Taaskord on palju aega möödunud viimasest postitusest. Päevad mööduvad selliselt, nagu nad on. Mõni päev on edukas ja rõõmu täis, kõik asjad õnnestuvad, enesetunne on viimasel peal ja suhted inimestega on perfektsed. Siis on neid päevi, kus kõik läheb kehvasti: kass oksendab voodisse, deeguplikad hammustavad, lööd varba ära, unustad olulised asjad ära või jääd bussist maha. Selline see elu on koos oma võludega. :)Hetkel on semestri keskpaik, mil koduseid töid on teha hunniku. Suurema osaga sain selle nädala teisipäeval kaelast ära ja nüüd on nii hea tunne. Ei ole midagi kiireloomulist ja ei pea hommikust õhtuni õppimisega tegelema. Eks neid koolitöid ikka jagub, aga enam ei pea hullu panema. Igatahes on mul hea meel, et sellistel hetketel on nii kodus, kui ka koolis olemas inimesed, kellele saab kurta ja kes lihtsalt annavad tuge ning jõudu. See on parim motivatsioon edukaks olemisel.
Tõsi on see, et oma praeguse elukorralduse tõttu veedan ma kodus harvem aega ja ei jaksa nii palju tegeleda koduga. Tihtilugu upub kraanikauss mustade nõude sisse või on toad sassis. Meil kaasaga pole enam üldse aega, et koduga tegeleda. Mõlematel on erinevaid projekte ja tegevusi käsil, mis võtavad suure osa ajast. Samas ei kurda, sest praegu ongi see aeg, kus me ehitame elu üles. Mis aja koosveetmisse puutub, siis me oleme muutnud laupäevad selliseks, kus me teeme kahekesi midagi põnevat. Viimasel ajal oleme sattunud loodusesse, kuna see on hea puhkus kõigest ja annab nii palju energiat.
Paar nädalat tagasi pakkus kaasa, et me võiks Emajõe äärde teed tegema minna. Ma naersin selle mõtte üle, et mis mõttes teed tegema ja nalja teeb mulle või? :) Tuli välja, et ta mõtles seda tõsiselt ja hakkasimegi Emajõele sättima. Haarasime poest rummipallid kaasa ja läksime. See oli üsna romantiline ettepanek ja tegu, seega ei jäänud mul üle, kui ohata õnnest. Ilm oli tollel hetkel mõnusalt vaikne ja hall, seega soe tee kruusiga oli ideaalne lisand.
Eelmine nädal seiklesime Elistveres. Käisime loomapargis ja seal läheduses vaatetornis. Elistveres oli kohutavalt kaunis see, kui jalutasime laudteel järve äärde. Nimelt oli mets mattunud vee alla ja kohati paistis jääd ka põhjast. Päikesevalguses oli see meeletult kaunis vaatepilt. Pildist saate vast paremini aimu. Järve ääres oli ka vaatetorn ja seal ma lihtsalt imetlesin linde, kes olid tagasi lennanud.
Loomaaias ootasime kõige rohkem deegude külastust. Ma tean, et see kõlab naljakalt, et omal on kodus deegud olemas ja minnakse loomaaeda ka neid vaatama. Ausalt, me oleme nendest nii vaimustuses, et tahame näha ka teisi loomi tegutsemas. Eks ikka selleks, et võrrelda, et kas meie omad on suuremad või väiksemad ja samuti leida äratundmisrõõmu nende tegemistes.
Meie loomad said vahepeal aastaseks. Sellel päeval käisid nad loomakliinikus korra, kuna eelnevalt käitusid nad paar nädalat veidralt. Nimelt nad piiksusid üsna tihti ja hakkasid meid kohutavalt kartma. Sellepeale tekkis meil mure, et äkki on tervisega midagi lahti. Nii igaks juhuks panime loomaarstile aja kirja ja siis tegime taksosõidu sinna ja tagasi.
Kogemus oli tegelikult üsna kohutav, et pärast käiku ma lihtsalt olin shokis ja nutsin. Mul oli kohutavalt kahju loomade pärast, kuna nad olid nii hirmul ja piiksusid. Nad said rahustava süsti ja rohkem miskit.
Tagantjärele oli vist ikkagi tark otsus minna arstile, kuna pärast süsti on nad endised olnud. Ma nüüd ei teagi, kas see jäi püsima süsti tõttu või sellepärast, et tegime kodus ka ümberkorraldusi.
Nimelt ostsime loomadele ühe jooksuratta juurde ja lõpetasime käsitolmuimeja kasutamise. Samuti märkasime, et välisukse lukustamine ehmatab neid, seega üritame vaiksemalt ukse kinni panna.
Üldiselt tundub, et neil läheb hästi. Välja ikka saavad, hoolimata kiirest eluviisist ja üritame ikka neid koguaeg poputada. Üks neist on natukene näksima hakanud, kuna talle ei sobi see, et me ilma välja laskmata poputame ja süles tassime. Siis üritab näppe eest ära tirida ja ähvardada, et kui kohe välja ei lase, siis ta hammustab. Otseselt hammustanud siiski ei ole, ainult näksanud õrnalt. :)Polli tegi ka üllatava sammu paar päeva tagasi. Nimelt lasin loomad omale pluusi sisse jooksma nii kauaks, kuni neil natukene korda loon puuris. Polli leidis, et pluusi sees on tegelikult täitsa tore magada ja sinna ta jäigi. Mulle see idee jällegi ei sobinud, kuna pidin kooli minema hakkama ning aega nappis. Natukene istusin ja ootasin, millal ta ise sellepeale tuleb, et võiks puuri tagasi minna. Ei tahtnudki, kuniks lõpuks kupatasin ta ise õrnalt sealt välja. See oli esimene kord, mil ta usaldas mind nii palju, et võiks magada mu pluusi sees. See oli tõesti väga väga ootamatu.
Hea küll, seekord aitab!
Pakaah!