Elu.

Kuidas läheb.

Mul läheb üsna hästi. Hetkel on puhkus ja kui aus olla, siis ma olen puhkusest natukene väsinud. :)
Enamjaolt tegelen loomadega, sest nende toas jooksutamine võtab päris palju aega ja tähelepanu. Korraga jooksevad nad keskmiselt kaks tundi, mõnikord vähem ja teinekord jällegi rohkem. Oleneb täiesti, millal me välja laseme. Nendel päeval, kui ma üksi kodus olen, lasen ma enamasti peale hommikusööki jooksma ja jooksevad 2-3 tundi. Nädalavahetuseti kaasaga kodus olles laseme natukene vähem joosta, sest ilusate ilmade puhul on soov enamasti kuskile minna ja väljas olla. Terve see aeg, kui nad jooksevad, tegelen ma ka enamasti nendega - keelan ja utsitan. Vahepeal toimetan niisama nende puuri kallal või teen midagi põrandal olles. Neile see meeldib, sest siis on mõlemad platsis uudistamas ja ronivad süles. Alles eile õppis üks uue triki selgeks. Nimelt on hea inimest kasutada ronimiseks laua peale. Kallis kaasa oli lõpus pisut tüdinenud, et ei tahetagi teda rahule jätta.. ainult mõllaks laua peal ja jookseks pidevalt sülle - lauale - sülle - lauale. :) Eks iga uus asi vajab läbi kordamist.

Arglikum loomake kombib ka vaikselt piire. Nüüd tahab ka sülle tulla puurist ja korra julgeb ka põrandalt sülle turnima tulla. Tema hea meelega siiski nuusiks kaugelt ja veenduks oma ohutuses pikema ajaga. Samas on tema see kaval, kes saab alati igale poole, kuhu minna ei tohiks. Selleks on tal omad trikid, mida teine teha ei oska. :)

Igapäevaga õpivad nad asju juurde või muutuvad julgemaks, millega nad teevad mu elu iga korraga raskemaks. Algselt polnud neid nii palju vaja jälgida, siis nüüd ainult üks jälgimine ole. Näiteks meeldib mulle võtta puurist sülle ja neid natukene enda peal ringi jooksutada ning siis puuri tagasi panna. See tegevus justkui arendaks minu ja looma omavahelisi suhteid ning muudaks neid tunduvalt julgemaks. Algselt tegi seda ainult üks, siis oli eriti lihtne. Võtad sülle ja tegeled temaga, teine vaatab pealt ning ei pressi end kuskile. Nüüd tahavad mõlemad korraga välja tulla ja see on ohtlik, sest mõni neist võib kõrgelt alla lennata. Nad on üsna väledad ja hüppavad päris hästi ning ehmatuste korral on vaja neid pigem hoida nii, et nad saaksid põue pugeda jms. Püüan neid kordamööda võtta, aga kui üks on süles, siis teine pressib ka puurist välja ja selle vastu ei aita midagi, kui puhumine. See aitab neid tagasi hoida ja nad lähevad ratta peale jooksma või ootavad kannatlikult, kuni nende kord on. Arglikum on jälle tark ja saab aru, et ma vaheldumisi võtan neid sülle ja seetõttu sai teine temalt pragada, kui vahele üritas pressida. Kaklemist on vahest väga palju. Kõige suurem tüliallikas on sarapuupähkel koorega. Mõlemad tahavad ahnitseda ja siis söövad erinevatel aegadel ning nii kaua, kui on pähklit lammutatakse, ei sallita üldse üksteist. Pähklikoore närimine kulutab jällegi hambaid, nii et võta näpust. :)

Mis puutub muusse eluolusse, siis erilist midagi siin pole. Aiamaal sai taaskord pandud hunniku asju maha ja eks nüüd edaspidi näis, kui palju on mul aega seal käia. Lisaks loomadele ja kodule käin tihti ka vanaema juures. Sealgi toimetan igasuguste asjadega ja tegelen kassiga. Loomad siin ja seal, aga tähelepanu vajavad nad kõik.

Kaasa on mul ka siin igatepidi tore. Puhkuse ajal püüan ikka siin koduse olemise eest ka hoolitseda ja igapäevaselt sooja toitu tekitada, siis tal on ainult hea meel olnud koju tulla. Saab sooja toitu ja tihti ka magustoitu, mis saaks veel parem olla. Üritan siin hoolitseda puhtuse eest ka, aga seda on loomade tõttu raskem teha. Oksad vedelevad maas närimiseks, loomad pilluvad toitu laiali ja paar asja siin-seal, mis on topitud selleks, et nad kuskile ei saaks. Igakord ka ei viitsi koristada, lihtsam oleks asjad sinnapaika jätta ja siis ei pea hiljem jälle tagasi toppima neid. Ja, mis okstesse puutub, siis enamasti arglikum loom veab neid igale poole nurka ära, et närimine oleks tal alati kättesaadav. :)

Üldiselt püüame nii palju, kui võimalik, kaasaga jalutamas käia. Esialgu ei pruugi meie soovid ühilduda, kuid alati kuskile me jõuame. Minu jaoks on need alati mõnusad olnud. Päike paistab ja keset linna jalutad metsas. Viimane kord jalutasime Emajõe kallastel ja avastasime, et seal on nii palju kohti, kuhu saaks lihtsalt istuda ja ümbrust nautida.

Viimasel ajal olen ma saanud ka mitmete filmielamuste osaliseks, millest tahtsin ka siia kirjutada. Noh endale, et ehk tahan kunagi uuesti vaadata, sest neid vaataks küll.

Kiidaks järgmisi filme:

"Wild" - tekitas ka minus tahtmise võtta miskit hullumeelset ette, et end proovile panna. Antud filmis peaosatäitja teeb läbi 1600 kilomeetrise matka, et endas selgusele jõuda.

"Gone Girl" - ma ootasin sellest filmist tõesti tüüpilist "tüdruk kadus ja teda leiti surnuna kuskilt metsast" ja selle põnevat lahendusekäiku. Tegelikult suutis film mind üllatada ja ma pole tõesti ammu niimoodi üllatunud olnud. Filmi keskelt pöördub stoori teiseks ja lõpptulemus on üsna wtf.

"The Theory of Everything" - ütleks, et üsna positiivne lugu tegelikult. Film ise on tõestisündinud ja antud tegelane on tänagi elus ning suuri saavutusi korda saatnud. Wikit uurides, siis peaks filmi sisu enamvähem sama olema, mis antud isiku elu.

"Begin Again" - noh, see film kirjeldas ka hästi minu suhteid muusikaga ja üldse muusikalise kohapealt oli see väga nauditav film.

"The Age of Adaline" - neist lemmikum ja ehk üldse lemmik. Mulle meeldib peaosas olev näitleja nii väga, et terve filmi aeg ma nautisin ta võrratud ilu. Filmis jättis ta endast ülimalt haritud, lugupeetud ja kõrgest soost naise mulje. See etendus kukkus tal ülihästi välja ja stoori oli minu jaoks väga mõnus. Mulle meeldivadki sellised dramaatilised ja ulmelised filmid.

Aga päikest!

Kuu aega armastust!

Meie piigad said mõned päevad tagasi kahekuuseks ja mõne päeva pärast on olnud nad meie juures kuu aega. See aeg on nii kiiresti mööda läinud ja nad tunduvad suured loomad juba. Selle aja jooksul oli kallis kaasa poolteist nädalat kodust ära õppustel ja mina tegelesin loomade arenguga. Selle ajaga suutsin päris palju korda saata. Vahepeal istusingi nendega koos põrandal tund aega lihtsalt sellepärast, et nad ära harjuksid minu kohalolekuga ja saaksid minuga sõbraks.

Enne, kui kaasa õppustele läks, ei julgenud Polli üldse puurist välja jalutama tulla ega meie peopesale. Noh, ega ta praegugi ei armasta peopesas olemist, kuid väljas jalutab ta päris julgelt. Temaga oligi kõige rohkem tegemist, sest tema usalduse võitmine tähendab väga pikka tööd. Tegeleme sellega praegugi.

Piia on lihtsalt uudishimulik loom, kes poeb igale poole, kuhu saab. Samuti turnib meie otsas ja tunneb huvi meie tegemiste vastu. Näiteks, kui ma juukseid parajasti kammin, siis tuleb loom sülle ja läheb tagajalgadele ning sirutab end püsti justkui selle ilmega: "Ae, mis sa seal teed, näita mulle ka." Noh, siis ma olen kammi talle andnud, millepeale ta proovib, et kas see söögiks ka kõlbab. Aru saades, et ei kõlba, siis läheb toimetab oma deeguasjadega edasi.

Esimest korda, kui üritasin mõlemaid puuri saada, oli paras peavalu. Väljas päike paistis ja pidin vanaema juurde minema. Ei saanud maiustega ega ilusate sõnadega. Piiat on lihtne saada puuri, aga see on mõttetu üritus, kui Pollit ei saa. No, kujutage ette, et loom, kes kardab inimesi ja on leidnud endale diivanialusest mõnusa peidupaiga. On täitsa loomulik, et tema kuskile ei liigu. Lõpuks tund aega hiljem sai haaratud pooleldi magava looma diivanikastist ja puuri pistetud. Õhtul proovisime uuesti, aga siis läks Piia esimesena puuri ja mina jäin Polliga tutvuma. Tutvumine kestis rohkem, kui pool tundi. Nii palju saime tuttavaks, et loom julges maiust näppude vahelt võtta. Järgmistel päevadel polnud enam raske teda lähedale meelitada. :)

Mõned päevad tagasi ma suisa ehmatasin ära, kui mu peale ronis käppadega Polli. Ajasin nad omavahel korra sassi, aga nentides, et Piia askeldab mu kõrval siiski, oli üllatus suur.

Üldiselt jah, me oleme nendega väga rahul. Me valisime enda eluviisile sobivaid loomi tükk aega ja nemad tundusid kõige paremini sobivat meile. Eile arutasime kaasaga, et nad on täpselt kõike seda, mida me ootasime. Puhtad, vaiksed ja tublid loomad. Sotsiaalsed ka samuti ning vahepeal otsivad ise tähelepanu.
Ma olen seda blogi kirjutanud pea kaks tundi, sest loomad taas jooksevad toa peal ringi. Selle aja jooksul suutis üks magamistuppa saada ja akna peale, teine juhtmete sisse elama ja radika otsa trippima. Nende kavalus on väga hea tasemega. Targad loomad, mis ma ikka oskan õelda. Ma olen omast arust arvanud, et ma olen suutnud kõik kohad ilusti ära korraldada, et nemad sinna ei pääse. No ilmselgelt jääb minu mõistus neile alla. :)

Me eristame neid peamiselt iseloomude järgi. See on neil nii selgesti eristatav, sest nad on üksteisest väga erinevad. Välimus on lausa vapustavalt sarnane, kuid ühe erinevuse leidsime siiski lõpuks. Nimelt hoiab Polli kõrvu rohkem külgedele, Piia püstiselt. See ei olnud alguses üldse märgatav, aga mida rohkem me nüüd seda jälgime, seda erinevamaks nad muutuvad ka välimuselt.

Aga heaküll, kõike hääd ikka.

Polli ja Piia!

Saage tuttavaks, need kaks looma on deeguplikad Polli ja Piia. Tulid nad neli päeva tagasi meie juurde. Esimene päev, kui nad saabusid, enamjaolt kartsid ja peitsid. Igatepidi loomulik käik, sest koju tulemine oli juba väga õudne nende jaoks. Istusid nad ju karbis ja taksosõit oli väga lärmakas ning rappuv. Puuri pistmine oli lihtne, sest nende hirmutase oli kõrgeks aetud ja nad ei osanud midagi enam teha, kui vagusi olla. Puuris oli nad esimese hooga ähmi täis, liikusid suured silmad pärani, ringi, et kuhu nad nüüd sattunud on. Natukene tutvumist veel ja siis hakkas juba vaikselt trall ja jooksmine pihta. Nad käitusid, nagu oleksid aastaid juba seal elanud, aga siis kui tõdesid, et ma olen ka seal ja igatepidi liikuv ja rääkiv inimene, muutusid arglikuks tagasi ja pugesid peitu. Kaasa töölt saabudes elasid nad nii kaua, kunii meie askeldasime, peidukas. Tekkis tunne, et loomi justkui poleks.

Ise vaikseks jäime, julgesid nemad välja tulla. Seetõttu käisime esimene päev ka kikivarvukil, et neid ikka näeks ja pidevalt ära ei

hirmutaks. Mina julgesin natukene rohkem kolistada, sest nad peavad ära harjuma ju. Kaasa käis vahepeal pahandas, et võtku ma vaiksemalt. :)

Iga järgnev päev on täis olnud edusamme. Nüüd me võime kolistada, ilma, et nad paanikas peitu jookseksid. Samuti on nad aru saanud, et me ei soovi neile liiga teha, seega julgevad magada ka ülemisel korrusel, mis on täiesti avar.

Nende päevakava koosneb paarist-kolmest powernapist, mis toimub enamasti lõuna ajal 12 paiku. Järgmine õhtupoolikul 16-17 paiku ja kolmas on enne ööund 22 paiku. Eile oli vähemalt nii ja tänane lõunauinak on samal ajal. Muul ajal söövad, sädistavad omavahel, närivad oksi ja lammutavad niisama ringi. Vahepeal kaklevad ka, sest eks nad panevad suhted paika omal, sest neil peab eksisteerima boss, kellel on kõiges eesõigus ja keda peab järgima. Need suhted pannakse riidlemistega paika. Õhtuti armastab üks neist pikalt rattas joosta.

Mis puutub nende olemisse, siis nii palju teeme vahet, et üks neist on aktiivsem ja julgem. Teine on arglikum ja pigem peidukas koguaeg. Julgem jooksebki koguaeg rattas ja lunib käest maiuspalasid. Tuleb isegi käe peale nuhkima. Arg pigem võtab kuskilt eemalt oma maiuspala ja vaatab toimuvat kaugemalt.. vahepeal tuleb nuusutab ka, aga siis on jälle peidukas tagasi. Meie jaoks on siis arg plika Piia ja julgem Polli. Me veel üritame kuidagi vahet teha välimusel, et kutsuda neid õige nimega. Praegu on nad meie jaoks lihtsalt beebid. Ühekuused lapsed ju.

Maiuspaladest korjasime pakitoidu seest välja värvilised tükid, mis neile väga meeldivad. Aru saime selle järgi, et üks neist lausa vihaselt kaapis toidukausist toidu välja, otsides justkui midagi head. Võtsin kausi enda juurde ja kallasin samal ajal pakisisu peopessa, et aru saada, et mida nad otsivad. Jah, värvilised asjad olid läinud. Sellepeale sai pakk ära sorteeritud, et need värvilised asjad läksid eraldi karpi, mida kutsume maiuspaladeks. Nüüd nad lausa lunivad häid asju. :)

Magamisase on neil majakeses, kuhu nad ehitasid ise pesakese. Seda tegid nad esimesel õhtul enne magamaminekut. Uni tuli õuele kell 23 ja magasid ilusti. Meie käisime kikivarvukil jälle, et loomi üles ei ajaks. Powernappide ajal magavad nad seal, kus nad parasjagu juhtuvad olema - kõige ülemisel korrusel, peidukas, majakatusel jms.

Meie oleme igatahes siin armunud nendesse ja õnnelikud. :)
Päikest!

Ma tahan.

Jälle on hulk aega mööda läinud ja need on olnud ühed väga mõnusad ajad. Ma olen tohutult palju õppinud iseenda kohta ja elu kohta. See elu ei väsi mind üllatamast ja palke sihtimast mu teele. Ma ei ole kindlasti täna see, kes ma olin eile. Ma ei ole ka homme see, kes ma olen täna. Ma olen pidevas progressis, et hea inimene olla saaksin.

Ma tahan olla hea naine oma kaasale. Selleks ma annan endast parima, et teda märgata ja hinnata. Avaldada austust ja leida aega, et nautida tema rahulolu ja õnnelikkust. See on nii hea tunne, kui oled suutnud nii teha, et teinepool suudab tunda vaid rõõmu elust. Seetõttu ei ole mul kahju ise teda deidile viia või sööma ning maksta kogu kupatuse kinni. Miks ei võiks naisterahvas olla ise see algataja ja mehele ise viia näiteks ühe lilleõie, andes märku sellega, et sa hindad tema olemasolu.

Toidukino

Ma tahan olla hea lapselaps oma vanaemale. Ma tahan, et ta saaks kõik, mida ta ihaldab. Ta vanusele lisanduvad iga aasta uued numbrid ja aina kõrgemaks see number läheb. Sellele vaatamata on ta päris krapsakas endiselt ja suudab endiselt närvi ajada. See on positiivne, sest see näitab seda, et ta on olemas, samas seisukorras, kui paar aastad tagasi. Vahel ilmutab ta tervis erinevaid muremärke, kuid siiani oleme jagu saanud neist.

Ma tahan olla hea loomaomanik. Mu kiisu, mu kullapai kiisukene ei saa küll nüüd olla igapäevaselt minuga, kuid see aeg, kui ma temaga olen, saab ta minu jäägitut tähelepanu. Sel ajal me suhtleme omavahel, mina uurin tema eluolu ja tema vastab mulle näugutustega. Tundub, et vaesekene igatseb vahepeal mind päris palju. Samuti tahan ma olla hea loomaomanik tulevastele loomadele. Ma olen nii palju ettevalmistusi teinud ja mitu kuud järjest. Ma loodan, et nad tunnevad ka ennast, nagu kuninga kassid palees - armastatult ja õnnelikuna.

Ma tahan olla hea töötaja. Ma tahan teha oma tööd võimalikult hästi ja kiirelt. Ma tahan olla hea meeskonna liige, kelle peale saab loota ja usaldada. Ma tunnen, et ma olen osa neist saavutanud, kuid saavutada on veel palju. Ma tahan teha igasugust tööd, olgugi, mis see on, armastusega. Igast olukorrast tuleb võtta maksimaalselt ja nautida. Ka pingeolukordadest võib midagi head tulla. Ma märkasin täna, et mul on tegelikult võrratu graafik selles osas, et mis kell ma tööle minema pean ja koju saabun. Kellaajad on ideaalsed, sest ma armastan magamist, kuid liiga pikk uni tekitab vaevusi. Samuti armastan õhtuid, kus päike loojub. Hetk enne päikse loojumist on ideaalne aeg, mil nautida looduse võrratut ilu ja ülimõnusat pisut niisket jahedat õhustikku.

Ma tahan olla hea inimene ühiskonnale. Ma tunnen, et ma olen oma eluga jõudnud sihtpunkti, kus elu tundub stabiilne ja rahulik. Ei ole otseselt muremõtteid ja ma saan hakkama. Samas ma tean, et ühiskonnal on palju valupunkte, mida on vaja parandada ühel või teisel viisil. Ma tunnen, et minu kohus on panustada omalt poolt, et ühiskonna elu edeneks. Selleks ma püüan oma panuseid anda.

Viimaseks ma tahan olla inimene, kes on iseendaga rahul. Kõiki neid punkte täites suudan ma olla rahul iseendaga, sest ma olen vaeva näinud ja panustanud oma ümbruskonnale. Kõik asjad, mis meil olemas on, vajab tööd ja hoolitsust. Õhust ja tuulest ei tule midagi ega püsi miski. Samuti tuleb iseennast tundma õppida ja oma vajadustest aru saada. Seda kõike hoides ei suuda mind miski murda. Ma suudan püstipäi astuda kõikidele raskustele naerulsui, sest mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Selliselt, ideaalselt, on möödunud veebruar ja minu pikk mõnus puhkus.
Pakaa!

Aeg läheb lennates.

Sellest hetkest, kui inimene tööinimeseks hakkab, muutub ka aeg. See ei ole enam selline veniv, aeglaselt kulgev. Sellest hetkest lähevad kõige paremad asjad tuhinal mööda ja vähem paremad asjad ka samuti. Varasemalt mulle jaanuarikuud üldse ei meeldinud, sest noh enamasti on see kuu pikk, aeglaselt kulgev, külm, kõle ja hall. Sellel ajal tekib tunne, et kevad on miljonaastate kaugusel alles.

Nüüd on mul tunne, nagu ma oleksin endiselt omadega novembrikuus, mitte veebruaris. Ma ei jõua selle ajaga kaasas käia enam ja veel vähem kohaneda. Nüüd märkan töö tõttu, kuidas päevad muutuvad vaikselt pikemaks - üksikud õhtusöögid ei ole enam pimeduses ja hommikuti tean, et nüüd on õige aeg ärgata, sest siis on väljas valge. Vastasel juhul ma arvaks, et november on endiselt.

Mõned nädalad tagasi ma arvutasin oma vanust kalkulaatoril, sest ma ei suutnud uskuda, et aeg on nii kaugele jõudnud. Aga, mis ma ikka jauran, terve elu on endiselt ees. Minu valikud on veel muudetavad ja mul ei ole veel hilja õppida uusi asju, seega kõik on korras.

Kuna jaanuarikuu läks silmapilkselt mööda, siis toimus sellel ajal paar meeldejäävat üritust kah. Mõlemateks on firmapidu. Üks siis minu firma, kus ma käisin üksi ja teiseks kaasa pidu, kus me käisime koos. Neid kahte ei saa üldse võrrelda omavahel, täiesti erinevast puust tehtud. Lõbus oli siiski mõlematel, sest nautida tuleb kõike ju maksimaalselt, onju. :)

Aga samas on need kuud sisustatud aruteludega, plaanidega, muredega, vaidlustega ja rõõmustavate asjaoludega. Need ongi just need plaanid, mis vajavadki kõiki neid emotsioone, sest lõpptulemus on elumuutev. Loodetavasti selliseks, nagu me endale ette kujutame - killukesed päiksekiired igapäevaselt, kes naerutavad meid koguaeg ning teevad elu palju-palju ilusamaks.

Rohkem uudiseid polegi. Igapäev on midagi uut ja huvitavat. Üldine elutempo on kiire. Ja ma naudin neid hetkes 100%. Üritan märgata ümbritsevat keskkonda ja lihtsalt nautida seda kõike.

Päikest!

Aasta 2014.

Paari aasta jooksul on mul kombeks saanud kokkuvõte kirjutada aastast ja õppetundidest.

See aasta oli tervikuna ilus aasta. Üks parimaid aastaid mu elus ja ma ei ole kunagi niiiiii õnnelik olnud, kui sel aastal.

Sel aastal olen tegelenud pidevalt muutustega. Alguse sai toitumisharjumiste muutmisest ja see pall muudkui veeres ja veeres.

Kõige positiivsemad muutused on:

* suitsetamise mahajätt

* juuste heledaks värvimine (kõvasti enesekindlust toonud)

* kokkukolimine

* aparaatide saamine (just-just, sain positiivse vastuse ja nüüd harjutan kandmist)

* tervislik toitumine

* tööinimene

* näha kõigis ja kõikides head

Ma olen nende muutuste tõttu leidnud endas sisemise rahu. Ma oskan nüüd väärtustada ilusaid hetki. Ma naudin muusikat kogu südamest, looduses imesid ja kaasa kallistust. Pole paremat tunnet, kui tulla koju ja maanduda kaaslase kaissu ning kogu väsimus kaob hetkega õnnetunde alla. Ma olen õppinud isegi osaliselt armastama oma tööd ka, kuigi vahest vihkan seda kogu südamest. See on vahepeal nii koormav ja väsitav ning tekitab mulle vahest kehva enesetunnet.. aga vahepeal on kõik hästi, kõik sujub kenasti ning koos nalja tegevate töökaaslastega moodustab see mõnusa keskkonna.

Mis töösse puutub, siis seegi on õpetanud mind väga palju. See on mind inimeseks teinud ja tegelikult peaks iga inimene kord elus lihttööd tegema. Ma alguses arvasin, et ma olen üsna kannatlik ja tugev (füüsiliselt) inimene. Talun raskusi ikka ja mis seal ikka ära ole, eks. See kogemus on näidanud mulle, kuidas ma enne olin üsna ära hellitatud inimene. Ma ajasin tööriietuse peale näo krimpsu ja hädaldasin selle üle, kui koledad nad on. Mu füüsiline tugevus oli pea olematu ja kannatlikkus oli ka tegelikult olematu. Ma kippusin ikka ja jälle hädaldama, kui halb ja raske see töö on ning kuidas ma ei taha sinna minna. Ma üritasin raskemaid töid vältida ja ikka lihtsamat teed pidi. Mõned kuud on nii palju õpetanud, et ma ei vingugi enam millegi kallal. Raskemad tööd võtan nüüd hea meelega enda kanda ja ei hädalda enam - töö vajab tegemist ju. Mu füüsiline tugevus on ka arenenud ja lihased enam ei valuta ning jõuan raskusi tõsta. Täna olen ma uhke oma arengu üle.

Järgmisse aastasse võtan ma kaasa täpselt need õppetunnid:

* Sul on alati arenguruumi, püksirihma ei tohiks kunagi lõdvaks lasta enda kohapealt!

*Positiivsus on hea! Inimesed on head ja ilusad, kui sa seda usud, siis seda nad ongi!

* Kui sa tahad saada tipptasemel teenindust/toitu/viisakust(siia sobivad väga paljud asjad), siis paku sina ka seda.

Imederohkeid jõule ja vana-aasta lõppu!

Kuidas meil siis läheb.

Kuidas meil siis läheb? Hästi, veidral kombel on siiski kõik hästi!

Tänaseks oleme kaasaga elanud peaaegu viis kuud koos ja see on olnud siiani imeilus. Noh, tema on koos oma vigadega ideaalne, nagu mulle meeldib õelda. Ja mina püüan ka olla oma kombel.

Ta võtab mind sellisena, nagu ma olen ja ei püüagi üldse muuta mind kuidagi. Näiteks vaatab ta minu vahel esinevast laiskusest aegajalt mööda ja elab edasi rahulikult seapesas. Teinekord hakkab ise koristama ja mina ei liiguta endiselt sõrmegi.

Noh, erinevalt temast, ei ole mina nii leplik. Ikka üritan teist õpetada enda tagant ja ka minu tagant koristama, mis siis, et mina seda koguaeg ei tee. Samuti näen vaeva, et ta ikka romantilisem oleks, nagu filmides mehed on. Vahest kuulen ärritunud lauset: "Naistele tuleks romantilised filmid ära keelata!"

Üks hommik äratas mind üles ja kutsus sööma. Kaasa oli teinud ise hurmava hommikusöögi valmis, sel ajal, kui mina hambad laiali põõnasin. Eelnevalt olin talle muidugi mitu kuud vihjanud, et sooviks sellist romantikat ka ja kui selle sain, siis pärast õgimist pidin muidugi kobisema: "Kui sa täna poleks hommikusööki teinud, oleksin ma sulle küpsetanud pannkooke!" Ilmselgelt ei ole mul mõtet enam oodata järgmisi hommikuüllatusi. :)

Iga kord, kui õhtuti hilja töölt tulen, on enamasti soe söök ootamas mind. Näete, kui tubli inimene, vaaritab naise jaoks süüa. Mina ootan ikka sedasamust küünlade ja laiali pillutud roosilehtedega, vahet pole, et ma pärast ei viitsiks neid roosilehti koristada ja tegelikult olen ma tihtilugu üsna väsinud õhtuti. Aga noh, mis sa ära teed, naise tahtmised ju, geenius.

Nüüd, kui ma olen tõbine, hellitab kallis kaasa mind üldse ära. Noh, kui koju tulin, oli tal mitme päeva raviv teematerjal koju toodud, igast pugimismaterjali kah ja noh, peale selle valmistas uhke õhtusöögi ka (vahet pole, et mainisin, et pole vaja, isu puudub). Järgmisel päeval sain oma uhkesse lillekollektsiooni veel ühe potilille ja võiks ju õelda, et ma peaksin maailma õnnelikum naine olema. Ei, mulle sellest ei piisa, mees peab veel õhtu otsa mind hellitama ka (rääkima, nunnutama jms), et mul enesetunne parem oleks.

Hoolimata sellest, et ma jonnin koguaeg, nõuan koguaeg kutsikaid ja kassipoegi, teinekord ei püüagi teise pingutusi tähele panna, õgin kaasast rohkem ja aegajalt laiskvorst olen ning sunnin seapesas elama, armastab ta mind siiski väga palju ja ei üritagi mind muuta. Oeh!

Aitähh kallis, ma armastan sind ka väga palju! Ma annan endast parima, et sindki mitte muuta ja armastada sind sellisena, nagu sa oled! Minu puhul sa teed ju igasuguseid erandeid!

PS! Lugeda läbi huumoriprisma, nii hullud asjad ka siin majas ei ole, vist.