Tüdrukuteõhtu

Osad päevad on elus nii olulised ja nii ainulaadsed, et tuleb kirja panna tulevikuks. Selleks, et kõik sündmused meelest ei läheks ja selleks, et meenutada ägedaid tegevusi. Nõnda ka täna panen kirja värskete mälestuste radadel oma tüdrukuteõhtu. 

Tegelikult ma teadsin kogemata õhtu toimumisest. Kaasa sõber hakkas minuga suhtlema sel teemal, et kuidas ülimalt hõivatud inimese päeva kinni panna selleks, et poissmeesteõhtut tähistada. Selle raames uurisin talt, et oh, kui vahva idee, et kes selle peale tuli, kas tema? Ta kostis ei, aga mina ikka pinnisin edasi, pakkudes teisi nimesid. Selle käigus tuli välja, et mu õepoja ema oli talle ülesandeid jaganud ja minul tekkis kohe "ahhaa" moment, et kui kaasale juba tehakse, siis tehakse mulle ka! :)

Toimumisaja arvasin ära selle järgi, et teine õde pidi mulle "lapsi valvama tooma". Konks on selles, et ta ei too tegelikult kunagi minu juurde, kuna mul pole ühtki mänguasja lastele ning neil on igav siin. Enamasti lähen ma laste valvamiseks õdede juurde koju. Sellel päeval olin ma igatahes valmis, tegin igasugu hooldusprotsetuure ning olin ootusärevuses.

Kell 17.00 oligi minu ukse taga viis tüdrukut shampustega ja roosade õhupallidega. Üsna pea kamandasid nad mulle kleidi selga, toppisid klaasi pihku ning pakatasid elevusest. Nad kõik olid ennast ilusti üles sättinud ja nägid imeilusad välja.

Kella 17.30 saabudes läksime välja ja seal jagati mulle esimene ülesanne. Pidin 10 minuti jooksul haarama kodust kaasa kõik, mis nimekirjas oli. Minu mäletamist mööda nägi see nimekiri välja järgnev: tampoonid, kondoomid, kulp, kassikonserv, taskulamp, mehe aluspesu, hambapasta, meigiasjad. Ilmselt oli veel midagi, aga noh, need jäid kõige eredamalt meelde.. eriti kulp. :)

Peale seda tegime paar pilti ning kohe oligi limusiin platsis. Sellega tiirutasime mööda linna ringi tund aega. Saime täiest kõrist laulda, pilte teha ning shampust juua. Shampust, muide, jõime kamba peale ära 11 tk. Järgmisel päeval ei olnud kellelgi pohmakat, vedas! :)

Limusiin viis meid botaanikaaia juurde, kus me saime palju pilte teha. Lisaks sattusime teise kambaga ka kokku, kel tüdrukuteõhtu. Muljetasime natukene tolle pruudiga oma saabuvast pulmapäevast ning tegime nendega ka palju pilte. 

Vahepeal käisime Mõkus pissipausil ka. Seal alustasin oma müügitööga, mis päädis päris suurel hulgal naljadega ja peaaegu tühjade kätega jäämist. Õnneks oodati meid õhtul sinna tagasi, kuna äge pidu pidi tulema. Sealt maalt hakkasimegi müügitööd tegema ning sattusime väga paljude ägedate inimestega kokku. Üllataval kombel sattusime järjest välismaalaste otsa ning pidime päris palju inglise keelt praktiseerima. Neile pakkus see komme nalja ning olid valmis ostma ning tegema igasugu ülesandeid. Osa neist oli viipekeeles lausete väljendamine "Ma armastan sind", "Sa oled ilus". Esimese lausega said kõik fantastiliselt hakkama, aga teisega jäädi jänni.

Lisaks oli ka sellised ülesanded, nagu pruudi tantsule kutsumine ja põsemusi tegemine. Neid asju tegid noormehed ka hea meelega. Ühes seltskonnas pani üks sõpradest muusika käima ja siis nõnda tantsisin teise noormehega keset tänavat valssi. Teises seltskonnas kutsus noormees mind ekstra baari keskele õuest ning tantsisime seal ainukestena. 

Jaapanlaste seltskond olid väga vaimustuses müüdavatest stringidest ja ostsid suisa mitu tükki. Samuti läks müügitöös hästi peale koerakondid ja kassikonserv. Terve õhtu jooksul kogusime igatahes natukene üle 41 euro, mis on väga hea tulemus. Selle eest ostsime shampat juurde ning otsisime kohta, kust ma saaks abieluvannet lugeda.

Abieluvannet tuli kuulama ka veidi vanemad inimesed, kes aplausiga väga kaasa elasid. Täitsa eestlased kusjuures. Peale vande lõppu tuli meesterahvas rääkima, et nemad on naisega olnud 44 aastat abielus ning abieluõnnes peituv saladus olla järgnev: "Naisel on alati õigus, ka siis, kui tegelikult ei ole. Ja naist tuleb alati kuulata!"


Pärast seda kirjutasin oma perekonnanime õhupallidele ja jätsin sellega hüvasti. See oli kusjuures veidi kurb moment, kuna olgugi, et Mäekivi mind kellegagi otseselt ei seo, siis selle nimega olen palju asju korda saatnud. Vahepeal tekivad sellised õrnad paanikahood, nagu osa minu identiteedist kaoks ära nimevahetusega. Seda ilmselt juhtub paljudega.

Õhupallide ärasaatmise ajal jooksis minu juurde üks vihmavarjuga välismaalane, kes rääkis miskis hispaania keeles või midagi taolist. Igatahes temaga hakkasime kehakeeles suhtlema, kus ta uuris, et kas ma abiellun. Noogutasin talle jaatavalt ning ta tahtis mind õnnitleda ning jooksis lillekimpu ostma. Ja siis ta tuli lillekimbuga, kallistas mind kõvasti, sosistas arusaamatuid sõnu kõrvu ja läks oma teed. Teate, ma tahaks teada, mida ta tegelikult sosistas.. :)

Pärast seda komejanti läksime mäkki, kus tellisime kõigile suured burksieined ning jäätise.Ütleme nii, et kõikide tüdrukute õhtu läks väga korda. Pealegi, jäätis on enamasti naiste kõige suurem sõber. Mmm, snikersi jäätis.. tahaks veel! :)

Mäkki sattus ka üks kursakaaslane, kes ehmus ära sellepeale, et ma abiellun. Õnnitlemiseks organiseeris meile laua klubisse. See oli tema poolt väga armas žest ja nõndaks me oma jalad sinnapoole vedasimegi. Meile eraldatigi seal üsna hubane nurgake ning lauda toodi shampust ka koos säraküünlaga. 

Klubis veetsime aega veel paar tundi tantsides ja suheldes. Edastasime sooviloo ka, mida kuulasime tollel päeval suisa mitu korda: Backstreet Boys - Everybody. Ütleme nii, et selle sooviloo peale oli kogu päev ilusasti korda läinud ja ideaalne.

Kuigi terve õhtu sadas vaikselt vihma ja ilm oli hall, siis tuju oli kõigil mega. Nalja sai tõesti palju ning kogu kamp oli ideaalne. Minu kõikse kõigemad inimesed olid kohal ja ma ei saaks rohkem õnnelik olla. Nad on tõesti mul parimad ja nendeta oleks mu elu poole hallim ja kurvem. Ma armastan neid kullakesi tohutult palju! 

Aitäh Teile, mu kallikesed! Luban, et ma täidan oma vannet hoolega ning ei jäta, Teid, mu armsad! :)