Minisünna!

Heiii, tulin ja piilusin blogisse ning mõtlesin, et peaks iseendale midagi kirjutama. Ma ei ole kirjutanud peaaegu neli kuud. Oeh, kirjutada on palju.. :)

Kokkuvõte suvest! 

Suvi oli enamjaolt külm ja töine. Ilusatel ilmadel olin millegipärast peaaegu alati tööl. Mäletan üsna hästi just seda, et kuidas sai töökaaslastega koguaeg kirutud aknast välja vaadates: "Näed, ilus ilm on siis, kui me oleme tööl." 

Igatahes jaanipühadeks läksime viimasel hetkel mere äärde telkima kambakesi. Koht oli väga äge. Seal võtsid meid vastu igasugused kutsad. Kolm neist olid väga suured, kohe väga suured, et ma ei julgenud alguses autoski välja tulla. Kaks tükkid olid Iiri lambakoerad ja üks Saksa dogi. Lisaks neile oli veel kaks pisikest kutsat, kes meenutasid ka peenikest dogi? Igatahes minid nad olid ja see lisas omakorda suurde koerte kõrvale humoorika vaatepildi. Maalapikesel oli ainult saun ja lõkkekoht. Mere äärde oli püstitatud jaanitule tarbeks suur lõkkematerjal ka. Õhtu möödus üsna meeldivalt, kuid minu ja kaasa kahjuks oli seekordne kamp jälle varajase unega (iga aasta lähevad kõik jaanidel varakult tudile). Me ootasime päiksetõusu ära ja siis alles läksime tudile. Nii kaua jutustasime ühe noormehe surnuks ja rääkisime, et milline see elu tegelikult on. :) Minul jalad külmetasid, seega seisin baleriinidega enamjaolt lõkkes (sooja süte peal) ning hommikul oli, oi kui tore, nende samuste jalatsitega linna tagasi liikuda. 

Suve jooksul võtsin ühe pisikese matka ka ette sõbrannaga. See meeldis mulle nii hirmsasti, et ma tahaks neid veel teha, aga ajast või inimestest jääb puudust. Ilmad ei olnud ka just suvel ilusad. Augustikuus pistis suvi oma nina välja, kuid seda lõbu ei kestnud eriti pikalt.

Kõige parem asi, mis ma suve jooksul tegin - viisin oma kaasa puhkama. Ma tegelikult kartsin, et ta ei ole sellest ideest eriti vaimustuses, kuna laristame hunniku raha asjale, mis ei ole üldse praktiline. Igatahes ta vaatas spapaketi üle, et mida pakutakse ja kostis, et tundub täitsa huvitav ja miks ka mitte. Talle meeldis pakutavad protsetuurid ja niisiis sai ära broneeritud kohe esimene aja, mis oli meil mõlemal vaba. Mina igatahes armusin Viljandisse ja kaasasse. Ma poleks arvanud, et Viljandi võib nii-nii ilus olla. 

Uuhh, see rohelisus, kõrgelt vaated järvele ja lossivaremed. Päev otsa trippisime linna peal ringi ja käisime kõik soovitatud kohad läbi. Mulle meeldis, et hotelli/villa perenaine andis meile kaardi kaasa, kirjutas taksonumbrid ja protsetuuride kellajad peale. Samuti joonistas meile hoolega sinna, et kuhu me kindlasti minema peame. Meile jättis see unustamatu mulje ja absoluutselt tekkis soov tagasi sinna minna. Saunaprotsetuur oli üsna raske pigem. Pärast esimest ringi me vedelesime seal peaaegu, et oimetutena. Ei olnud jaksu isegi üleval püsida. Otsustasime, et lähme supleme siis privaatses basseinis ja vaatame edasi. Väga õige otsus oli, energia tuli tagasi ja külm vesi virgutas üldse üles. Suplesime natukene ja siis läksime tegime veel kaks saunaringi (kogu protsetuuri kestus oli 3 tundi koos suplusega). Pärast suplust ei olnud enam üldse hull olla ja sai inimese moodi oldud. Vahepaladeks sõime puuvilju ja jõime veini ka. Õhtusöök oli kella 12 paiku öösel. Saime prae ja magustoidu. Mängisime söömise kõrval vahepalaks piljarditoas piljardit ning vaatasime rõdult äikest. Pärast seda sai tudule mindud ja järgmisel päeval koju sõidetud.


Augustikuus sai ülemusele teatatud, et ma lähen järgmisest kuust ülikooli ja nüüd toon lahkumisavalduse ka sisse. See protsess oli üsna närvesööv. Ma ei saanud korralikult magada ja enesetunne oli täpselt selline, nagu ma oleksin külma saanud. See kestis nii kaua, kuni andsin sellest muutusest töökaaslastele ja ülemustele teada. Ma teadsin seda plaani juba pikemalt ette, kuid pidin vaikima. Ma ei oska vaikida, salatseda või valetada, seetõttu ka kehv enesetunne tekkis. Töökaaslased väljendasid oma kurbust erineval moel, kuid kahju oli kõigil ja minul ka. Nendega sai õpitud terve aasta aega töötama. Töökeskkond oli nii tore ja vahva, et ma tõsimeeli naersin seal aegaajalt kõhu valusaks. Stressiolukordades peabki tuju üleval hoidma ja eks meil töö oligi üks suur stress, tempo koguaeg taga. 

Kokkuvõte ülikoolist!

See otsus tuli ühtepidi äkiliselt, kuid teistpidi jällegi mitte. Ma tegelikult ei plaaninud kõrgharidust omandama minna ja lootsin saada kogemusi pigem praktilisel teel ja õppida töökeskkonnas. Elu keerdkäigud on hoopis teissugused ning see on juhatanud mind teise suunda. Ma alustasin oma ülikooli uurimisega jõulude paiku ning vaatasin oma võimalusi. Leidsin paar eriala, mis tundusid huvitavad ning kuhu võiks proovida. Jätsin need brauseri tabidesse alles, et kevade poole uurin uuesti. Mais-juunis võtsingi asja tõsisemalt kätte ning uurisin kõik kohad uuesti läbi. Valisin kolm ala välja ja jäin ootama kandideerimisaega. Kandideerimisel tegin avalduse kahele erialale, kuid ühe ma kustutasin üsna pea ära, kuna kuupäevad ei klappinud mu tööajaga ja kaine mõistusega sain aru, et eelmisest koolist on väga pikka aega möödas ning ma ei mäleta matemaatikast mitte midagi. 

Nüüd ma siis olen ja õpin oma eriala, mida ma algusest peale uurisin ja mille vastu huvi tundsin. Ma leian, et see on minu ala, kuna vestlusel sain ma järjest enam aru, et just see on minu tassike teed. Minu kogemused ja tahe õppida näitab seda. 

Ma olen hetkel teine versioon minast. Motivatsioon on kõrge ja selle tõestuseks ma teen varakult kõik kodutööd ära ning imelikul kombel ootan suuremaid töid. Puhtalt sellepärast, et näha, kuidas ma nendega hakkama saan. Hetkel on tööd teostavad ja arusaadavad, aga samas on neid üsna suur hulk juba kogunud. Kardan lausa pisut tulevikku, et äkki mu päevad koosnevadki ainult hommikust õhtuni õppimisest. Aga, aga seda näitab ainult aeg, niisiis tuleb olla optimistlik! :)

Kokkuvõte piigadest! 

Minu piigadel on täna minisünnipäev. Nende vanuseks on umbes-täpselt POOL AASTAT! Õeldakse, et laste pealt näed ära, kuhu aeg lippab. Mina näen seda loomade pealt ka. Alles ma võtsin nad ja tõin koju. Alles olid nad veelgi tillukesemad, kui nüüd. Nüüd on nad pubekad, just nii! Lugesid õigesti! Puberteet annab sellega tunda, et nad tülitsevad natukene nüüd ja norivad meiega ka tüli. Oma tahtmisi peab saama ja segada ei tohi, muidu saad üle tahi. Mul on paar sõjahaava igatahes olemas! :)

Üldiselt elavad nad ilusti, meie meelest küll. Nad said neli korda suurema puuri, mille meisterdas algusest lõpuni valmis mu kallis kaasa. Tubli poiss, eks! :) 
Puuri esimene korrus on mängimise-jooksmise ala. Teine korrus on mõeldud söömiseks, joomiseks ja hädade tegemiseks. Nii nagu elu on näidanud, siis nad teevad ikka sinna, kuhu juhtub. :)

Polli on endiselt arglik piiga ja armastab kohutavalt asju vedada. Vedamiseks lähevad kõik - sallid, oksad, riided, sokid, paberid, mis iganes kuskil vedeleb. Tema on ka see, kes julgeb kohe korralikult näksama tulla ja siis vaadata suurte silmadega, et mis nüüd juhtus? Enamasti on see minu süü, sest ma ei viitsi käsi ära pesta ning ta arvabki, et on midagi söödavat tulnud. Samuti meeldib mulle aegajalt mõlemaid torkida näpuga ja see neile ei meeldi :).

Piia on endiselt seltskonna hing. Ta võib isegi külalisele sülle ronida ja uudistada. Pahandusteotsija on ta endiselt ning hulljulgus on ka alles. Turnib ja ronib igale poole, kuhu vähegi saab. Samuti armastab ta lihtsalt suhelda inimestega. Temaga jutustama minnes lippab ta kohe ligi ja kuulatab hoolega seda, mida sul parasjagu õelda on ja vastutasuks ootab paremaid maiuspalasid. :)

Selline on igapäevane elu! Kindlasti jäi midagi mainimata ja kindlasti sai üle ka kirjutatud! 
Pakaahh!