Ma olen õnnelik. Ma ei oska kirjeldada seda tunnet. Eelneva nädalavahetuse jooksul taipasin, mis mul olemas on. Mõnikord võtab asjade taipamine aega ning teinekord võib see lihtsalt ära ununeda mõneks ajaks. Jah, nii oli ka see mul ning tihtilugu pidin paljudes asjades vigu nägema. Igal juhul see taipamine avas mu silmad. Sain aru, kui palju raskusi valmistan ma teistele inimestele ning võõrastele, samuti iseendale. Selle parandamiseks tahan nüüd kätte võtta mõned muudatused ning sain teada oma suurepäraseid võimalusi. Juhuuu! Nimelt on asi seotud kuulmisega ja otsustasin, et nüüd ei saa küll ilma aparaadita eksisteerida. Homme panen kõikidesse nelja kohta aja kirja ning lähen muretsen arstilt saatekirja ka ära. Saan rahulikult neid uurida ja otsida ning otsustada, milline neist mulle kõige parem on. Esialgu tundub see üks põnev seik olema. Kallis kaasa on ka samuti põnevil ning loodab, et mul läheb sellega hästi ning leian oma õige vahendi, mis rahuldab kõiki mu vajadusi seoses helidega. Eks näis, eks näis, lootused on küll suured.Eelneval nädalavahetusel mõllasin taas mööda metsasid ringi. Olles ise maalaps, siis meeletult mõnus on jalutada metsades ning huvitavatel kohtadel. Samuti sain ma omaette nostalgitsetud ka. Käisime mahajäetud majas, mida kasutatakse erinevateks mängudeks seotult sõjaga ning relvadega.
Nostalgia tekkis sellepärast, et lapsena ma ronisingi taolistes majades ringi, millel olid aknad sisse löödud ning majaosa sisse lagunenud. Nukkudega mängimise asemel mängisime me naabriplikaga hoopis inimesi, kes otsivad nõidu ja vaime taga. Üritasime ise ka nõiaks muutuda, proovides erinevaid loitse kokku segada. Teod, ravimtaimede lehed ja õied ei puudunud sealt. Samuti käisime ka sellistes majades, kus olid trepid sisse kukkunud ning augud olid igal pool. Ronisime mööda katkist trepiastet katusele, mis võis olla umbes 3-4 korruse kõrgusel. Peale selle turnisime samuti suurte korstnate otsas ning jalutasime rongivagunite alt läbi teisele poole. Tundub, et sellel ajal saatsid meid inglid ja õnn, sest meiega ei juhtunud kordagi midagi ning kasvasime üles tubliteks tütarlasteks. Samas peab jumalat tänama, et terveks jäime oma ohtlikel mängudel. Tulevikus ei julge ilmselt oma lastel silma alt ära minna. :)Siia sekka lisaks ühte lahedat ja samas sellist müstilist lugu.
Nautige veel viimaseid suviseid päiksekiiri mul!
Pakaah! :)
