Aasta 2014.

Paari aasta jooksul on mul kombeks saanud kokkuvõte kirjutada aastast ja õppetundidest.

See aasta oli tervikuna ilus aasta. Üks parimaid aastaid mu elus ja ma ei ole kunagi niiiiii õnnelik olnud, kui sel aastal. 

Sel aastal olen tegelenud pidevalt muutustega. Alguse sai toitumisharjumiste muutmisest ja see pall muudkui veeres ja veeres. 

Kõige positiivsemad muutused on: 

* suitsetamise mahajätt

* juuste heledaks värvimine (kõvasti enesekindlust toonud)

* kokkukolimine

* aparaatide saamine (just-just, sain positiivse vastuse ja nüüd harjutan kandmist)

* tervislik toitumine

* tööinimene

* näha kõigis ja kõikides head

Ma olen nende muutuste tõttu leidnud endas sisemise rahu. Ma oskan nüüd väärtustada ilusaid hetki. Ma naudin muusikat kogu südamest, looduses imesid ja kaasa kallistust. Pole paremat tunnet, kui tulla koju ja maanduda kaaslase kaissu ning kogu väsimus kaob hetkega õnnetunde alla. Ma olen õppinud isegi osaliselt armastama oma tööd ka, kuigi vahest vihkan seda kogu südamest. See on vahepeal nii koormav ja väsitav ning tekitab mulle vahest kehva enesetunnet.. aga vahepeal on kõik hästi, kõik sujub kenasti ning koos nalja tegevate töökaaslastega moodustab see mõnusa keskkonna.

Mis töösse puutub, siis seegi on õpetanud mind väga palju. See on mind inimeseks teinud ja tegelikult peaks iga inimene kord elus lihttööd tegema. Ma alguses arvasin, et ma olen üsna kannatlik ja tugev (füüsiliselt) inimene. Talun raskusi ikka ja mis seal ikka ära ole, eks. See kogemus on näidanud mulle, kuidas ma enne olin üsna ära hellitatud inimene. Ma ajasin tööriietuse peale näo krimpsu ja hädaldasin selle üle, kui koledad nad on. Mu füüsiline tugevus oli pea olematu ja kannatlikkus oli ka tegelikult olematu. Ma kippusin ikka ja jälle hädaldama, kui halb ja raske see töö on ning kuidas ma ei taha sinna minna. Ma üritasin raskemaid töid vältida ja ikka lihtsamat teed pidi. Mõned kuud on nii palju õpetanud, et ma ei vingugi enam millegi kallal. Raskemad tööd võtan nüüd hea meelega enda kanda ja ei hädalda enam - töö vajab tegemist ju. Mu füüsiline tugevus on ka arenenud ja lihased enam ei valuta ning jõuan raskusi tõsta. Täna olen ma uhke oma arengu üle. 

Järgmisse aastasse võtan ma kaasa täpselt need õppetunnid:

* Sul on alati arenguruumi, püksirihma ei tohiks kunagi lõdvaks lasta enda kohapealt!

*Positiivsus on hea! Inimesed on head ja ilusad, kui sa seda usud, siis seda nad ongi!

* Kui sa tahad saada tipptasemel teenindust/toitu/viisakust(siia sobivad väga paljud asjad), siis paku sina ka seda.

Imederohkeid jõule ja vana-aasta lõppu!

Kuidas meil siis läheb.

Kuidas meil siis läheb? Hästi, veidral kombel on siiski kõik hästi!

Tänaseks oleme kaasaga elanud peaaegu viis kuud koos ja see on olnud siiani imeilus. Noh, tema on koos oma vigadega ideaalne, nagu mulle meeldib õelda. Ja mina püüan ka olla oma kombel.

Ta võtab mind sellisena, nagu ma olen ja ei püüagi üldse muuta mind kuidagi. Näiteks vaatab ta minu vahel esinevast laiskusest aegajalt mööda ja elab edasi rahulikult seapesas. Teinekord hakkab ise koristama ja mina ei liiguta endiselt sõrmegi. 

Noh, erinevalt temast, ei ole mina nii leplik. Ikka üritan teist õpetada enda tagant ja ka minu tagant koristama, mis siis, et mina seda koguaeg ei tee. Samuti näen vaeva, et ta ikka romantilisem oleks, nagu filmides mehed on. Vahest kuulen ärritunud lauset: "Naistele tuleks romantilised filmid ära keelata!"

Üks hommik äratas mind üles ja kutsus sööma. Kaasa oli teinud ise hurmava hommikusöögi valmis, sel ajal, kui mina hambad laiali põõnasin. Eelnevalt olin talle muidugi mitu kuud vihjanud, et sooviks sellist romantikat ka ja kui selle sain, siis pärast õgimist pidin muidugi kobisema: "Kui sa täna poleks hommikusööki teinud, oleksin ma sulle küpsetanud pannkooke!" Ilmselgelt ei ole mul mõtet enam oodata järgmisi hommikuüllatusi. :)  

Iga kord, kui õhtuti hilja töölt tulen, on enamasti soe söök ootamas mind. Näete, kui tubli inimene, vaaritab naise jaoks süüa. Mina ootan ikka sedasamust küünlade ja laiali pillutud roosilehtedega, vahet pole, et ma pärast ei viitsiks neid roosilehti koristada ja tegelikult olen ma tihtilugu üsna väsinud õhtuti. Aga noh, mis sa ära teed, naise tahtmised ju, geenius. 

Nüüd, kui ma olen tõbine, hellitab kallis kaasa mind üldse ära. Noh, kui koju tulin, oli tal mitme päeva raviv teematerjal koju toodud, igast pugimismaterjali kah ja noh, peale selle valmistas uhke õhtusöögi ka (vahet pole, et mainisin, et pole vaja, isu puudub). Järgmisel päeval sain oma uhkesse lillekollektsiooni veel ühe potilille ja võiks ju õelda, et ma peaksin maailma õnnelikum naine olema. Ei, mulle sellest ei piisa, mees peab veel õhtu otsa mind hellitama ka (rääkima, nunnutama jms), et mul enesetunne parem oleks. 

Hoolimata sellest, et ma jonnin koguaeg, nõuan koguaeg kutsikaid ja kassipoegi, teinekord ei püüagi teise pingutusi tähele panna, õgin kaasast rohkem ja aegajalt laiskvorst olen ning sunnin seapesas elama, armastab ta mind siiski väga palju ja ei üritagi mind muuta. Oeh!

Aitähh kallis, ma armastan sind ka väga palju! Ma annan endast parima, et sindki mitte muuta ja armastada sind sellisena, nagu sa oled! Minu puhul sa teed ju igasuguseid erandeid!

PS! Lugeda läbi huumoriprisma, nii hullud asjad ka siin majas ei ole, vist.

Oktoober.

Oeh, ma pole aega saanud selleks, et siia lipata ja kirjutada midagi.. peamiselt siiski endale. 

Mu elu käib nüüd stabiilset radapidi, nagu see ikka käib, kui kolid kallimaga kokku ja hakkad normaalse inimese kombel tööl käima. Mu graafik on enamjaolt hullumeelne, seega juhtub päris palju nii, et tulen koju ja lähen magama ning hommikul uuesti tööle. Vabadel päevadel on alati palju asju, mida tegema pean. Töö on üsna aktiivne, seega, kui mul midagi teha ei ole, siis ma ise tekitan tegevusi juurde, sest teate mis? Ma ei oska enam lihtsalt olla. Ma ei oska puhata, ma tüdinen sellest nii kiiresti ära ja mul hakkab igav.



Aga jah, see on stabiilne, sest mu elu kulgeb rahulikult ja ühtlaselt.

Ma armastan loodust. 

Arutasime kaasaga Tema kontori aknavaadetest, kui järsku hõikasin mina: "Mul on ka ilus vaade".
Kaasa: "Sein jah."

Just, seetõttu ma armastan praegust ilma ja loodust. Ka siis, kui lehed on värvi kaotanud, kuid ma üritan kõigest sellest ilust-olemusest võtta maksimaalse. Vahepeal tekitan omale hommikuti ekstra jalutuskäiku, et kõike seda võimalikult maksimaalselt nautida. Ükskord nägin muide rebast ja jänest aiamaal, samal ajal. Ilmselgelt segasin jahtimisele vahele, sest mind nähes panid kahes suunas plagama. 

Õhtud mööduvad stabiilselt jäätist või kohupiima pugides filmide ja sarjade lainel. Jäätise kõrval käivad alati ahjus küpsetatud õunad, banaanid või kõik korraga. Jahedatel sügisõhtutel on see vaieldamatu lemmik magustoit.

Päeviti jooksen enamasti ringi linna-dokumentide ametiasutuste-vanaema-poodide jms vahet. Ametiasutused - minu abiahendi paberid on õigesse kohta jõudnud ning mingi aeg tulevad eksperdid koju olukorda vaatama. Siis otsustavad. Oeh. 

Ja, ja ma olen hakkanud harrastama vannis käimist ja selle all ma ei mõtle pesemist, vaid vedelemist-olesklemist. Noh, väljas on külm, tööl on külm pluss füüsiline töö. Vann on soe ja lõõgastav. Enamasti harrastan seda siis, kui graafik on hullumeelne - enne ja pärast seda. Veekeskuses käiks ka meeleldi rohkem ujumas, aga teinepool kardab, et siis muutub koht nii igavaks, kui tihedalt käia.

Aga, leidsin pisikese hetke siinse jaoks, kuid nüüd haigutan hoolega. Unemati tuli külla ja eks ma pöördun oma elu juurde tagasi. Kunagi ehk trehvame. :)
Pakaah!

Pisi-pisi soolaleivapidu.

Minu elus on toimunud pöördelised muutused. Alguse sai see kaks nädalat enne jaanipäevi. Nimelt läks kaaslasega teema kokkukolimisele ja siis ta ütles, et varsti peaks üüriturul ringi vaatama hakkama, et tal ei ole enam Tallinnas midagi, mis teda kinni hoiaks. Minu küsimuse peale: "Ehk siis sa võiksid kasvõi homnepäev ära tulla või?", vastas ta nii: "No mitte päris, aga jahm". Sellepeale ma muidugi sattusin kohati paanikasse. See mõte, et ta varsti on Tartus, tundus justkui maailma imelikuna asjana - midagi uskumatut.

Nädal hiljem, kui tal puhkus oli ja Tartus aega veetis, hakkasime helistama erinevatele kinnisvara ametnikele, et uurida korterite kohta ning saime lõpuks jaole ühele korterivaatamisele. Enne minekut ütles kaasa: "Kas sa seda tead, et kui see korter meile enamvähem sobib, siis me peame kohe ära võtma, muidu jääme ilma?". Sel hetkel oli see mõte nii veider ja korraga tekkis küsimus: JUBA? 

Ma tegelikult ei oodanud seda, et korter meile meeldib. Tundus piltidel, et paras peldik ta on ja ee, ilmselt ei meeldi meile. Maakler ei tundunud ka just kõige sõbralikum telefonitsi. Noh igatahes olid negatiivsed emotsioonid keerlemas. 

Kohale jõudsime, tuli maakler ka mõne minuti pärast. Ta tundus reaalis palju sõbralikum, kui telefonitsi. Saime aru, et tal ongi telefoniga rääkides veider hääletoon, aga muidu oli hästi vahva naisterahvas. Korterisse astusime mõlemad üllatunult ja käisime toast tuppa, et otsida neid eemaletõukavaid vigu. Otseselt neid polnud ja endalegi üllatuseks meeldis meile sealne elamine. Lubasime õhtuks ära otsustada ja läksime pikale jalutuskäigule.

Jalutuskäigu ajal siis kaalusime miinuseid ja plusse, unistasime natukene ja siis jälle tõime kõik miinused välja. Või nuh, mina olin natukene endiselt kriitiline mõningate detailide suhtes, kaaslane muudkui surus neid positiivseid omadusi peale. Helistasime õhtul maaklerile jaatava vastusega. Paar päeva enne jaane oli meil leping tehtud ja korterivõtmed käes.

Seda seedisime mõlemad paar päeva. See kõik tundus uskumatuna ja mitte reaalsena. Kaaslane ei saanud elumuutuse tõttu esimene öö magadagi ja mõlemad suhtlesime omavahel minimaalselt. Me mõistsime ses osas üksteist, see oli meie jaoks väga suur samm tulevikku.

Tänaseks? Me oleme sisse kolinud, elanud paar nädalat ja teate, mis? MA ARMASTAN SEDA KORTERIT! See on asukohalt ülimalt mõnus! Selle sisustus ja olemine on ülimalt mõnus. Meil on kõik mugavused olemas, mida me tahtsime ja meil on kasvamas 3 taime ka. Kaks soolaleiva kingituseks saadud ja ühe sain eile kallilt kaasalt ühe suurepärase uudise eest. 

Vanaema on ka rahul praegu. Alguses oli ta emotsionaalne ja mõtles enda jaoks asjad hullemaks. Praegu on ta rahul sellega, et ma ööbin ta juures kaks korda nädalas ja üritan peaaegu igapäev külas käia. Harjutan siin seda rutiini sisse ja tundub, et toimib. Kass on ka üllatavalt rahulik sellega, et näeb mind üsna tihti. Aga näis, mis edasi saama hakkab. Praegu toimib.

WIIIIIIIIIIIIIIIIIII, ma olen maailma õnnelikum inimene!
Pakaah!

Aastapäev, jaanid ja sünna.

Need kaks nädalat möödusid megamõnusalt. Kõik päevad olid naeru, armastust ja funny täis. Hiiumaa reis oli natukene pettumust valmistav, kuna majutus ei olnud kõige parem. Pererahvas oli ka väga varajase magamaminekuga. Hea söök ja trippimised mööda Hiiumaad kompenseerisid selle. Jaaniusse otsisime hoopis minu sünnipäeval ja leidsime neid tervelt neli tükki. 

Aastapäevaks saime maailma suurima kingituse, millest kirjutan kindlasti järgmises postituses. Samuti kinkisime kallikesega üksteisele sama mõttega meisterdatud kingitusi. Saime taaskord kinnituse, et meie mõtted liiguvad endiselt ühes suunas. Ma ei oska tegelikult väljendada seda rõõmu, mis minus keeb. Ma olen maailma õnnelikum inimene, et mul on selline imetore kaaslane ja temaga on megamõnus olla. Kõik need olesklemised mööduvad justkui teises dimensioonis, kus puudub aeg, puuduvad teised inimesed ja muud välitegurid. Sel hetkel oleme me ainult meie kaks ja ei miski muu. Kõik päevad mööduvad enamasti naerulsui ja lollitades. Vastastikune mõistmine ja armastus on meil läbi aastate ainult kasvanud. Me teame, mida me teineteiselt ootame ja mis meid õnnelikuks teeb. Me püüamegi päevast-päeva teha teineteist õnnelikuks. Ma olengi õnnelik! Aitähh Sulle, mu kallis! Ma armastan sind kuradima palju!

Tantsulaagrid

Vahepeal möödus paar nädalavahetust, mis olid sisustatud laagritega. Need olid ühed parimad sündmused, mis viimasel ajal toimus. Laagrid möödusid muretult ja lapsiku lollitamise saatel, kuid eks meil on aegajalt vaja välja lülitada ennast argipäevadest ja ning olla täiesti vabalt. 

Esimene laager toimus Jõelähtmel. See oli proove täis ja neid tegime nii hullusti lausa, et pärast laagrit lonkasin kolm päeva. Säärelihas oli korralikult retsida saanud, kuna uus naistetants andis korralikult vatti säärtele. Õhtul sai grilli ja süüa ning Jägala juga vaatamas käidud. Öösel tantsisime edasi, kuna tantsuõpetajal hakkasid igasuguseid vahvad ideed tekkima, et kuidas mitu erinevat tantsu ühte tantsu sokutada ning teha sellest ülipika versiooni. Selle versiooni saimegi kokku ja tervelt 15 minutit (või 12 minutit?). Noh, tõdema peab, et tantsu lõpus olime väsinud. Proove tegime ka hullult, sest filmi oli ka vaja toppida neid. Filmivõtted käisid pea terve päeva, kuniks me kostsime, et aitab - tahame poodi minna. Tagantjärele võiks tänada filmivõtteid, kuna me saime oma tantse korralikult lihvida. Vastasel juhul oleks ilmselt rohkem puhanud ja niisama uimerdanud ehk. :)
Filmist siin: https://www.youtube.com/watch?v=09wLfRJC5nU

Teine laager toimus Pärnus. Elasime terve nädalavahetuse ühes ilusas majas, mida renditakse ainult suvel välja, kuid talvel elavad omanikud sees. Küsimuse peale, et kuidas nad viitsivad koguaeg kolida, vastati, et siis nad saavad oma asju kraamida ja suurkoristust teha korralikult.
Igatahes, õhtud sisustasime söömise ja laulmisega. Päevad olid sisustatud esinemistega, mida tegime 2-3 korda päevas erinevatel aegadel ja erinevates kohtades. Saime kätte ka oma ilusad ning puhvis uued seelikud, kuniks õhtu teema oli kleidi õmblustöö maksumus. Ülla-ülla, aga ainult õmblemisteenuse eest taheti üle 90 euro. Noh, tänaseks püütakse seda vaidlustada ja on summaga igasuguste spetsialistide jutul käidud. 

Igatahes esinemised läksid hästi. Viimane esinemine kukkus minu poolt natukene pekki, kuna ma olin tohutult väsinud - igal öösel kell 3 magama ja iga hommik kell 9 üles. Seltskond oli nii hea, et magada ei saanud ei hommikult, ega õhtul. Korra käisime ilutulestikku ka vaatamas ja mööda promenaadi jalutamas. Sel hetkel veendusin, et Pärnu rannad on nii-nii ilusad, et paradiisi otsimiseks ei ole vaja minna Türgi kuuorti. Seda paradiisi leidub meie väikses armsas riigis ka. Esimesel päeval sai varba pistetud merevette ka ja ma ei liialda, kui ma ütlen, et see oli peaaegu supp. Nii soe, kuid ujumisriided puudusid - järgnevatel päevadel oli ilm liiga tuuline ja külm.  Esimene ujumine on siiamaani tegemata. Jõuame veel, suvi on veel ees. 



Eile sadas lund. 17 juunil sadas lund!

Igatahes,
kallid!

Yassou Maria.

Heiippa! 

Minu elus on nii palju asju toimunud, nagu ikka. Need kõik on olnud sellised pisikesed asjad, mis teevad kokku ühe suure terviku. Aga, mis ma siis kõik teinud olen? :)

Minu praeguseks prioriteediks on tantsimine. Taaskord on tulemas üks suuremat sorti esinemine, mis ei ole just kuskil paarikümnele inimesele, vaid hoopis korralikumale rahvamassile. Sellele mõeldes lähevad mu jalad nõrgaks. Sellega seoses on veel ees ootamas tantsulaagrite maratonid ka, mida ma lausa põnevusega ootan. Esimene laager on muidugi tantsimist täis ja niisamuti ka teine, aga teine on rohkem meelelahutuslikum. Teisel toimub pisikene sünnipäeva pidu, mis on mulle ka pühendatud. Üllatuseks avastasin ma samuti, et mulle meeldib tantsida paaristantsu rohkem, kui üksinda kindla kava järgi. Hoopis teine teema - partneriga tekib mingi side ja siis koos üritate üksteist õpetada ning sammudele pihta saada. Hetkel on mu lemmikuks valss - just just! :)

Ma olen käinud juba mõnda aega jooksmas ka. Avastasin eelmine nädal ,et metsas on palju-palju parem joosta. Sügisel tahan maratonile ka ilmselt minna. Praegu kulgen aeglaselt, et saada hingamine selgeks ja tempo, kuid minu saavutus on umbes tunni ajaga 6 kilomeetrit. Wiiii! Minu kevad on olnud tõesti sportlik - jooksmine ja tantsimine. Muide, millegipärast võtab valss kõige rohkem läbi.

Vahepeal sattusin ajalehte ka. See tuli nii äkitselt ja võistluse peale, mille suhtes mul elevust ei olnud. Tahtsingi lihtsalt teada, et kuidas see võistlus välja näeb ja palju mina aru saan, aga muu mind väga ei huvitanud - ehk siis olin üsna ükskõikne. Hiljem kommenteerisin ühele inimesele: "Pealtnäha nii tavaline asi, kuid meedia jaoks on see uudne ja huvitav - teissugune." Ja nii oligi!
 Intervjuu küsimustele vastasin emailis terve kojusõidu aja Tallinnast Tartu - konkreetselt 2,5 tundi. Kohtumine kestis maksimaalselt pool tundi, mille käigus tegime fotosid ja siis jutustasin natukene ajakirjanikuga. See kohtumine oli konkreetselt sellepärast, et ta tahtis teada, et mis tunne on, kui mina ta huuli jälgin. Ja nii ilmuski artikkel ka ülejärgmisel päeval. Anoh, lubati, et meediakära tuleb veel, aga teistel teemadel. Minu suhtumine on sellesse, kui tavalisse asjasse, sest ma olen kõige hullema läbi elanud - otse-eetris olnud. See kogemus on siiani hullem olnud, seega intervjuud ja muud asjad on käkitegu.

Ainuke asi, mille üle kurta, on ilmad. Need võiksid olla stabiilsed ja normaalsed. Hullumeelselt kõigub koguaeg. 
Toimetan aiamaal ka juba. Igast taimed on juba üleval ja eile rohisin kõik vaod puhtaks. See aasta on köögiviljade kasvatamine täies hoos - s.h. kasvatan melonit ja arbuusi ka. Muide, need on ka ülesse tulnud ja kasvavad hoolega. Samuti kõrvetasin oma selja ära rohimise ajal, olgugi, et ma ei saanud aru, et ma nii palju päikest sain. Pool ajast oli päike pilvede taga, aga nii ta läks. Ma pole ammu-ammu selja ära kõrvetanud punaseks, seega minu jaoks on see suur uudis. :)

Oeh, ma olen vist palju juba kirjutanud. Praeguseks siis kõik! 
Tsauhkipakaaa!