil on selleks aastaks eesmärgiks hästi palju, palju, palju lõbutseda, siis käisime nädalavahetusel sõda pidamas. Noh, poisid käisid, mina jalutasin ringi fotokaga. Ei taha väga üüberpaksude riietega ringi joosta - palav ja vastik hakkab. Koht oli iseenesest pildistamiseks ideaalne, igasuguseid huvitavaid asju leidus. Pidin lihtsalt ettevaatlik olema veidi, et kuskile auku või miskit ei kukuks.. neid ei olnud seal just vähe. :)

Täna on päev natukene halvasti möödunud. Pidin oma arvet vaadates südamerabanduse saama. Ilmselgelt on elektrimõõdik katki, sest kui eelmise kuu arve oli 10x suurem, siis selle kuu oma tuleks 30x suurem. Vahet pole, et mul ahiküte ja elektrit väga palju ei kasuta. Kokkuvõttes käis esimees mul külas pilte tegemas ja lubas mõne inimesega ühendust võtta. Minu ülesandeks jääb mõõdik välja vahetada. 








Aga jahm, mis siin ikka. Pöördun oma elu peale tagasi.
Lõbutsege! :)

Pisike hetk

Skype vestlus:

Mina: "Tere hommikust kallis, ma olen nii solvunud sinu peale."
Matu: "Miks?"
Mina: "Ma nägin unes, et sa ütlesid mulle, et ma olen nii mõttetu inimene. Minust pole tolku ja ma ei oska midagi teha."
Matu: "Anna mulle andeks, et ma unenäos nii tõbras olin."